Keskea kriisis mehed teatrilaval?

Margot Visnap

Mehed otsivad elus uut: olgu see võimalus kehastuda koeraks, armuda kitse või sukelduda deemonliku naise kutsel lõpmatusse ?Ehitusmeister Solness?. Ehitusmeister ? Hannes Kaljujärv, Hilde Wangel ? Kersti Heinloo.Alan Proosa

Oletan, on puhas kokkusattumus, et viimaste kuude jooksul meil lavale jõudnud näidendid ja nende lavastused räägivad keskea kriisi sattunud meestest, kes otsivad elus uut: olgu see siis võimalus kehastuda koeraks, armuda kitse või sukelduda deemonliku naise kutsel lõpmatusse. Ja samas oleme saanud lugeda  Eesti ajakirjandusest (sic! ? mitte kõmuajakirjandusest, vaid igast lehest!) sellest, kuidas kõrge politseiametnik sipleb seebiooperlikus armumängus või kultuuriheeros maksab riigi rahaga kinni oma intiimlõbusid. Või polegi see juhus? Võib-olla nii teater kui ka ajakirjandus peegeldavad, mõlemad omal moel, ootamatult lahvatanud eksistentsiaalset kriisi, mis meesisiksused maha murrab. Vaevalt.

Keskea kriis pole midagi uut, ei elus ega näitekirjanduses. Elu ja teatri tasand on siinkohal ?õnneliku juhuse? tõttu kokku saanud, ent teater väljendab olemuslikku, ajakirjandus aga (valikuliselt elu vahendades) ikka pigem juhuslikku, mis meedia (selle nn teise teatri ehk siis  reality-show?) abil võimendub paraku justkui päriseluks. Aga enne, teatri juurde minnes,  kui tahta praegustele ?päevakangelastele? nõu anda, võiks soovitada: olge natukenegi originaalsemad ? armuge siis vähemalt kitse, kehastuge koeraks või ronige deemonlikus hulluses tornitippu, et otsustada, kas keskea kriis on allakukkumistväärt või mitte? Selmet sattuda moosiseks tegelaseks Eesti moodi seebiooperis, mida ajakirjandus mõnuga vahendab.

 

Teater teeb eesti elule ära?

Teatrile üritatakse ikka ja alati külge pookida kergemeelsuse mainet (à la elus on kõik tõelisem, sügavam, keerulisem jne). Hetkel tundub, et teater ?teeb eesti elule ära?. Urmas Lennuki ?Boob teab?, Edward Albee? ?Kits?, Henrik Ibseni ?Ehitusmeister Solness? (pole pingerida, nii jõudsid näidendid teatrites lavale), eelkõige siis nende näidendite lavastused, keskenduvad igaüks omal moel meeste keskea kriisile, pakkudes erinevaid versioone.

Urmas Lennuki näidendi peategelane Boob on põgenenud oma probleemide ja pere eest noore naise juurde ning otsib oma kriisile lahendust (varju?) koeramaailmast, kehastudes mõneti ei kellekski ? koeraks. See on tema lahendus: oma tegelikku ?mina? eitades võib unustada identiteedikriisi, kellegi teise ?nahas? olles võib eemalduda häirivast tegelikkusest. Jaanus Rohumaa lavastus Linnateatris jättis õhku rippuma palju küsimusi ega suutnud selgelt lahti mängida Boobi (Argo Aadli) motivatsiooni: mille eest ta põgeneb ja mida ta niisuguse, eblakaks linnabeibeks mängitud Rita  (Evelin Pang) juurest otsib? 

Kalju Komissarovi tegelaste psühholoogilisi tagamaid tunduvalt selgemalt avav lavastus Rakvere teatris on täpsem, sotsiaalselt tundlikum ja emotsionaalselt puhtam tõlgendus. Lennuk oli Rakvere lavastuse tarbeks ka näidendile stseene juurde kirjutanud, mis võttis näidendi esimeselt versioonilt ka lõpetamatuse maigu. Võib-olla Lennuki esimesest, pisut punktiirsest variandist johtuski Linnateatri lavastuse näiline pealiskaudsus? Aga siiski, ainult võib-olla. Intervjuus kultuurisaatele ?OP!? mainis näitekirjanik, et ta tunneb iseenda ja oma tegelased ära pigem selles keskkonnas, kuhu oli näidendi tegelased paigutanud Kalju Komissarov ? ehk siis tavaliste inimeste (teise Eesti?) maailma. Rohumaa lavastuse tegelased olid eduinimesed, peaaegu et urbaniseerunud juppie?d (ühemärgiliselt mõjusid ka üha uhkeldavamaks muutuvad tegelaste kostüümid), kelle sisemaailma oli kas Boobi lugu raske konstrueerida või ei olnud lavastaja koos trupiga seda lugu üles leidnud.

