Konstruktivismi ja essentsialismi libavastuolust

Me ei vaja loomuse mõistet, mis jätaks varju soolise jaotuse kellakõvera äärealad, ega pea samas langema naiivsesse usku, et kõiki isiksuse aspekte saab suvaliselt ümber korraldada.

MARGUS OTT

Polariseerunud meediamullide üheks aspektiks või väljenduseks on küsimus konstruktivismist ja essentsialismist (mis vähemasti mõningais tõlgendusis¹ kannab edasi vana nominalismi-realismi paradigmat). Filosoofiliste vahenditega meediamullide vastu muidugi ei saa, aga sellegipoolest on ehk mingi kasu selleski, kui need järelemõtlemise tagajärjel kas või lokaalselt ja ajutiselt hajuvad.

Vaatlen seda küsimust soo ja soorollide näitel. Konstruktivismil ja essentsialismil on mõlemal palju eri tähendusi, aga siinse loo raames ma määratlen neid nõnda, et konstruktivismi järgi moodustavad sugu ja soorollid kontiinumi, mille sees tehtud liigendused on meelevaldsed ja suvaliselt (tahtlikult, teadlikult) ümbertehtavad (tõttan rõhutama, et see ei ole tähendus, mida kasutatakse sotsioloogias).² Seevastu essentsialismi määratlen seisukohana, mille järgi sugu ja soorollid on täidetud selgepiiriliste vormidega (üldjuhul kahe vormiga, mehe ja naisega, nii et kummalgi on oma olemus ehk essents) ning neid ei saa omatahtsi muuta.

Empiiriline motiveeritus

Kõigepealt tasub rõhutada, et nii konstruktivism kui ka essentsialism, nii inimloomuse täielik plastilisus kui ka täielik selgepiirilisus on mõlemad empiiriliselt motiveeritud. Ühest küljest on tõepoolest suurema osa inimeste puhul sugu selge ning sellel on enamasti ka selged seosed isiksuse joontega ehk soo väljendusega isiku psühholoogilises ülesehituses. Nõnda on katsed näidanud, et juba vastsündinuna pöörab enamik tüdrukuid rohkem tähelepanu nägudele ja enamik poisse tehnilistele vidinatele³ ning et süstemaatilised soolised erinevused psühholoogilistes tunnustes ulatuvad üle kultuuride⁴ ja isegi üle liigipiiride.⁵ See toetaks essentsialismi.⁶

Teisest küljest aga mitte kõik mehed ja naised ei vasta kummagi stereotüübile ning kummagi soo sisene variatiivsus on suurem kui sugudevaheline erinevus. Samuti on soo määratlemine väga keerukas küsimus, kus kasutatakse mitut eri kriteeriumi (nt kromosoomid, hormoonid, sisemised ja välised suguorganid, sekundaarsed sugutunnused), mis võivad mitmel moel kombineeruda, tekitades suure hulga mitmesuguseid variante ja vahevorme. Lisaks on soolise olemise väljendus vältimatult kultuuriliselt kodeeritud, mis teeb asja veelgi keerulisemaks: kultuurid ei pruugi piirduda kahe sookategooriaga, vaid võivad eristada rohkem sugusid. Näiteks eristavad Indoneesias elavad Bugisid viit sugu (mida võiks seostada järgmiste kategooriatega: cis-mees ja cis-naine, transmees ja transnaine ning androgüünne šamaan bissu);⁷ sarnaseid liigitusi on ka mitmes põlis-Ameerika kultuuris. Selle näite puhul ei tasu muidugi unustada, et ehkki selline jaotus pöörab tähelepanu rohkematele nüanssidele kui binaarne mees-naine jaotus, jääb suur hulk variatiivsust ikkagi sellest klassifikatsioonist välja või selle klassifikatsiooni kategooriate vahele. Peale nimetatud asjaolude saame sooväljenduse puhul täheldada suurt ajalist ja kultuurilist variatiivsust: mis ühes kultuuris loetakse naiselikuks, võib teises olla mehelik ja vastupidi ning soorollid võivad ühiskonnas kaunis kiiresti muutuda. Näiteks minu vanemate põlvkonnas tegid mehed harva kodutöid, aga minu põlvkonnas on see juba tavaline. Kõik see toetab konstruktivistlikku arusaama soost ja sooväljendusest kui millestki pidevuslikust, plastilisest ning sihilikult ümbervormitavast.

