19.02.2021

Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus “AJUTINE PIND” Pärnu Uue Kunsti Muuseumis

Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus “AJUTINE PIND” Pärnu Uue Kunsti Muuseumis avab uksed laupäeval, 20. veebruaril kell 14.00.

Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus

„AJUTINE PIND“
20.02-28.03.2021

Karl-Kristjan Nagel

Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus „AJUTINE PIND“ kommenteerib nii maalide eksponeerimise paika kui ka autoripositsioonide muutumisi/kehtimajäämisi olukorras, kus meie tegevusi füüsilises ruumis dikteerivad koroona ja sellest tulenev vaimne surutis.“Ajutine“ on midagi sellist, mis kestab lühikest aega, sõna „pind“ evib väga mitmeid tähendusnüansse (aluspind, kandepind, kõlapind, toetuspind, tasapind, pealispind, sisepind, välispind, pildi-pind jm, ka see, millel miski rajaneb, millele miski tugineb, millest miski lähtub).

Ka Uue Kunsti Muuseumi jaoks on SEB-panga endises hoones asuv pangasaal kui uus ajutine pind. „Ajutine pind“ on aga ka iga maali loomisel hästi jälgitav

Maarja Nõmmik. Eluvärk.

fenomen, nii bukvalistlikust kui semiootilisest vaatepunktist. Ümbritsevast tegelikkusest ja psüühilisest sfäärist (ehk sisekosmosest) ammutatud muljed ja meeleolud tõlgitakse maalikunsti puhul kahemõõtmelisteks pinnakujunditeks ja värvi-impressioonideks, et vaatajate jaoks retseptsiooniprotsessis taas uuele, nö päriselule tärgata.

Näitusel esineb ligi 90 kunstnikku, kusjuures näituse vanima esineja, Jüri Arraku (1936) ja noorima Tobias Oblikase ( 2003) vanusevahe on 67 aastat! Metafüüsilist eimiskit, “Tolmu üksindust”, mis meenutab enim miljonite liivaterade parve või silmale nähtamatute mikroorganismide välju, on maalinud Mati Kütt (1947), hiljutine Kultuurkapitali elutööpreemia laureaat.

Vano Allsalu ( 1967) “Minotauros” on lahendatud autorile omaste viidetega müütidele ja kultuuriloole, suurepärase koloristina on abstraktsioon avatud lugematutele tõlgendusvõimalustele. Karl-Kristjan Nageli (1977) “Negreanu-täismaja” näiliselt realistlik figuratsioon inimrühmast on asetatud copy-paste meetodil “kohatu” talumaja foonile (või ka vice versa), müstifitseerides nähtava realiteedi universaalset paikapidavust tõe kriteeriumina.

August Künnapu. Kalamees.

Lock-down ei põhjustanud Eestis märgatavat beebibuumi (nagu omaaegne elektrikatkestus New Yorgis), kuid Marko Märtamme (1965) soft-porno piirimail asuvad sensuaalsed, roosas koloriidis maalitud stseenid “Adults only” räägib ühest võimalusest kuidas kodust elu vürtsitada – Mäetamme neljal, estetiseeritud graafilisele kontuurile rajatud teosel on positiivse dopingu tunnused olukorras, kus igapäevaste koroonasurmade koguarve Eestis on ületamas poole tuhande piiri. Elu hapruse teema on Maarja Nõmmiku (1991) maali “Eluvärk” sisuks, kunstnik tuletab mõjusa metafooriga meile meelde, et just inimene on planeedi ökosüsteemi tasakaalu kõigutaja, ja enamike liikide jaoks ohtlik – meie minapilt on kultuuri abil mõistagi hoopis klanitumaks vormistatud. Reljeefsemalt kui kunagi varem, on just selleks näituseks ettevalmistumisega paralleelselt olnud avalikuks kõneaineks ühiskonna kui terviku toimimine, ja igaühe individuaalne vastutus. Loodus ei tunne paremini organiseeritud tööjaotuse ja hirerarhilise subordinatasiooniga töökollektiive, kui on suurte mesilasperede ülesehitus ja toimimine – Liis Kogeri (1989) kollakas-ookerjale abstraktsioonile “Vaatab mesitarust välja” tuleb sidemete taastamine äratuntava maailmaga silmnähtavalt kasuks, abstraktsed väljendusvahendid on nii dünaamilise objekti kui mesilassülemi kujutamine, aga väga omal kohal.

Tervikuna on erialaliidu aastanäitus võrreldav maalikunsti laulupeoga, või gospel-koori kontserdiga, kus koorilauljate asemel on esinejateks solistid, igaüks oma sõnumi ja tämbriga. Näituse korraldajad on taolise näituseformaadi puhul pea alati kahvlis – ruumipuuduse tõttu tihedas ekspositsioonis astuvad üksikteosed omavahel sunnitud või sundimatusse dialoogi, kuidas kunagi. Ometi on näitused aastate lõikes osutunud väga eriilmelisteks – zeitgeist toimib vääramatu jõuna.