Reaalsust taltsutades

Jean-Louis Poitevin

Jaanus Samma, Arhitektoon kahe ordeniga. Segatehnika, 2008. Kunstnik otsib reaalsuse märke suurtest sõdadest või meie reaalsust kokku traageldavatest absurdsetest vasturääkivustest, unistust paremast ja üha keerulisemast elust. Pariisi Balti nädalate raames saab Pariisi kunstikeskuses Cité Internationale des Arts näha läti, leedu ja eesti kunstnike ühisnäitust. Kuraatorite Aili Vahtrapuu (Eesti), Liena Bondare (Läti) ja Birutė Pankūnaitė (Leedu) hästi läbi mõeldud valik annab ülevaate Baltimaade väga elujõulisest kaasaegsest kunstist ning võimaldab lähemalt tutvuda kunstnikele huvipakkuvate teemadega. 

Ilmselgelt on kandvaks motiiviks arutelu reaalsuse mõiste üle. Domineerib küsimus,  kas peaks tähelepanu pöörama eksistentsi hooletusse jäetud tahkudele? Samaaegselt kehtib ka soov avastada ebaharilikke mooduseid, mille abil on võimalik tabada asjade materiaalset olemust. Teose mõtet ei määra, niisiis, mitte valitud vahendid, vaid teose teema – mis osutab ja mis kunstnikku huvitab?

Installatsioonid on õnnestunud, eriti läti kunstniku Miks Mitrēvicsi omad. Ta on esile toonud meie reaalsete ja vaimsete struktuuride hapruse. Inta Brūniņa töö näitab, kuidas kujutluspildid on tegelikult kõikuv entiteet, mis vormub illusoorsele loorile, milleks on seebiveest eesriie.

Leedu poolelt on huvitavaim Laura Garbštienė video, mis domineerib näitusel radikaalsete väljaütlemiste poolest nii kultuuriliste erinevuste kohta kui ka videolõikude poeetilise võimsuse tõttu.

Eesti kunstnikud on kahtlemata esindatud kõige rikkalikuma väljapanekuga. Pariisi jõudnud graafika, video, installatsioonid, heliskulptuurid ja muud teosed esindavad väljakujunenud kunstnike töid ning tõstatavad keerulisi ja mitmekihilisi küsimusi. Tugev graafikaväljapanek  annab märku kunstniku kohalolust ja huvist tehnikate vastu, seades küsimuse alla  reaalsuse ilmingud. Aga millisest reaalsusest räägitakse? Kunstitegevuse roll näeb ette väljaütlemisi maailma hetkeseisu kohta, arvestamata  selle kõige otsesemaid tulemusi. Muidugi on sellisel juhul suur oht, et teosest saab reaalsuse illustratsioon. Niisiis tuleks tegelikkusest mööda minna, proovida edasi anda saladuslikku osa sellest müsteeriumist, mis moodustab reaalsuse.

Nii teebki Reiu Tüür põike ajalukku, puudutades küsimusi, mis meid ikka ja jälle kummitavad, nagu näiteks sõda või siis väejuhi või sõduri seisus ja kujutis. Fakt, et seda küsimust puudutatakse ühtaegu kibedal ja baroksel viisil, tugevdab justkui põhjatu öise kuristiku kohal kõlkuva reaalsuse lagunemise ja lõpetamatuse efekti.

Anu Kalmu teosed tekitavad reaalset rahutust, kuna osutavad tagasipöördumatule. Tõepoolest: kui kogu reaalsus on aja ja kujutiste poolt alla neelatud, sisse kugistatud ja ära seeditud, ei jää temast alles muud kui vaid vari, isegi mitte üht mälestust, vaid lihtsalt üks kohaloleku karkass, mis hajub otse meie silme all.

Peeter Alliku töö toob välja väljendusliku võimsuse, mis peitub kunstiliigis, mida tavaliselt graafikaks nimetame ning mis on tegelikult pigem joonistus, kus on arvesse võetud  nii iga joone sümboolset mõõtu kui ka seda, et joonistus pole reaalsuse koopia, vaid olendeid hingestava tumeda jõu esitus. Alliku tegelaskujud ja loomad on väga  „kohal” ja samal ajal täiesti ebareaalsed, kuna need sünnivad joontes, mis lainetavad nagu nähtamatud elektrilained või meie unenägudes lehvivad püsimatud kujutised. Kunstnik tuletab meile meelde, et unenäo ja õuduse vahele jääb vaid joone paksus.