Õigustamatud laiendused

Oma empiirilise motiveerituse põhjal aga tehakse nii ühes kui ka teises suunas laiendusi, mis ei ole enam õigustatud. Nõnda käändub essentsialismi puhul deskriptiivne ehk kirjeldav väide kergesti preskriptiivseks ehk ettekirjutavaks.⁸ Kui enamik inimesi jaotub kahte kategooriasse, mida nimetatakse meheks ja naiseks (koos kummaltki eeldatavate käitumisviisidega), siis peavad kõik nendesse lahtritesse mahtuma. Ja kes ei mahu, on hälvik. See võib omakorda ajendada „hälbijate“ diskrimineerimist, põlastamist, kiusamist või koguni vigastamist ja tapmist. Homoseksuaale panid vangi nii natsid kui ka kommunistid. Ning kui me räägime soo ja sooväljenduse tüüpilistest vormidest, siis ei maksa unustada, et tegemist on statistiliste näitajatega ning see ennustab väga vähe konkreetse inimese kohta, kes meie ees on. Nagu me konstruktivismi puhul rääkisime, on variatiivsus ühe soo piires (kui see on mingil kombel selgelt määratleda õnnestunud) palju suurem kui sugude keskmiste vahe. Ning kehtivad ka teised konstruktivismi poolt välja toodud asjaolud: vormid muutuvad ajas ja ruumis ning kultuuriti. Niipea kui on hakatud kasutama mehe või naise „loomuse“ mõistet, ollakse juba libedal teel ning statistilisest kirjeldusest saab kergesti ettekirjutus konkreetsetele indiviididele, normi ja hälbe määratlemine jne.

Teiselt poolt võib konstruktivism liigse õhinaga laiendada mitmel pool ja moel esinevat muutlikkust, plastilisust ja sujuvaid üleminekuid üleüldiseks väiteks. Selle järgi on binaarne soojaotus pelgalt illusioon ning need on vaid meelevaldsed jaotused pidevuslikus soogradiendis. Kultuur oma normide ja reeglitega sooväljenduse kohta vormib sugu ja soorolle. Kultuur oma eeldustega loob reaalsust. Näiteks eeldades, et tüdrukud on hoolivad ja alalhoidlikud, soositakse nende riietust ja tegevust, mis edendavad noid eeldusi (nt tubast nukkudega mängimist valges pitskleidis). Eeldades, et poisid on riskialtid ja võistluslikud, soositakse neil riietust ja tegevusi, mis seda eeldust toetavad (nt tumedat värvi pükstega õues naabripoistega möllamine). Ja niimoodi kasvatataksegi hoolivaid ja alahoidlikke naisi ning riskialteid ja võistluslikke mehi. Ning mitmesuguste vihjete või koguni füüsilise vahelesekkumisega kutsutakse korrale neid, kes ei vasta oma rollile (nt kui pitskleidistatu tahab lompi trügida või poiss „ebamehelikult“ pillib). Selles on kindlasti üksjagu tõtt, et soorollid on paljuski sisse kasvatatud eeskujude ja otsese juhendamise või manitsemise varal, ent see jätab vastuseta küsimuse, kuidas on võimalik, et juba vastsündinud ilmutavad soolisi eelistuserinevusi – ajal, mil nad ju pole veel akulturatsiooni läbinud. See seab kahtluse alla, kas sooväljendus on ikkagi nii pidevuslik ja meelevaldne kui konstruktivism väidab.