 

Boobi eskapism väljendab paljude probleeme

Kalju Komissarovi lavastuses on kõik tegelased justkui rohkem päriselu küljes kinni, mis ei tähenda, et Rakvere lavastus oleks olmedraama. Pigem on selle lavastuse tegelased Rita  (Liisa Aibel), Boob (Tarvo Sõmer), Henri (Hannes Prikk), Isa (Erik Ruus) rohkem lihast ja luust inimesed kui Linnateatri märgilised osatäitmised. Vahest ainult Rakvere lavastuse Naisele (Kersti Tombak), kelle juurest Boob põgenes, ei olnud  lavastaja ja näitleja  leidnud usutavat vastet. See tegelaskuju kuulus justkui ka Linnateatri lavastusse, jäi märgiks: edukas-jõuline-külm naine, kelle juurest iga mees plehku paneks. Samas, Linnateatri Naise (Liina-Riin Olmaru) osatäitmine kandis pea ainsana Tallinna lavastuses pinget tekitavat saladust (ja usutavust) ning sobinuks paremini Komissarovi tõlgendusse.

Komissarovi lavastuse tegelaste eksistentsiaalne segadus, identiteedikriis tuleneb tänasest elust enesest: tegelased on ühtaegu justkui inimesed meie hulgast, samas jääb nende väikeste inimeste suhete kohale hõljuma mingi üldistavam, eksistentsiaalsem mõõde, mis lisab lavastusele väärtust. Boobi eskapism on ühtaegu ilmselt väga paljude inimeste probleem.  Enamgi veel,  see on sotsiaalne nähtus (mida nüüd loeme ajakirjandusest): ühiskonna heidikud on nii kasiinomängurid kui ka prügikastiinimesed. Tegelikult pole nende inimeste lood  meedia võimendatud üksikjuhtumid, vaid pigem üldistus, sest Boob ei põgene mitte ainult oma pere, vaid ikkagi sootsiumi poolt peale surutud mängureeglite eest. Boob on justkui tõukoer, kelle peremees on maha jätnud.

 

Kuidas saab tunnustatud arhitekt ja armastatud pereisa armuda kitse?

Edward Albee?  ?Kits ehk Kes on Sylvia?? , Eesti Draamateatris  23. oktoobril esietendunud Ain Prosa lavastus, räägib Martinist (Guido Kangur), maailmakuulsast arhitektist, kes on 50. eluaasta künnisele jõudes ummikus: suhted naisega on rutiinis, poeg on homo ja töö (see ainuke eneseteostusvaldkond) veel justkui pakub pinget ja samas ka mitte. Martin pihib Rossile, sõbrast ajakirjanikule (Lembit Ulfsak), et on leidnud uue armastuse ? kitse. Totaalne ?okk sõbrale, perele, vaatajale? 

Lavastust (näidendit) arvustanud kriitikud on esile tõstnud ka sodoomia teema. Tundub, et homotaustaga Albee on kirja pannud pigem oma loo: kuidas ühiskond ikkagi reflekteerib normist kõrvale kalduvat armastust? Juba Albee? küsimus näidendi pealkirjas ?Kits ehk Kes on Sylvia?? viitab võimalusele, et  Sylvia võib Martini jaoks olla nii kits, omasooline kui lihtsalt Sylvia, võib-olla ka vaid Martini kujutelm-fantaasia?  Rein Veidemann on oma etteheites Albee? viimasele näidendile võrdluses näitekirjaniku tippteosega ?Kes kardab Virgina Woolfi?? emotsionaalselt ülekohtune (?Ei midagi ?okeerivat, üksnes haletsus ja kaastunne??, Postimees 25. X 2004). Tegelikult on ?Kits? kaasaegse psühholoogilise draama kontekstis tõsiseltvõetav ja näitlejaile huvitavaid väljakutseid esitav teos.