Urmas Viigi teosed on samuti joones meisterlikud. Siin on joon piiratuma mõõtmega, kuid see-eest sama mõjuv. Joon on hirmust põhjustatud nägemuse teenistuses, mille kohaselt kõik muutumas märgiuduks. Võime küll hoomata vorme, nägusid, ometi jäävad need siiski ebakonkreetseks. Tööd iseloomustab reaalsuse rõhutatud kummituslikkus, mis tuleneb sellest, et meie ajusid painavad kujundid on eri reaalsuste segu. Nii ongi vahe inimese ja looma vahel ehk väiksem, kui tavaliselt arvatakse.

Anu Põdra huvitav installatsioon juhib tähelepanu sellele, kuidas otse reaalsusest pärit osakesed võivad näituseruumis ja kunstimaailmas toimida. Seda viisil, kus neid võetaks selle pähe, mida nad esile kutsuvad, mitte selle pähe, mis nad tegelikult on. Kunstniku kärjeriiulid räägivad otseselt ruumist, kus me elame, olgu see siis kõrghooneid täis linnaruum või  tumedaid välkuudiseid  täis maailmaruum.

Jüri Ojaveri heli- ja veeinstallatsioon  pole sugugi pelk enese eksponeerimine, nagu seda võiks esmapilgul arvata, vaid reaalsuse jõhkruse jõhker käsitlemine. Need absurdsed käsud ja võimatud olekud on nähtamatule jõule, mis meid painab ja mida me ise ei näe, alistumise märk. Ojaver proovib seda müsteeriumina reaalsuse keskmes asetsevat kummalist jõudu teha meile nähtavamaks.

Jaanus Samma töö otsib reaalsuse märke suurtest sõdadest või meie reaalsust kokku traageldavatest absurdsetest vasturääkivustest, unistust paremast ja üha keerulisemast elust. Kujundite sädelus piltidel ning nende ebareaalsed mõõdud rõhutavad seda sõnumit, näidates kahtluseta, et kahetähenduslikkus ongi nende roll.

Ene-Liis Semper on loonud terava ja tundliku video, mis oleks peaaegu sensuaalne, kui ei kannaks endas tumma vägivaldsust. Kunstnik kasutab oma keha tegelikkuse uurimisvahendina, iga tema aktsioon oleks nagu mõne meid reaalsusega siduva aspekti lavastus. Me igatseme seda lavastust taga, põgeneme selle eest, naudime seda ja meil on selle ees hirm. Semper näitabki seda hirmu, mis peitub meis kui intiimseim ja jonnakaim deemon.

Mari-Liis Tammi seisab samuti reaalsusega silmitsi ja teeb seda teatud kibedusega, andes mõista, et kõige olulisem on tegelda võimatuga, sellega, mida ei saa välja öelda ega unustada. „Mida teha asjadega, kui nende omanikud on lahkunud? Mida teha pükste, särkide ja muu lahkunutele kuulunud kraamiga, otsekui kapis polekski enam midagi?” Tema töö on kui suhe ready-made’i, mitte Duchamp’i mõttes, vaid viisil, kus skulptuur jäädvustab võimatuima hetke kõigi hetkede seast, hetke, kus kahtlus muutub teoks. Seal on tardunud jalg, mis on täis seda keha, mille juurde ta kuulub, ning mis kiirustab justkui oma hukule vastu. Skulptuur on klassikaline, samas  seotud tugevalt reaalsuse haprust puudutava modernse aruteluga.

Angelika Schneider suunab meid oma joonistuste kaudu loomulike protsesside keskmesse, mis juhivad vormide loomist. Ei ühtegi kahtlevat liigutust, mis on iga elusolendit vaevavate kahtluste tulem, ning kujutlusmaastikud ongi ellu äratatud. Nad näivad aega trotsivat, sest kannavad teda endas.

Virge Jõekaldal on õnnestunud  meile oma sügavalt põletava sensuaalse graafikaga samuti selgeks teha, mis toimub vorme loovas looduses. Rammetud sümboolse lille kujundid või visad kroonlehed, verest punased lehed või puhangust lahvatavad leegid – need punamustjad joonistused räägivad lugu loomise kartustest, kannatustest, kus jätkamiseks on vaja läinud tahtejõudu. Nii on tema lihtsates ja originaalsetes joonistustes sees kogu Eesti loomejõud ja seda kandev küsimustest tulvil arutelu reaalsuse üle.