Kellakõver

Ometi pole raske neid kaht positsiooni kokku tuua, pidades silmas kummagi empiirilist õigustust. On hõlpsasti mõistetav, kuidas inimühiskonnas on mõned domineerivad sooväljendused (esimeses lähenduses kaks, sisse suumides rohkem – ja viimases järgus on igaüks isesugune), aga kuidas need samas moodustavad normaaljaotuse ehk „kellakõvera“ tiheda keskme ja hõredamate servadega. Juba enne akulturatsiooni on olemas soolised kalduvused, nagu väidetavasti enamikul tüdrukutel on tõmme nägude ja poistel tehniliste vidinate poole. See aga ei tähenda, et iga tüdruk või poiss säärast kalduvust ilmutaks või isegi üks ja sama laps seda kalduvust kogu aeg võrdse tugevusega ilmutaks, ning need, kes ei ilmuta, oleksid kuidagi vähem adekvaatsed ja „normaalsed“.

Hõrealad

Esiteks, kui me peame silmas hõrealasid ja muutuvust sooväljendustes, siis me saame liikuda sinnapoole, et igaühel oleks ühiskonnas mõnus olla, mitte ainult neil, kes juhtumisi vastavad heteronormatiivsetele nõudmistele. Ja me saame kahandada soostereotüüpide taastootmist haridussüsteemis ja mujal, kahandades seeläbi stereotüüpidesse mittesobijate ahistust ning avardades sobijate maailmapilti.⁹

On väga võimalik, et enamik poisse eelistab ka edaspidi enamasti mängida autodega ja enamik tüdrukuid enamasti nukkudega, aga oleks hea, kui nad ei kohtaks takistusi katsetamaks vahel muude asjadega. Esiteks avardub niimoodi nende kogemusilm, suureneb inimestevaheline ühisosa ja mõistmine ning osatakse viimaks end ka paremini teise „kingadesse“ panna, kui näiteks lapsena oled kogenud mängu ka nende perspektiivist. Ning käsitöö puhul oleks hea, kui nii poisid kui ka tüdrukud oskaksid käsitseda akutrelli ja saagi, heegelnõela ja õmblusmasinat, toiduaineid ja köögimasinaid. Käelised oskused arendavad intelligentsust ja üldse isiksust.

Essentsialistide üks hirm on see, et niimoodi muutuvad inimesed ühetaolisemaks ning soorollid kaovad. See on faktiliselt väär. On näidatud,¹⁰ et jõukamas ja võrdõiguslikumas ühiskonnas sugudevaheline erinevus mitte ei kahane, vaid hoopis kasvab. See tundub kontraintuitiivne, sest võiks mõelda, et kui traditsioonilises ühiskonnas on tööd-toimetused sooliselt segregeeritud, siis sellega seoses tekivad meestel ja naistel erinevad afektid ning soodustatakse erinevaid isikuomadusi, kuid ometi on traditsioonilises ühiskonnas mehed ja naised sarnasemad nii kehalt kui psüühiliselt. Arenenud ühiskonnas suureneb sooline dimorfism kehades (viidatud artiklis mainitakse kehapikkust ja vererõhku) ja psüühikas (sellistes isikuomadustes nagu neurootilisus, meeldivus, soojus ja avatus tunnetele – mis enamasti seostuvad naistega – ning enesekehtestus ja avatus ideedele, mis seostuvad meestega).