Ain Prosa lavastuses (vähemalt esialgu) armastuse ambivalentsuse mõõdet ei hooma: pigem jääb lavalugu perekondlike sasipundarde lahtiharutamise tasandile, võimendades pereisa perversse ihaluse avalikukstuleku tõttu tekkinud ?okki. Guido Kangur mängib küll peategelase Martini kriisi ambivalentselt lahti, ent Martini lähedaste reaktsioon (ilmselt lavastaja dirigeeritult) rõhutab pigem olukorra välist absurdsust: kuidas saab tunnustatud arhitekt ja armastatud pereisa armuda kitse? Võimalus, et suurte niiskete  silmadega kits Sylvia oli vaid Martini fantaasia vili, jäi lavastuses lahti mängimata. (Aga, nagu teada, lavastused edenevad  mängimise käigus. Nii et mine tea.)

 

Kelle ja mille nimel elada?

Mati Undi versioon Henrik Ibseni ?Ehitusmeister Solnessist? pakub (ilmselt tahtmata sattuda keskea kriisi sattunud meestegelasi kajastavate lavastuste  ritta, Unt ju pigem feminist!) veel ühe versiooni ?täisikka? jõudnud mehe kriisiolukorrast. Unt on toonud ehitusmeister Solnessi (Hannes Kaljujärv) loo  tänasesse päeva: kõik märgid tekstikohendustes, tegelassuhetes, lavakujunduses, kostüümides viitavad sellele. Oleme Eestis 2004. Ehitusmeister (arhitekt, aga võib-olla ka vaid ?töö teostaja??) on loobunud kirikute ehitamisest (kunsti tegemisest) ja planeerib jõukatele elumaju (meie mõistes uusrikastele?). Isikliku elu pankrott on ka tänapäevases mõttes silmnähtavalt esil: Solnessi  naisest (Raine Loo) on saanud narkomaan, kujutluste ideaalkodu ehitamine on abielupaari jaoks muutunud  enesepetlikuks fiktsiooniks, mille najal loodetakse ?elu uuesti alustada?. Aga pole enam kelle ja mille nimel uut elu alustada, oma maja ehitada, ka teistele maju ehitada. Pealegi, kuklasse hingavad noored tegijad, kes ihkavad Solnessi sooja kohta enesele.

Seega on Unt seekord oma lavastuses pigem mehekeskne, kuigi Ibseni näidendi naistele on lavastaja andnud piisavalt lavaaega ja -võimsust. Aga vaevalt nüüd Unt ise ennast Solnessiga  samastab, pigem serveerib ta siiski üht meie tänast elu peegeldavat tendentsi, mudelsituatsiooni. Ses mõttes on Unt vägagi sotsiaalne lavastaja, mõneti torgivad tema lavastused alati tänast elu.  Veider, et Undi tõlgendus mõjub isegi sotsiaalsemana kui 1994. aastal Ugalas valminud Kalju Komissarovi lavastus, millest mäletamisi tollal oodati teravat ajastuanalüüsi, põlvkondade konflikt tundus siis vägagi aktuaalne teema. Jne. Unt on sotsiaalne irriteerivamal moel, tema tõlgenduse võõritavad seebiooperlikud elemendid sobituvad vägagi hästi tänasesse (meedia)tege­likkusesse. 

Ka Solnessi dilemma tuleb kuidagi tuttav ette. Kaljujärve Solness ühest küljest justkui ootaks Hilde Wangeli (Kersti Heinloo) saabumist, aga kui deemonlik neidis päral, ei suuda ta temaga suhtestuda. Solness tahtnuks enda ellu värskust tooma kedagi uut, ent ootamatult saabunud Hilde Wangel on justnagu liiga asine, argiselt sensuaalne. Otsekui pärit nende inimeste maailmast, kellele Solness villasid projekteerinud. Kellega aga ise ühte elu ei elaks. Samas tõmbab  ehitusmeister Solnessi Hilde poole see erutav ja arusaamatu ?miski?, mis terve mõistuse välja lülitab: Hildes võimenduvad ehitusmeistri kunagine loomingukirg, minevik, teostumata unistused sedavõrd jõuliselt, et naisest saab tema jaoks pigem märk kui reaalne olend. Mis teha, aga Kersti Heinloo Hilde Wangel meenutab tahtmatult tema eelmist rolli Undi Vanemuise lavastuses, Andrus Kiviräha ?Romeos ja Julias?, kus Heinloo mängis kitseneiut, kellesse Romeo hullupööra armus.  Mis paneb küsima: kas pole ka Hilde vaid ehtusmeister Solnessi fantaasia vili? Nagu ka Sylvia? Ja mis või kes on Boob?