?Kokkusaamine? ? Kõivu avastamine

Priit Pedajas

?Kokkusaamine? (esietendus 13. I 1991 Eesti Draamateatris). Magister ? Sulev Luik, Mees ? Ain Lutsepp. TMM Kavandasin Draamateatris lavastust ja kaalusin ?Kokkusaamise? kõrval võimalust teha ?Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl?. Tahtsin võrukeelset teksti eesti keelde tõlkida, kuid Kõiv ei olnud sellega nõus ja pakkus hoopis teise näidendi, ?Peiarite õhtunäitus?. Jäin lõpuks ?Kokkusaamise? juurde.

?Kokkusaamise?  näitlejate valikul oli mõte teha seda mängivate lavastajatega, kaalusin variante Tooming (Spinoza) ? Hermaküla (Leibniz),  Viiding ? Mikiver, veel mõtlesin Kaarin Raidile jt. Aga lõpuks jäin ikka Draamateatri näitlejakoosseisu juurde.

Olin vastselt lõpetanud teatrikooli, kui ilmus ?Küüni täitmine?, mis mulle väga-väga meeldis. Mõtlesin võimalusele seda lavastada päris kaua. Ei tahtnud seda teha teatrilaval, vaid kas tõesti kuskil küünis või laudas, aga elu ei mänginud  niisugust võimalust kätte. Nii et esimene Kõivuga kokkupuutumine oli ?Küüni täitmine?. Samal ajal liikus ringi legend tema esimesest näidendist ?Castrozzast?, mis läks kaduma. Sellest rääkisid just Tartu tegijad, Tooming ja vist ka Hermaküla, kui väga heast näidendist. Ega ma mäletagi, kuidas ?Kokkusaamine? minuni jõudis, küllap näidend liikus ringi. Mäletan, et Pärnu teatris andsime endale täiesti selgelt aru: see on suurepärane näidend, midagi uut ja enneolematut eesti dramaturgias. Kuid selle jaoks poleks Pärnus olnud publikut, nii et kui Draamateater kutsus mind lavastama, siis oli ?Kokkusaamine? esimene näidend, mida neile pakkusin..

Tont seda enam mäletab, kuidas ma Kõivuga esimest korda kohtusin.  Kõiv liikus omal ajal hästi palju teatris, oli siis hästi aktiivne ja mina liikusin samal ajal palju Tartus, nii et seal me ilmselt tuttavaks saime. Mäletan, et kui tegin ühe pisikese kursuse 12. lennu juures lavakas (seal õppisid Tammearu, Tennosaar, Oja jt), siis esimese sammuna viisin nad Tartusse, linna, millesse olin siis armunud, ja korraldasin neile loengute sarja, kus rääkisid Runnel, Kaplinski, Kaalep ja Kõiv. Ju ma selleks ajaks pidin Kõivu juba tundma.

Nii ?Kokkusaamise? kui ka ?Küüni täitmise? ja ?Peiarite? puhul köitis mind see olukord, aga ma oleksin tahtnud, eriti ?Küüni? puhul, et need dialoogid oleksid natukene rohkem karaktereid avanud. Õieti mõtlesin, et oleks hää, kui nendel kujudel oleks igaühel mingi oma lugu selja taga. Muidugi Kõivu mõte on hoopis teine. Temale on oluline olukord, meeste töö kui niisugune ja kõik see seltskond pidi toimima ühtse kambana nagu ka ?Peiarites?. Aga ?Kokkusaamisel? oli see, et kuna ma neid ?Küüni täitmise? monolooge väga hindasin ja hindan siiamaani, siis ma püüdsin neile lisa saada. Ja saimegi päris  mitmeid monolooge, saime juurde nii ?Kokkusaamise? kui ?Tagasituleku? jaoks. Mitmed jäid kasutamata, siiamaani on käsikirjadena kuskil kausta vahel alles. Kuni Kõiv ükskord ütles, kuule, nüüd aitab küll, ma ei jõua neid enam niimoodi visata.

