Kommentaar – Suur õnnestumine

KRISTEL PAPPEL

Tänased tähed. Eesti keelpillimängijate konkurss 2020 „Eduard Tubin 115“ 5. – 13. XI Tallinnas.

Eduard Tubina nimeline keelpillimängijate konkurss oli nii sisuliselt kui ka korralduslikult taas suur õnnestumine – nagu viis aastat tagasi. Kui tol korral äratas suurt tähelepanu esmajoones tšellistide kõrge ja ühtlane tase, siis seekord särasid kõige rohkem viiuldajad ja nende seas oli ka kõige tihedam konkurents. Seda näitab kogu konkursi lõpptulemus, kus anti välja ainult üks esimene preemia, mille pälvis viiuldaja Hans Christian Aavik. Juba esimeses voorus võis rõõmu tunda kahekümne noore viiuldaja täiesti arvestataval tasemel esitatud väga nõudlike etüüdide ja kapriiside ning Tubina viiulipalade omanäoliste esituste üle, kõigil osalejatel oli selle vooru kava hästi ette valmistatud. Aga ka tšellistidel kujunes algusest peale välja oma juhtgrupp, kelle esinemisi žürii suure huviga jälgis. Tooksin siin näiteks Beethoveni sonaadi op. 102 nr 2 läbitunnetatud esituse Valle-Rasmus Rootsilt ja Sten Lassmannilt. Köitsid ka kontrabassimängijate esitused – suurepärane oli Regina Udodi ja ERSO ette kantud Tubina kontsert (dirigent Arvo Volmer) – ning oli hea meel, et vioola oli konkursil esindatud vähemalt ühe mängijaga, ehkki noorte vioolamängijate motiveerimisel ootab ees suur tööpõld.

Rahvusvahelise žürii liikmeid ühendas sarnane esteetiline lähenemine, et kõige alus on kõla, suhtumine helisse, enda mängu kuulamine. Kõlanüansid, kõlavärvid koos ajastut mõistva fraseerimise ja artikulatsiooniga. Just siin olid ka suurimad komistuskivid ja seda eriti Bachi sooloteoste esitamisel. Parimad Bachi-tõlgendused kogu konkursil olid Aavikult (Chaconne) ja Triinu Piirsalult (Grave ja fuuga sonaadist a-moll), mis minu jaoks tõstis Piirsalu konkursi üheks favoriidiks. Teiseks hindasime noore muusiku väljendustahet, soovi mitte ainult siledalt ja kenasti mängida, vaid oma mänguga publikule midagi öelda, publikut kõnetada. Samavõrra tähtis oli meile konkursil osalejate isikupära, individuaalne (ja stiililiselt õigustatud) lähenemine teosele. Endastmõistetavaid tehnilisi oskusi ei hakka ma siin üles lugema.

Kõik konkursi finalistid on andekad ja omanäolised muusikud. Oluline pole mitte niivõrd lõplik preemiate järjestus, kui see, mis kogemusi interpreedid sellelt võistluselt said ja kuidas nad neid edasi kasutavad. Selle pärast ma muret ei tunne. Küll aga olen väga murelik meie keelpillimängijate hariduse ühe tugeva aluse – Tallinna Muusikakeskkooli – edasise saatuse pärast. Loodav Tallinna Muusika- ja Balletikool ei tohiks muutuda ebamääraseks huvikooliks, muusikakeskkooli eripära ja kõrged professionaalsed nõudmised ei tohiks kaduda. See eeldab aga haridus­juhtidelt ja -poliitikutelt muusikakeskkooli spetsiifika hoopis sügavamat mõistmist, mida ma kahjuks praegu ei ole märganud. Kui vaja, kiideldakse poliitikas ja rahvusvaheliselt meie muusikakultuuri kõrge tasemega, aga ei mõisteta, kus on selle juured. Mis saab edasi, hakkab peegeldama loodetavasti viie aasta pärast toimuv järgmine keelpillimängijate suur ülevaatekonkurss.