Rui

Rui, endine FIE

Lugupeetud Eesti Unesco esinaine Doris Kareva, sanitaartehnikaga tegelevad poed, kogu demokraatlik üldsus! Teile kirjutab inimene, kes tunneb huvi kõige õilsa ning kõrge vastu, aga kelle süda tõmbub praegu murekurdudest kokku nagu käsn.

Juba mõnda aega on liikunud jutud, et meie armast baari Peldik tahetakse sulgeda. Nüüd on see siis käes. Juba on lõpupidugi välja kuulutatud.

Selle asemele tahetakse rajada mingi parkimismaja või pood. Meile ei lähe absoluutselt korda, mis ahvimaja siia täpselt tuleb, sest meiegi pooldame eraomandust ja inimese õigusi seda kasutada. Kummatigi on praegu tegemist mammona selge pealetungiga vabale vaimuelule, ning niisugustel puhkudel on õigus käsi ette panna.

Ka ei taha me midagi kuulda asenduspinna leidmisest ja ärakolimisest teise kohta. Baar Peldik paikneb miljööväärses paigas, sellega on seotud igipõlised traditsioonid.  Kultuurikoldeid nagu raamatupoed, vanad kohvikud jne ei tohi transportida uutesse rajoonidesse, sest sinna inimesed ei tule. Kas hakkab välisministeeriumi- või toompearahvas käima Peldikus, kui see kolib kuhugi Kelmikülla või Mõiku? Vaadake, mis juhtus kunagise Tallinna varietiga. Sinna pidi tulema ameerika ärikeskus, aga nüüd pole seal ameeriklasi ega ärikeskust, vaid mingi jälk valge saal, mis meenutab üheaegselt haigemaja, lastesõime ja eurokööki. Isegi mööda minna on vastik!

Baari Peldik traditsioonides ei maksa kahelda. Enne seda asus siin grillbaar, kus käisid mitmed omal ajal tuntud inimesed. Meie koduloolased võivad teile  tõendada, et just siit said alguse niihästi Rahvarinne kui ka kodanike komiteed. Kõik, mis meie elus on praegu eesrindlikku, see on seotud baarist Peldik liikuma pandud mõtetega.

Aga kuna on arvata, et valitsus ? nagu tal kenaks kombeks ? ei liiguta lihtinimese heaks lillegi, siis esineme siinkohal üleskutsega.

Et takistada kodumaiste vandaalide tööd, palume teid, lugupeetud Doris Kareva, kelle novelle ja jutustusi me kõik oleme lapsena lugenud, teha seal Euroopas ettepanek võtta baar Peldik koos miljööväärse ümbrusega (nn nutumüür) Unesco maailmapärandi nimekirja. Vahest siis nad lõpuks taltuvad.

Kummatigi arvan, et vaatamata Teie näolapi kenadusele pole sellel rohkem ?ansse teostuda kui fifty-fifty. Igal juhul võtab see aega, seni võib aga barbari kirves tabada Elu Puu juurt. Seni peame ise vastu pidama.  Aga kuidas?

Ajakirjandust jälgiv inimene teab, et juba mõnda aega on maailmas moes mitmesugused rahumeelsed revolutsioonid, kus inimesed on tulnud tänavale ja seal nii kaua seisnud, kui on saanud oma tahtmise. Ka meie peame seda teed minema. Me tuleme tänavatele ja protesteerime baari Peldik sulgemise vastu. Meie ei ole mingid slaavlased või mägede pojad, kes eputavad rooside, sameti või  kastanitega. Meie tuleme eesti meeste moodi, lihtsalt ja sõnatult, ja meil on kõigil kaela ümber prill-lauad, mis on kirjatud meie rahvusvärvidega.  Urmas on lubanud, et väljas on katlad, kust saab tasuta õlut (kui on külm ilm, siis sooja) ja pelmeene. Telkimine Skoone bastionil (telk endal kaasa võtta.). Siis me veel vaatame seda asja!

No pasaran! Elagu baar Peldik ? toitev vaimuema!