Pianistide DVD-antoloogia

Igor Garšnek

2DVD „Eesti improvisatsioonid / Klaver”: pianistid Jürmo Eespere, Olav Ehala, Margus Kappel, Taavi Kerikmäe, Sven Kullerkupp, Urmas Lattikas, Aldo Meristo, Tõnu Naissoo, Anto Pett, Kristjan Randalu, Rein Rannap, Peeter Saul jpt; DVD salvestusmeeskond: režissöör Jan-Erik Nõgisto, juhtoperaator Tauno Uibo, heli Andre Maaker jt, produtsendid Ain Agan ja Aleksei Saks. Aasta tagasi, s.t eelmisel sügisel, ilmus kahe DVDga eesti kitarristide antoloogia „Eesti improvisatsioonid / Kitarr”. See sai nüüd väärilise täienduse samuti kahest DVDst koosneva (jazz)pianistide kogumiku „Eesti improvisatsioonid / Klaver” kujul. Tõsi, nimetatud klaveriantoloogia on selle sarja juba kolmas väljaanne, sest vahepeal on ilmunud ka „Eesti improvisatsioonid / Saksofon”.

Mäletan, et kui aasta tagasi tunnustasin Sirbi veergudel mulluse kitarriantoloogia kujundust ja üsna põhjalikku raamatut, mis DVDga kaasas, siis nüüdse kogumiku puhul ei jää samuti muud üle, kui jälle kiita. Info esinejate kohta, pildimaterjal ning ka plaatidel kõlavate lugude noodimaterjal (kes suudab, mängigu järele!) on pakendatud apetiitselt, ülevaatlikult ja kompaktselt. Ühesõnaga – esimesest pilgust on tunda kunstnike (Jüri Lõun ja Tatjana Trjakova) kätt ning silma.

Kõnealusel DVD-kogumikul on võimalik osa saada tervelt 25 eesti (jazz)pianisti musitseerimisest „seinast seina”: kõige vanematest nagu Peeter Saul (jajaa – paljud võib-olla ei teagi, kui hästi Peeter Saul klaverit mängib!) ja Aldo Meristo läbi keskealiste põlvkonna, s.t Olav Ehala, Rein Rannapi, Tõnu Naissoo ja Margus Kappeli kõige nooremateni välja. Tõsi, ega need „kõige nooremad” ka teab kui noorukesed pole – näiteks nii Mihkel Mattisen, Jorma Toots, Jürmo Eespere kui Kristjan Randalu kuuluvad kõik vanuseklassi 30+ ning tegelikult noorteks pianistideks võib sellest seltskonnast lugeda vaid Vladimir Võssotskit (1982) ja Raun Juurikat (1982). Kuid ega asi pole nooruses või vanaduses, pigem pianistide n-ö kunstilises küpsuses. Ja see ei pruugi, mõistagi, vanusest suurt midagi küsida.

Samuti kui mullusel kitarristide antoloogial on ka kõnealusel kogumikul üldjoontes järgitud kolme printsiipi: et oleks esindatud omalooming, et improviseeritaks üksi ning esinetaks ka ansamblikoosseisudes. Viimaste seas võib näha-kuulda samuti kahe klaveri varianti (see ju ka ansambel), ent peamiselt domineerivad nendel DVDdel siiski mitmed jazzilikud kooslused. Nüüd selle ettevõtmise kogumahust: 25 pianisti, igaühelt (peale ühe erandi) kaks live’is lugu. Selleks, et see kõik läbi vaadata-kuulata, kulub tunde. Siinkirjutaja selle aja küll targu varus, ent leheruum ei luba kõigil ja kõigel üksikasjalikult peatuda. Seetõttu piirdun kõige eredamalt mõjunud episoodidega.