Loomulikult, eks ma ikka küsisin ta käest, kui tahtsin midagi teada, mida ma ei teadnud. Tuleb üks tore näide meelde, Kõiv käis trupiga kohtumas, kui alustasime ?Peiaritega?, kus tükis on ühel tüdrukul laps, aga pole väga selge, kes on lapse isa. Tudengid siis küsisid Kõivult. Kõiv tegi kavala näo pähe ja ütles: aga teie, naised, peate seda paremini teadma! Kust mina tean, kes selle lapse isa on?

Loomulikult oli ?Kokkusaamise? repertuaari võtmine risk: esiteks kohtusin ju Draamateatri näitlejatega esimest korda, näitlejad tahavad ju ikkagi kedagi usaldada, mina olin siis veel üpris noor tegija. Ja siis veel niisugune tekst, mida on juba lugeda väga raske. Küllap nad ehmatasid alguses ära küll. Mäletan, minu käest küsis üks näitleja: kas te oskaksite kahe sõnaga öelda, mis tunne peab sellest jääma, kui me oleme selle näidendi ära mänginud? Ei tea mis, kas loomus on selline, aga ma kuidagi näen tema teksti läbi, taipan olukordade mitmeplaanilisust ja absurdsust. Kõivu näidendid lummavad, köidavad mind tavaliselt kohe. ?Kokkusaamise? puhul sain ka aru, et ega see filosoofia ise pole oluline, vaid filosofeerimine kui niisugune on nende tegelaste jaoks oluline, see on nende elu. Sellest teadmisest sündis arusaamine: Kõivu mängides on vaja KOHAL olla. On vaja olla, mis on Kõivu tegemise juures vahest kõige raskem, ei saa mängida, tuleb olla ja mõelda, siin ja praegu. Muidugi on see näitlejatele põrgutöö, ajada pähe nii keerulist teksti,  aga ?Kokkusaamine? valmis üllatavalt kergelt, kui võtta seda kui näiteks muusikat.

?Kokkusaamise? poliitiline alltekst oli ikka oluline, jutt käis ju Hollandi okupeerimisest, ühe riigi allutamisest, kompromissi otsimisest, kuidas see n-ö okupatsioon üle elada. See polnud küll liiga tähtis, kuid siiski oluline taust lavastuses. Oli see ju küllalt selgelt analoogne selle olukorraga, milles meie elasime. Esietendusel 1991, 13. jaanuaril, näidendi poliitiline kontekst võimendus vägagi. Oli sel päeval ju toimunud Vilniuse veresaun, vaheajal kuulsime televiisorist, et Tallinnasse on sõitnud Boriss Jeltsin jne.

Kõik Kõivu näidendid pole nii pikad. Kui ta mulle ?Tagasituleku? andis, siis ütles: näe, siin on üks normaalpikkusega näidend. Aga Kõivu kärpimine ? teeme seda alles proovis, kui oleme seda juba kuulanud-mänginud.  Tunnen ennast ikka vabamalt, kui töötan tekstiga, millest tuleb teha valik, anda teatri vahenditega edasi nii idee kui meeleolu. See annab suure valikuvabaduse. Kõivu tekstid on ses mõttes avatud, lahtised, nagu romaanid dialoogis. Eelkõige ongi Kõivu tekstid dialoogid: inimesed, kes räägivad. Ja nagu ta on ise seletanud, tal on lihtsam kirjutada, kui ta kujutab ette inimesi rääkimas. See annab juba nii palju mänguvõimalusi. Olen vaimustuses siiamaani ?Kokkusaamise? algusest, kus kõik räägivad ise juttu, arvates, et räägivad ühest ja samast asjast. See on nii pööraselt vaimukas, tuttav, ega seda kerge laval pole teha, aga võimalik. ?Kokkusaamise? algus on võti kogu Kõivu näidenditele. Selle lavastuse tegemine oli minu jaoks Kõivu avastamine ? ega me ei teadnud, kas seda näidendit on võimalik mängida.