Tuttava linna tuled – Kehra maagia

Kehras kogesin, et kõige mõistlikum on alustada väikestest asjadest.

FARIŠTAMO ELLER

Kehrast ei teadnud ma peaaegu midagi, enne kui 2014. aastal sinna kolisin. Koolipõlvest meenuvad Kehra paberivabriku vihikud kõrvuti Kohila paberivabriku omadega, ja ongi kõik. Sattusin Kehrasse juhuslikult. Õppisin kaks aastat Šveitsis ja pärast õpingute lõppu olin 30. juunil tagasi, sest tahtsin 1. juulil Eestis ärgata. Olin jõudnud äratundmisele, et tahan elada Eestis ja mitte mujal, aga plaani, mis edasi saab, ei olnud. Suvel mainis sõbranna juhuslikult, et Kehra kunstidekoolis jääb klaveriõpetaja koht vabaks ja mingi tunde ajel läksingi sinna klaveriõpetajaks. Nii olingi jõudnud oma Kehrasse.

Kõigepealt tuleb ära klaarida paberi­vabriku teema. Õigemini Kehra lõhn, millega minul ei olnud varem kokkupuudet olnud. Pärast kolimist küsisid kõik minult – aga see lõhn? Ausalt, on jah vahel lõhn, tehase taga pidevalt, linna peal harvem, aga mina tundsin seda korra kuus või harvemgi. Väidetavalt levis see loodetuulega.

Kehra on tohutult armas linnake, fantastiline koht elamiseks ja õnnelik olemiseks. Peaasi on ise tahta ja tegutseda. Ronge peatub vahetpidamata, mistõttu pole hirmu, et elatakse justkui perifeerias. Siin peatub rong nii Tartust kui ka Narvast, Rakverest ja Aegviidust ning Tallinnast sõidab kohale kõigest poole tunniga. Linnakesest läbi voolav Jägala jõgi, kaks romantilist sillakest, rannake, paat ja paadisild ja terviserajad on kulda väärt. Lapsevankriga jõe ääres jalutada ja looduse ringkäiku vaadelda on olnud mitme aasta võimalus ja rõõm.

Korraga avastasin, kui ägedad naised elavad Kehras. Mäletan teada saamise hetke: see on just see koht, kus saab kihvte asju teha! Ja küll sai palju algatatud ja korraldatud tugevate loominguliste naiste inspiratsiooni toel. Kehras saab kõike teha, ainukeseks piiriks on vaid enda kujutlusvõime. Ühest hilis­suvisest mõttest teha Kehras kontserdi­sari sündis muusikat ja keskkonda ühendav „Maailm. Muusika. Meie“, mille raames nautisime tippklassi muusikat, aga suurendasime ka oma keskkonnateadlikkust. Viimane kontsert oli 12. märtsil – viimasel õhtul enne eriolukorra tõttu kehtestatud avalike ürituste keeldu. Jään alatiseks meenutama Ralf Taali sellelt maagilis-müstiliselt õhtult Kehra gümnaasiumi saalis.

Ühel varakevadel oli meie jaoks hästi eriline heakorra reede algatus, mille hakkajad naised kutsusid ellu koostöös Anija vallavalitsusega. Kutsusime üles igal reedel õue minema ja maas vedelevat prügi korjama. Ühismeediat jälgides tundub justkui tehtaks prügi korjamise talguid kogu aeg ja kõikjal, väikelinnas ollakse aga kinni oma elus, tegeletakse kohalike teemadega ega lasta end globaalprobleemidest väga häirida. Kehras kogesin, et kõige mõistlikum on alustada väikestest asjadest, sest elu koosneb väikestest asjadest, aga väikestest asjadest saab suur. Kui kogu maailma probleeme vaadelda, võib tekkida tunne justkui miskit ei saakski teha ega parandada, sest kõike on liiga palju, probleemid on väga suured ja ühe inimese mõju märkamatu. Kehras jalutades ja mõttes otsustades, et jään sinna elama, sain aru, et on mõningaid asju, mis võiksid teisiti olla. Siis jõudsingi järsku arusaamale, et annan oma panuse, et Kehra oleks selline elukeskkond, nagu olen igatsenud. Kehra tundus parajalt suur selleks, et üldse julgesin oma mõju võimalust kaaluda.

Kehra asutustes on paindlikud ja hakkajad juhid ning seepärast toimub ka järjest rohkem. Nii koolis, kunstide­koolis, noortekeskuses, vallamajas, kultuurikeskuses, lasteaedades … Ja inimesi on mitmesuguseid: Kehrasse kolinuna olin võlutud võimalusest viibida mitmekeelses keskkonnas ja omavahel eri keeli rääkida. Šveitsis oli täiesti tavaline, et seltskonnas räägiti nii kohalikku murrakut, saksa, inglise, prantsuse, itaalia ja veel ka mõnda muud keelt – just nii, nagu parasjagu end mugavalt tunti.

Mida kõike Kehras ei ole? Kehras on Kehra muuseum, mis on Anne Oruaasa ja MTÜ Kehra Raudteejaam restaureeritud raudteejaama hoones. Olin alati vaadanud rahvatantsijaid ja imetlenud rahvatantse ning mõelnud, et küll oleks mõnus ka ise tantsida. Kehras sain oma unistuse teoks teha. Kehra kultuurimajas on võimalik tegeleda paljude hobidega, esineda, käia teisi kuulamas-vaatamas ja oma elu põnevaks teha, kui vaid ise tahad ja viitsid.

Sportimisvõimalused on Kehras head, staadioni on uuendatud, talviti on uisuväli ja kelgumägi, on treeningrühmad ja jõusaalis treenimise võimalus. Kellele jalutada või joosta meeldib, sellel on Kehra lähedal tohutult võimalusi kõikjale minna, näiteks on Kehrast seitsme kilomeetri kaugusel asuv Anija mõis koos oma pargiga maagiline paik. Ei soovita ühelgi Kehra külalisel mõisa külastust edasi lükata. Ilmselt olete juba ära arvanud: jah, ka mõisa tegevust juhivad naised.

Kehra raamatukogu on meeletult sõbralik koht, uuendatud on tervisekeskust, korra nädalas saab soovija turule, alati ei pea ise ka süüa tegema, sest nii pubi- kui ka Gruusia toitu saab kohalikest söögikohtadest. Eraldi väärib märkimist Pääsukese toidupood – see on legendaarne! Poodi peab härra Kurik, kes kogu kauba valib ja kohale toob, ega paremat puu- ja juurvilja sealkandis vist kusagilt mujalt saa. Ise on ta klientidega sõbralik ja osavõtlik ning võlus ära minu ema ja ämmagi, kellele meeldis seal sisse­oste teha, sest kui oli midagi, mida kusagilt ei saanud, siis Kuriku juurest ikka sai.

Kehra kunstidekoolis töötades nägin päris tihti, kuidas järjest enam täis­kasvanuid võttis kätte mõne pilli, asus seda õppima ja musitseerima. Mitte kunagi pole hilja alustada millegi uuega ja pilli õppimine on igaühele igas vanuses väga hea.

Olen Kehrale väga tänulik, sest see on koht, kus minust sai aktiivne kodanik, kes peale probleemide nägemise julgeb neist ka rääkida ja seejärel midagi ette võtta. Kehras on julged, tegusad ja toredad inimesed, kellega kokku puutudes mõte lausa lendab. Miks mitte panna mõtted tegudesse. Peaasi ongi, et tahetaks panustada. Ja et antaks võimalus panustada, sest nõnda saab elukeskkond aina paremaks.