Olav Ehala (1950) on, teadagi, väga isikupärase käekirjaga helilooja-pianist – tema harmooniajärgnevused tunneb hästi ära, need on tema muusikas n-ö firmamärk. Nii ka lüürilise varjundiga popballaadis „Siin on oja”, mille esituses (solistina) oli tunda romantilist vabadust. Trios mängitud „Kirsiõite tolm” (Mihkel Mälgand – bass, Toomas Rull – trummid) kõlas aga märksa jazzilikumalt. Selline hea vana kooli mainstream-lugu, meeleolumuusika selle sõna kõige paremas tähenduses.

Margus Kappel (1956) oskab alati üllatada, tema attacca esitatud kaks lühikest valssi mõjusid kui vaimukalt „dekonstrueeritud” Liszti valsid: natuke elegantsi, siis „tormi ja tungi” meeleolusid ning nende vahel ka põgusad jazzilikud kadentsid. Kui ennist sai mainitud, et Ehala firmamärk on isikupärane harmoonia, siis Kappeli oma on muidugi isikupärane boogie-stiili tunnetus. Selle heaks tõestuseks on plaadil kahe klaveri „Viljandi bugi” (teine pianist Andu Kõiv, Toomas Rull trummidel). Niisugune rütmierk ja hoogne löökpianism võtab vist ka kõige tõsisemal ja akadeemilisemal muusikul jala kaasa tatsuma. Vinge värk! Kahju ainult, et kogumiku raamatus pole selle loo nooti. Kuigi jah, ega boogie-improvisatsioonide noodistamine pole ka just kuigi tark tegu.

Sven Kullerupu (1961) klaverimängu tehnika on peenekoeline ega taotle välist efekti – tema sooloklaveri lugu „Wormsi kellameister” on tekstuuri mõttes tõepoolest nagu kellassepa kokku pandud kompositsioon. Silma torkab pedaali väga ettevaatlik kasutamine. Analoogset peenfaktuurilisust võib tajuda ka ansambliloos „Monster” (Joel Terry – tenorsaksofon, Taavo Remmel – kontrabass, Tanel Ruben – trummid), kuigi siin lisandub boonusena veel interpreetide kaasakiskuv, impulsiivne väljenduslaad.

Urmas Lattikas (1960) kasutab soolopianistina oma jazzimprovisatsioonides ka rahvaviisi intonatsioone (ballaad „Emale”). Üldiselt näib teda iseloomustavat põhiliselt lüüriline, järelemõtlik väljenduslaad, seda ka trioloos „Viola Odorata” (Mihkel Mälgand – kontrabass, Reigo Ahven – trummid). Siin on tunda Lattikase ja tema ansamblikaaslaste n-ö süvitsi minekut: seda näitavad hästi tasakaalustatud tempomuutused ning süvenemine agoogilistesse nüanssidesse. Tulemuseks nauditavalt mitmekihiline kõlapilt.

Mihkel Mattisen (1976) on mitmekülgse taustaga interpreet: lõpetanud klassikalise pianistina EMTA ja õppinud Londonis Guildhalli koolis, on ta osalenud ka popansambli JAM koosseisus. Kõnealusel kogumikul esineb Mattisen ainult solistina, tema lugudest „Hetkeemotsioon klaveril” näitab ta klassikalist koolitust ehk kõige selgemalt: siin on impressionistlikke kõlasid ja prokofjevlikku nurgelisust, aga ka uusromantilist muusikatunnetust. Ainult mitte jazzi. Tundub, et Prokofjev on Mattiseni üks lemmikheliloojaid, minul igatahes kangastus tema tokaatalikku lugu „Närvid läbi” kuulates küll korraks Prokofjevi „Montecchi ja Capuletti”. Mitte niivõrd muusika, kuivõrd just karakteri mõttes. Igatahes teistmoodi värskendav kuulamine-vaatamine kogumiku üldiselt jazzilikus kontekstis.