Just nimelt seepärast, et soolise eneseväljenduse tüübid võrsuvad sügavatest kehameele kihtidest, on need läbi ajaloo üsna stabiilsed. Kultuuriline töötlus saab siin üht-teist teisendada, aga igatahes pole alust arvata, et mees ja naine kuidagi ära kaoksid või nende erinevus kahaneks. Pigem vastupidi: kui neid ei suruta stereotüüpsetesse vormidesse, saavad nad oma soolised kalduvused palju isikupärasemalt välja arendada. Ning hirm, et mingid väikesed kultuurilised teisendused (näiteks samasoolise paari kooselu nimetamine abieluks) võiks kuidagi ohustada ja lammutada meest ja naist kui sellist, ilmutab essentsialistidel konstruktivistlikku kalduvust: nad näivad jagavat arvamust, et mees ja naine on pelgalt konstruktsioonid, mida saab hõlpsasti ümber teha, mis teeb neid nii tundlikuks väikeste kultuuriliste teisenduste suhtes.

Atraktorid

Teisest küljest jällegi on hea meeles pidada, et soolise väljenduse väljal on atraktorid ning need võrsuvad sügavamalt kui tahtlik sekkumine. Imik ei ole teadlikult otsustanud autot kauem vaadata kui nägusid – ta lihtsalt teeb seda. Samamoodi ei otsusta ma teismelisena hakata heteroseksuaaliks – see lihtsalt juhtub minuga. Vastassoost inimene on mulle kütkestav, arvaku ma sealjuures, mida tahan. Sama vähe ma „hakkan“ homoseksuaaliks. Ja ka ebameeldivad ja ebasobivad asjad võivad minu arvamisest ja tahtmisest sõltumatult minus esile kerkida, näiteks agressiivsus meestel või sotsiaalsete oskuste kuritarvitamine naistel. Kui pidada soolist eneseväljendust täiesti pidevuslikult ja suva järgi ümbervormitavaks, siis need ei paista nii tõsiste probleemidena: piisab natukesest heast tahtest, ja me saame neist üle. Niimoodi võivad mehed küll olla praegu agressiivsed, sest nad on üles kasvanud ühiskonnas, mis on sellist meherolli soodustanud, aga kui me vaeva näeme ja ühiskondlikke tavasid muudame, siis see kaob ära. Häda on aga selles, et ei kao. Need pärinevad sügavamalt kui minu teadvustatud kavatsused ja kultuurilised vormingud. Ja selliseid soole iseloomulikke kalduvusi on hea silmas pidada, et osata nendega sobival moel tegeleda – lootmata naiivselt, et need „ära kaovad“. Näiteks võib sellest abi olla koolikiusamise vastu, kui oskame silmas pidada kiusamise vorme, mis on rohkem levinud poistel, ja neid, mis tüdrukutel.¹¹ Või kui peame silmas seda, kuidas stress kaldub avalduma meestel ja kuidas naistel.¹² Ning nagu eespool öeldud, annab teadmine, et sooerinevused võrsuvad sügavalt teadvuse alt ning järgivad kellakõverat, kindlust selle suhtes, et sooerinevused ilmutavad sügavamaid individuatsiooni atraktoreid ning nad ei kao kuhugi.

Kokkuvõte

Nii et me ei vaja olemuse ega loomuse mõistet, mis jätaks varju soolise jaotuse kellakõvera äärealad ning esitaks tegelikkust selgepiirilisemana, kui ta on, ega langema voluntarismi ja naiivsesse usku, et kõik meie psüühika ja eneseväljenduse aspektid on volilt ümberkorraldatavad. Mõlemat on tarvis silmas pidada, kui me tahame oma ühiselu paremini korraldada. Ja ei ole mõtet jageleda positsioonidelt, mis on saadud õigustamatute laiendustega.

1 Vt Leo Luks, Konstruktiivne tüli. – Sirp, 7. II 2020. Konstruktivismi teadusliku kasutuse kohta see siiski ei päde, vt järgmine joonealune märkus. Ka siin loos antud tähendused ei seostu nominalismi ja realismiga.

