Kõik sõltub vaatenurgast ja valgustusest

Pilvi Ojamaa, Ivo Lille ja Tiina Sarapu näitus moodustavad eesti klaasikunsti ajaloo kontsentreeritud peatüki, näitlikustavad meie klaasikunsti viimase poolsajandi arenguliine.

KARIN VICENTE

Klaasikunstinäitused tarbekunsti- ja disainimuuseumis:

Pilvi Ojamaa uuem looming II korruse püsiekspositsioonis;

„Klassikud. Ivo Lill“ I korruse suures saalis kuni 26. IX, kuraator Merike Alber, kaaskuraator ja konsultant Irene Lill, kujundaja Maret Kukkur, valguskujundajad Airi Eras ja Teet Orupõld ning graafiline kujundaja Stuudio Stuudio;

Tiina Sarapu „Saladuste tuba“ trepigaleriis, kujundaja Tiina Sarapu ja graafiline disainer Meelis Mikker.

Seoses Eesti Vabariigi valitsuse kehtestatud piirangutega on muuseum suletud.

Ajal, kui muuseumid olid lühikest aega avatud, oli mitu põhjust minna tarbekunsti- ja disainimuuseumisse. Kaua oodatud uue disaini püsiekspositsiooni kõrval avati veel kaks ja pool uut näitust, mille ühisnimetaja on klaas: väike hüpiknäitus Pilvi Ojamaa uuema loominguga II korruse püsiekspositsioonis, suur retrospektiiv „Klassikud. Ivo Lill“ I korruse suures saalis ning Tiina Sarapu „Saladuste tuba“ trepigaleriis. Need näitused moodustavad eesti klaasikunsti ajaloo omamoodi kontsentreeritud peatüki, valgustavad välja kolm iseloomulikku fenomeni, mis näitlikustavad kenasti viimase poolsajandi klaasikunsti arenguliine.

Pilvi Ojamaa (1930) esindab klassikalist tarbekunsti, Ivo Lill (1953–2019) klaasikunsti skulpturaalset liini ning Tiina Sarapu (1971) kontseptuaalset lähenemist. Kõik on väga professionaalsed ja elegantsed, igal oma knihv.

Vana kooli klaasikunst

Hiljuti 90. sünnipäeva tähistanud Tarbeklaasi staardisaineri Pilvi Ojamaa kujundatud klaasnõusid on ilmselt väga paljudes kodudes. Sel hüpiknäitusel on väljas Ojamaa viimase paari aastakümne unikaallooming, nende seas ka päris uusi töid. See on nii-öelda vana kooli tarbekunst selle kõige paremas tähenduses: keerukas tehnoloogia, laitmatu kvaliteet, tarbevorm. Intaljo graveerimistehnikas dekoreeritud kristallnõud on vormilt küll kasutuskõlblikud – klaasid, vaasid, karikad –, ent kasutamiseks ehk veidi liiga elegantsed. Nii materjal kui ka dekoor rõkkavad glamuurist ning leiab viiteid eri ajastute kunstitraditsioonile. Nimelt kujutab Ojamaa reeglina inimest, kelle pea on alati profiilis (nagu see on egiptuse kunstis), idealiseeritud sportliku kehaehitusega (nagu klassikalises kreeka kunstis) ning asetatud dünaamilisse kompositsiooni (nagu barokiaja maalikunstis). Milline väärikas kombinatsioon! Aga saab ka nalja: paljude lemmik „Surmatants“ (2006) on internetiajastu suurima meemipotentsiaaliga kristallvaas. Tarbeklaasi fännidele on Pilvi Ojamaa juba klassik, ametlikult nimetati nüüd klassikuks ka Ivo Lill.

Skulpturaalne Ivo Lill

Ivo Lille näitusega on muuseumi „Klassikute“ sari jõudnud XX peatükini. See on väga tänuväärt ettevõtmine, sest toimib meie kunstiajaloo hädavajaliku järeleaitamistunnina, kuna paljude autorite loomingust puudub korralik ülevaade. Erilises defitsiidis vaevleb just disainiajalugu, sest tervikpilti kirjeldavat ülevaateteost ei olegi veel kirjutatud. See töö on piltlikult öeldes alles põlluharimise faasis, kusjuures enne kündmist on vaja läbi viia ka arheoloogilised kaevamised. Nii et võiks isegi öelda, et „Klassikute“ sari väärib aasta põllumehe tiitlit. Klassikuks kuulutamine mõjub ehk veidi heroiseerivalt, kuid eks nende autorite pühendumine oma erialale olegi olnud kangelaslik. Klaasikunstnikest Eino Mäelti ja Silvia Raudvee kõrval on selle tiitlini jõudnud nüüd ka Ivo Lill.

Kuraator Merike Alber on koostöös kunstniku lese Irene Lillega pannud kokku kunstniku kauni ja ülevaatliku retrospektiivi, mis mõjub tänu lahedale kujundusele (Maret Kukkur) ja täpselt timmitud valgusele (Airi Eras ja Teet Orupõld) nagu totaalne kunstiteos. Ivo Lille peamiselt lehtklaasist valmistatud klaasobjektid säravad üle kahe suure saali. Erilise efekti annab saali ehitatud bassein, kus vee kerge lainetus lisab veelgi sära ja peegeldusi. Lille looming hakkabki tööle ennekõike kohaspetsiifilisena, sest teoseid ümbritseval ruumil, valgusel ja varjudel on määrav roll. Just valgus, selle murdumine ja peegeldumine ning värvilised varjud seintel, annab tema teostele nende väe. Seega on need äraspidiselt kohaspetsiifilised, sest Ivo Lille loomingu võlu sõltub ümbrusest, mitte vastupidi: nende esiletulekuks on vaja ideaalselt lavastatud keskkonda.

