„Mismoodi tähtede pealt maha kirjutada?”

Heili Vaus-Tamm

Vestlussarjas „Helilooja, kes sa oled?” URMAS SISASK, intervjueerija Ülo Krigul, klubis Seitse C 28. X. Nõukogude piirivalvurite osast Sisaski heliloojaks kujunemisel Ilmselt on Urmas Sisaski loometee puhul sümptomaatiline seik noorpõlvest: kasuisa papa Peterson olla soovitanud Urmasel valida kas täheteadus või muusika ja kinnitas seda kujundlikult valikuga kahe külavahetee näol, millest kumbki viis bussipeatusse, aga oma väikese kaarega. Urmas aga (põikpäine, nagu ta oli), rühkis meelega kahe tee vahelt. Hooldamata maalapike oli täis ohakaid, oksad kriipisid nägu ja tirisid riideid, vahel tulid ette  porilombid, aga lõpuks jõudis ta ikkagi bussipeatusse. Ja nii ta nende kahe tee vahel on ka elus käima jäänud.

Sisaski kui helilooja tee alguseks võib nimetada aastat 1975, kui ta 14aastaselt sai valmis teose „Kassiopeia”. Kuna toas oli remont, oli klaver õue tõstetud, ja nii seal tähtede all too lugu sündiski. Kui poleks olnud remonti, vaevalt oleks Sisaskist teistsugune helilooja saanud. Igatahes on see esimene helitöö kirjutatud  sõna otseses mõttes tähistaeva all.

Teost sai vestlusõhtul lisaks klaverile kuulata ka teise koosseisuga, lindi pealt Viljandi Vanamuusika Kapelli esituses Neeme Punderi versioonis. Päris huvitav oli, kuidas lugu totaalselt muutus! Plokkflöödi süütult puhas heli sobis hästi esimesse ossa. Teises läks päris türgi muusikaks kätte – instrumentaalsed hõisked andsid hoopis rohkem tooni kui lihtsalt klaveri esituses. Originaalis klaverile oli valdav just  meditatiivne õhkkond. Siin oli mõjutustest tunda viiuliklassika kiirete osade käike. Küsimuse peale, kas siin on kreeka muusika mõjutusi, vastas helilooja kategooriliselt, et siin polevat kreeka muusika haisugi. No mine võta siis kinni!

Sai üle räägitud tähtede muusikaks muutumise tehnoloogia, et kuidas taevakehadel on oma võnked ja kui veidi logaritmida, saab need paigutada konkreetsetele helikõrgustele.  „Mismoodi tähtede pealt maha kirjutada?” oli vestluse suunaja Ülo Kriguli toredasti asetatud küsimus. Ja vastus omas laadis põhjalik nagu Sisask ikka.

Muide, vähemalt minule tuli üllatusena Sisaski suur korraarmastus ja süstematiseeritus. Klassikaaslasena jäi see mul kuidagi kahe silma vahele. Rohkem sai loetud tema Metsavahi kirjastuse miniväljaandes toodetud raamatuid ja imestatud apokalüptiliste õudustega täidetud kirjandite üle. Sellest küll tollel vestlusõhtul juttu ei tulnud, aga just osalt nende tavatute kirjandite pärast tuli muusikakeskkooli toonasel juhtkonnal mõte suunata Urmas lõpuklassiks õhtukooli. Seal oli ikkagi lõpueksamite tegemine lihtsam kui keskkoolis ja nii sai andeka poisi ikka lõpetatud keskharidusega konservatooriumisse sisse võtta. Aga vestlusõhtule kaasa palutud vend Karla rõhutas, et Urmasel oli kõik ülimalt korrastatud:  nõelteravad pliiatsid sirges reas ja paberid paigas, mida nemad, nooremad vennad, siis ilmselt puutudagi ei tohtinud.

Aga „tähtede pealt mahakirjutamise” meetodeid olla kaks. Kõigepealt teoreetiliselt välja arvutatud skeem, kus muusika tekib helide nagu legoklotside omavahel kombineerimise ja sobitamise tagajärjel. Sisask mängis klaveril ka oma ühe olulise helirea, millel põhinevat lisaks muudele teostele ka suurteose „Gloria  Patri” 24 laulu. Teiseks meetodiks on astronoomilistest vaatlustest saadud emotsionaalne kogemus.

Kuna Urmas Sisask ise ka oma teoseid esitab (alates 1994. aastast on ta andnud 1365 kontserti!), on talle mõistagi oluline ise muusikategemise aspekt. Välja toodi šamaanitrumm, mis lindilt kostvale „Andromeedale” kohapeal rütmi juurde andis. Urmas on osalenud professionaalsetel šamaanikursustel nii Eestis kui  Norras – eesmärk on energiat rituaalide kaudu koguda ja edasi anda. Tema mitmelt poolt maailmast pärit trummid on ära õnnistatud, et „nad hakkaks sinuga kokku mängima”. Lisaks trummile kasutab ta kõiksusega suhtlemiseks ja sealt informatsiooni kättesaamiseks ka pendlit (sisaskliku põhjalikkusega järgnes kohe lühike õpetus, kuidas igaüks saab endale pendli valmistada). Aga et üle 50 teose on pendliga kirja pandud, oli mulle küll uudis. 

Klassikalisest muusikast lähtudes saab Sisaski muusikasse suhtuda nii, et eks seal liiga palju kordusi ole. Kunagi sai koos ansambliga esiettekandele toodud kammerteos „Kuu loomine”. Kui kohati tundus asi liiga pikaks minevat, küsisime ikka heliloojalt, et kas siit võiks maha võtta ja osa kordusi mängimata jätta. Seda ta ka lahkesti lubas. Kui aga šamanismile, rituaaliga energia kogumisele mõelda, siis oli see alp ja mõtlematu tegu, sest just paljude (lõpuks mõjuma hakkavate) korduste tõttu jõuab seda sorti muusika mõju kohale. Kuna esituskohaks oli akadeemiline Estonia kontserdisaal ja lugu ise teiste eesti heliloojate uudisteoste vahel …, tundus Sisaski helikeel nii teistsugune, et sellele sai paratamatult liiga tehtud. Erinevalt muust meie heliloomingust on Sisaski muusikas ikka iseloomulikuks vägevad pikad tõusud ja mürisevad kulminatsioonid – loomulik, looduslik ja eluterve. 

Ja eks nalja on temaga ka alati rohkesti saanud. Lausa riiklikul tasandil siis, kui kodukoha Vääna raketibaasi sõjaväelased kohale pahandama tulid, et Urmase enda ehitatud tähetorn nende vaatlustornist kõrgem on ning neil Nõukogude Liidu piiri jälgimist segab. Kästi ära lõhkuda. Kuid ega seepärast veel vaatlused katki või muusikategemine soiku jäänud. Ta alustas teleskoobi ehitamisega, algul prilliklaaside ja vend Karla fotoaparaadi läätsedega, hiljem  juba akadeemilisemate riistadega. Nii et lõppkokkuvõttes peab raskustele ja Nõukogude piirivalvuritele vaid tänulik olema.

Sisask on paarkümmend aastat tähti üles kirjutanud ja oma iselaadi muusikat teinud. Kas ta peaks ehk raketiväelased kohale kutsuma, et mingile uuele tasandile jõuda?