2 Sotsioloogias on konstruktivism epistemoloogiline uurimisprojekt, mis ei esita ontoloogilisi väiteid: ta „räägib sellest, kuidas teadmised ühiskonnas tekivad, mitte sellest, mis on või mida ei ole olemas“. Selle lähtepunktiks on lihtne tõdemus: „Lähtepunktiks on tõdemus, et me tajume kõike olemasolevat läbi keele ja kultuuri prisma.“ Mikko Lagerspetz, Konstruktivismi konstrueerimine Eesti ajakirjandusdebatis. Rmt: Tegelikkus ja sotsiaalsed konstruktsioonid, koost. Rein Raud. Salvaja, 2019.

Siinse looga sarnase – ent mitte sama – filosoofilise tähenduse annab neile sõnadele Triin Kallas, Olemus või konstruktsioon? – Vikerkaar 2007, nr 4–5, lk 166–174.

3 Vt nt Jennifer Connellan, Simon Baron-Cohen, Sally Wheelwright, Anna Batki, Jag Ahluwalia, Sex differences in human neonatal social perception. – Infant Behavior and Development, 2000, 23: 113–118.

Või Gerianne Alexander, Teresa Wilcox, Rebecca Woods, Sex differences in infants’ visual interest in toys. – Archives of Sexual Behavior 2008, nr 38, lk 427–433.

4 Vt nt eesti teadlaste osalusel tehtud uuringut David P. Schmitt, Anu Realo, Martin Voracek, Jüri Allik, Why can’t a man be more like a woman? Sex differences in Big Five personality traits across 55 cultures. – Journal of Personality and Social Psychology 2008, nr 94, lk 168–182.

5 Elizabeth A. Simpson, Ylenia Nicolini, Melissa Shetler, Stephen J. Suomi, Pier F. Ferrari & Annika Paukner, Experience-independent sex differences in newborn macaques: Females are more social than males. – Scientific Reports 2016, nr 6: 19669.

6 Nii et on räägitud „mehelikust“ ja „naiselikust“ ajust, süstematiseerivast ja empatiseerivast ajust vm. Vt nt Simon Baron-Cohen, The Essential Difference: Men, Women and the Extreme Male Brain. Penguin, 2003. Selle kriitikat aga vt nt Gina Rippon, Gendered Brain: the new neuroscience that shatters the myth of the female brain. London: The Bodley Head, 2019.

7 Vt Terje Toomistu, Embodied lives, imagined reaches: Gendered subjectivity and aspirations for belonging among waria in Indonesia. Doktoriväitekiri. – Tartu Ülikool, 2019, lk 46.

8 Andes alust tagailmlusele. Vt M. Ott, Ilmast ja tagailmast. – Sirp, 30. X 2020.

9 Vahel kardetakse, et see võib kaasa tuua enamiku ahistamise, kes vastavad stereotüüpidele. Aga esiteks, kui jõurikas (ja suurem arv kujutab endast suuremat jõudu) hoiab oma jõudu tagasi, siis see on eriti suur jõuavaldus ja enesekindluse väljendus. Ja teiseks, kuna lõppkokkuvõttes on igaüks mingil kombel erinev, siis on igaühe huvides, kui stereotüübid ja kategooriad pole liiga ranged, kitsad, ahistavad.

10 Vt eespool viidatud Schmitti, Realo, Voraceki ja Alliku artikkel.

11 Poiste koolikiusamises on rohkem otsest füüsilist vägivalda, aga samas see paistab paremini välja ja ka lõpeb kergemini; tüdrukutel on rohkem kaudset vaimset kiusamist, mis sageli paistab kõrvaltseisjale halvemini välja ja on visam lõppema. Vt nt Marta Angélica Iossi Silva, Beatriz Oliveira Pereira, Denisa Mendonça, Berta Nunes, Wanderlei Abadio de Oliveira, The Involvement of Girls and Boys with Bullying: An Analysis of Gender Differences. – International Journal of Environmental Research and Public Health 2013, nr 10: 6820-6831.

12 Vt nt USA Psühholoogiaühing. https://www.apa.org/news/press/releases/stress/2011/gender