Üle kolmekümne aasta kestnud karjääri jooksul valminud sarjadel on palju ühist: Ivo Lille elutööd iseloomustab teatav terviklikkus. Teda on huvitanud arhitektoonilised, geomeetrilised ja voolujoonelised vormid, mis on alati põhjalikult viimistletud, sileda ja läikiva pinnaga, värvide, mustrite ning optiliste efektidega. Lill ei ole jutustanud oma teostega lugusid, vaid on apelleerinud ennekõike vaataja tajule ja afektile: teosed haaravad vaataja pilgu oma valgusmängu labürinti, kuhu see jääbki ekslema.

Lisaks klaasi enda optilistele efektidele on Ivo Lill mitmes töös loonud nii-öelda topeltillusiooni, kasutades optilist liikumist või ruumiefekti tekitavaid mustreid. Aastatel 2000–2010 valminud optilise illusiooniga mängivad teosed mõjuvad nagu jaapani mõistatuskarbid, kus tehnikat põhjalikult tundmata näib ilmvõimatu, et sellise illusiooni saab luua Photoshopi abita. Selle saavutamiseks on kulunud mõistagi palju töötunde ja tulnud teha füüsiliselt rasket tööd. Põhjendatult tekib küsimus: millal üldse võib oma silmi usaldada?

Tuleb muidugi sedastada, et Lille skulptuure ei olekski saanud teha millestki muust kui klaasist, sest klaasi kui materjali omadused ja mõju kattuvad sajaprotsendiliselt Lille teoste omaduste ja mõjuga. Ent tema klaas ei ole õrn ega habras, vastupidi: need tornid ja väravad, sambad ja kaleidoskoobid on jõulised, külmad, teravad, psühhoanalüütilises mõttes falloslikud vormid. Äraspidiselt kohaspetsiifilistena seisavad need irdses omailmas, säravad näitusesaalis argielust distantseeritult. Need kutsuvad ennast vaatama, pakkudes kaunist vaatemängu, aga kui liiga lähedale minna ja püüda neid puudutada, võid näpu veriseks tõmmata.

Just klaasikunsti vaadates meenub eluline lihtne tõde: kõik siin ilmas sõltub vaatenurgast ja valgustusest. Kunst, aga ka kõik teised asjad ja sündmused sõltuvad keskkonnast. Lille näituselt võtsin kaasa just selle mõtte, mis konkretiseerus Tiina Sarapu näitusel.

Kontseptuaalne Tiina Sarapu

Tiina Sarapu „Saladuste tuba“ kuulub näituste sarja „Tuba“ ja see on väljas muuseumi trepigaleriis, mis XIX sajandil oligi tollase elumaja üks tubadest. Muuseum on kutsunud kunstnikke oma kogudega tutvuma ning palunud neil panna kokku oma tuba ehk oma näitus. Nagu varem, nii ka seekord on näitus saanud väga oma koostaja nägu.

Sarapu on seal kolmes rollis korraga: kunstnik, kuraator ja kujundaja. Ta on kasutanud oma varasematelt näitustelt tuttavaid lehtklaasiga kaetud kaste ja vitriine ning täitnud need talle tähenduslike esemetega muuseumi kogudest: trükiste, tarbenõude, ehete ja teiste kunstiteostega.

Selle näitusega peegeldatakse üsna üheselt muuseumi toimeloogikat: osa esemeid on esile tõstetud, eksponeeritud näitustel vitriinides, teine osa aga kuhjatud kastidesse ja pandud silma eest varjule fondidesse. Ent Sarapu on lubanud ka läbi suitsuse klaasi n-ö fondidesse piiluda ning tõstatanud sellega kõige laiemas plaanis küsimuse, mida ja kuidas me näeme. Tihtipeale ei näe me asju nii, nagu need on, vaid seda, mida meile näidatakse. Alati läbib reaalsus mingi filtri: keegi on teinud valiku ja sättinud selle sobivasse kompositsiooni. Näiteks meenuvad meediasse lekitatud valefotod esimesest koroonavaktsiinisüsti saanud meditsiiniõest. Need külvasid palju skepsist sündmuse tõepärasuse kohta. Hiljem selgus, et avalikkuseni jõudnud valefotod tehti prooviks, et fotograafid oskaksid sündmust ikka õige nurga alt jäädvustada. Ei tohi pimesi eeldada, et see, mis näib tõene või dokumentaalne, seda ka on. Nii Instagrami albumid, aga ka peavoolu ja alternatiivsete meediakanalite sisu on alati eelnevalt filtreeritud, komponeeritud ja kureeritud.

Sarapu vitriinid ja kastid on osaliselt avatud: ta on jätnud väikesed praod, julgustades sellega vaatajat piiluma, kas või mitu korda üle kontrollima. Vitriinides on eksponaadid vaid pooleldi klaasi taga, jättes külastajale võimaluse vaadata esemeid nii, nagu need päriselt on. Ent vitriiniklaasidelt peegeldub ka vaataja enda peegelpilt. See meenutab, et üks asi on see, mida ja mismoodi näidatakse, ja hoopis teine on see, kuidas seda vastu võetakse, vaadatakse. Vaataja maailmavaade, eelhäälestus ja elukogemus – kõik see mängib oma osa. Nii on ka see tekst seotud minu väärtuste ja taustaga ning lugejana võtate seda vastu oma filtri kaudu. Aga kuidas on asjad päriselt? Loodetavasti saab muuseumid lähinädalatel taas avada ja nii on igaühel võimalus minna ja ise vaadata, millest need näitused tegelikult räägivad. Eeldusel, et te oma silmi ikka usaldate.