Mõni pianist kasutab lisaks klaverile ka elektroonikat. Nii on Ülo Mälgandil (1963) loos „Konveieriromantika” n-ö virtuaalseks ansamblipartneriks rütmimasin ja bassiliini järgiv eelprogrammeeritud sekventser. Ning tulemuseks meeleolukas jazz-pop-laadis kena ballaad, kus mingit „konveieritunnet” küll ei tekkinud.

Tõnu Naissoo (1951) on 2001. aastast EMTAs jazzklaveri õppejõud. Plaadil on tema lugudest „… and so she went…” lahendatud huvitavalt minimalistlikus võtmes – loo põhiteljeks ongi üksainus pidevalt korduv kujund. Ja improvisatsioonilised momendid on sama lakoonilised. See-eest triokoosseisuga esitatud „Yourself” (Taavo Remmel kontrabassil ja Toomas Rull Trummide taga) on märksa arendatuma joonega ning annab Naissoole oma mängumeisterlikkuse eksponeerimiseks hulgaliselt võimalusi. Ning ka teistele muusikutele, kui silmas pidada Taavo Remmeli lühikest, kuid värvikat kontrabassisoolot ja Toomas Rulli soleerivaid etteasteid.

Anto Pett (1960) on EMTA improvisatsiooniõpetuse professor, seega selle eriala kõrgel haritud spetsialist (täiendanud end muuhulgas ka Prantsusmaal Bordeaux’s). Tema improvisatsioonid näivad ümber lükkavat vanamuusika interpreetide väited, et tänapäeva süvamuusikud on kaotanud spontaanse improviseerimise võime. Anto Pett igatahes ei ole: ta hakkab oma lugu klaveril „kerima” ning moodustab üha põnevamaid rütmi-, tekstuuri- ja vormimänge. Seda on isegi natuke raske uskuda, et tegemist on tõepoolest kohapeal sündinud improvisatsiooni, mitte ette valmis mõeldud kompositsiooniga. Loos „Impro 2” kasutab Pett üheaegselt koguni kahte klaverit, kusjuures mõlemad on gamelan’ikõlalised „ettevalmistatud” klaverid (s.t klaverikeelte vahele on mingeid vidinaid topitud). Pillid on klaviatuure pidi vastamisi lükatud, Pett istub kahe klaveri vahel ja mängib ühe käega ühte, teisega teist pilli. Päris efektne vaatepilt, oriendikõlalisest muusikast rääkimata!

Rein Rannap (1953) võib oma fantaasiatega mõnikord üllatada, ja mõnikord mitte. Sellel kogumikul pigem mitte, näiteks loos „Tantsides marssi” näeme-kuuleme tuttavlikku teatraalsust, siin kasutab Rannap lennukalt oma mängutehnilist põhiarsenali: efektseid passaaže ning figuratsioone. Sama võib öelda ka tema meloodilise „Meelevarjude” kohta: neljast duurist koosnevale harmooniajärgnevusele on see lugu üles ehitatud ja ega seal kuue minuti jooksul suurt midagi ei juhtugi, ikka needsamad tuttavad passaažid ja figuratsioonid. Aga mis siis, Rannap tundub küll olevat seda sorti artistlik pianist, kelle mängu on parem üks kord näha kui kümme korda kuulata.

Mis siis veel? Kiitma peab kindlasti salvestusmeeskonna tööd eesotsas videorežissööri Jan-Erik Nõgistoga, pildiliselt moodustavad need kaks DVDd kena ja igas mõttes esteetilise terviku. Helirežissöör Andre Maakerile pole ka midagi ette heita, kuigi ühes Ehala loos tundus helisageduslik balanss pisut nihkes olevat. Aga see võib olla ka minu koduaparatuuri probleem.

Nüüd jääb üle vaid loota, et peatselt saame näha-kuulda järgmist, s.t neljandat „Eesti improvisatsioonide” DVD-komplekti. Huvitav, mis instrumendile see küll pühendatakse?