Kolm impulssi maailma kultuurielust
Zürichi ooperimaja Junior Balleti ühispealkirja „Impulss“ kandvates lavastustes juhendasid noori tantsijaid koreograafid Bryan Arias, Craig Davidson ja Juliano Nuñes.
Zürichi ooperimaja Junior Balleti „Impulss“ („Impulse“), koreograafid Bryan Arias, Craig Davidson ja Juliano Nuñes. Esietendus 27. II Winterthuri teatrimajas ja veebis.1
Ajal, kui etendus- ja meelelahutusasutused, ka muuseumid ja galeriid on suletud, karjub hing (ning vahel kehagi) kunsti järele. Seejuures olen ammu tahtnud Zoomi-loengutest ja virtuaalkohtumistest väsinud ajule pakkuda ka midagi muud peale lugemise ja Netflixi. Pandeemia tõttu on paljud uksed suletud, ent teise nurga alt vaadates avab see olukord jällegi seninägematuid võimalusi võtta kontakt maailma kultuurieluga. „Seninägematuid“ muidugi vaid omast laiskusest, sest kes see ikka tahab töönädala lõpul veel raali taga kükitada, kui on võimalus külastada päris teatrit või kunstisaali. Praegu on aga mõistlik oma harjumusi oludele kohandada.
Nii sattusin minagi – ja mitte juhuslikult – vaatama Zürichi ooperimaja Junior Balleti iga-aastaseid lavastusi, sedapuhku väheütleva ühispealkirjaga „Impulss“ („Impulse“).2 Noori tantsijaid on juhendanud koreograafid Bryan Arias, Craig Davidson ja Juliano Nuñes, kellest viimast olen ühismeedia kaudu3 kaua imetlenud – nii jõudsin ka siin kirjeldatavate kunstiteosteni.
Tungivalt soovitan neid kolme lavastust – Ariase „Puhas kokkusattumus“ („Pure Coincidence“), Davidsoni „Entroopia“ („Entropy“) ja Nuñese „Luules ühekssaamine“ („Union in Poetry“) – kogeda eraldiseisvate etendustena, parimal juhul võiks neid vaadata ka pikema vaheajaga, kuigi need on videos tihkelt üksteise otsa liimitud. Erinevalt harjumuspärasest kaduva kunsti jäädvustamisest lihtsalt ülesfilmimise teel kaotab praegune aeg vabanduse teha seda üle jala. Kui lavastuse ainus väljund on Vimeo link, muutub selle salvestamine automaatselt vormilise valiku osaks ja oluliseks muutujaks. Üldjoontes näib siin olevat kaks teed: teha tantsulavastusest tantsufilm (mida kord isegi katsetanud olen) või jätta publikule vabadus valida, kuhu end istuma kujutleda (näiteks uhkesse saali või hoopis koduse töölaua taha). Praegusel juhul oli mindud viimast rada pidi ja üldiselt jäi mulje, et põhjendatult.
Siiski, ja ma näen seda enda pealtki, ei ole vaataja veel uue olukorraga kohanenud. Lõpmatuid küsimusi nagu „kas vetsupausi tohib teha?“, „kas võisin tagasi kerida?“, „voodis vaadata on OK?“ on eneselt tegelikult täitsa tore püstitada. Kunstnik (keda ka kunstnikuks võib nimetada) peab end endise kaduva kunsti uute valikutega kursis hoidma, ja kui nendega mitte mängima, siis neid vähemalt arvesse võtma.
„Puhas kokkusattumus“. Bryan Ariase lavastus on austusavaldus Luigi Pirandellole ja tema näidenditele. Kolmest tööst kõige teatraalsemas ja ka teatrilikumas on laval kuus tegelast, kes otsivad oma loojat. Ei maksa arvata, nagu oleks tegu puhta juhusega. Pigem on see kokkusattumus, nii tantsijate kui ka lavastaja loominguline kokkupõrge. Seda kõike juhib kindlakäeline Fantaasia – nii Pirandellolt laenatu kui ka trupi omalooming –, mille (kelle?) võiks võtta kokku Nobeli laureaadi enese sõnadega: „… see, millest mina räägin, otsib [—] kujutises endas, mis peab jääma läbinisti elavaks ja vabaks, väärtust andvat mõtet.“4
Erinevalt näidendi tekstist ei piira tantsijaid direktorid, lavameistrid, suflöörid: nad on ise kõik need tegelased. Pirandello ütleb, et teda pole kunagi rahuldanud „mees- või naistegelase kujutamine kujutamise pärast, mõne kurva või lõbusa loo jutustamine jutustamise pärast, mõne maastiku kirjeldamine kirjeldamise pärast“.5 Ometi on see Ariasel kõik olemas.
Nii tegelased, ka lood, aga isegi maastik, mis otsekui rongiaknast vaadatuna kulissidele projitseerituna mööda tuhiseb. Koreograafial puudub selge ja läbiv narratiiv, mille automaatne otsimine võib vaataja kohati närvigi ajada, segadust tekitada. Tekkivad kujutised on mõtted, on ideed ja tunded, mis paiguti on kindlasti tulnud otse tantsijate sisemusest. Need kõik on isemoodi ja eripärased, kohati koomilis-traagilised, pikitud täis oksüümorone.
Näiteks avatants, mille kerge ja kevadise klaveripala saatel esitavad kaunis baleriin ja poroloonpaksuke poiss. Ootan romantilist, aga ehk hoopis tragöödialiku lõpplahendusega armumängu, kuid seda ei tule. Tegelased vaatavad pidevalt teineteisest mööda, olles teineteisele rohkem nukk, kellega mürada. Lavalaudadel on nende lugu küll harjumuspäratu, kuid mitte vähem reaalne.6
Ääremärkuseks kasutan siin juhust, et välja tuua trupi selgelt värvikaim (kuigi ainsana must-valgesse riietatud) liige Wolf Hoeyberghs, kes peale virtuoosse klaveri valdamise oli ka tantsutehniliselt iseäranis täpne ja särav.7 Pärast soolosid ja duette – aga mina nägin noid pigem erisuguste tundmustena – pannakse alul ära võetud kübarad ja mantlid8 taas pähe ja selga. Rong hakkab sõitma. Reis on lõpule jõudmas. Nii muusikaliselt, kujunduselt kui ka koreograafiliselt otse Hofesh Shechteri „Klounidest“ („Clowns“)9 (paketis kõikide paralleelide ja sümbolitega) võetud lõppmäng toob eriilmelised eluvalud jälle üheks tervikuks kokku. Järgemööda jutustatakse igaühe kogemused ühiselt läbi. Kuni ollakse kohal.
„Entroopia“. Kuigi teinekord käsitletakse seda ka lihtlabase kaosena, on entroopia eeskätt mõõt termodünaamikas, väljendamaks süsteemi korrapäratust. Vaim on sellises füüsikalises maailmas vabameelne tegelane ega allu matemaatilistele seaduspäradele, mis kaose taandamiseks tööd käsivad teha.
Aga tööd on tehtud kõvasti: Craig Davidsoni laval valitseb kord ja klassikalised tantsuvõtted. Puhtad jooned säilivad nii koreograafi, kostüümikunstniku kui ka kujundaja nauditavas loomingus. Võimsad, aina madalamale laskuvad valguspaneelid seintel ning tantsijate õhuna läbipaistvad kehakatted moodustavad avatud süsteemi, justkui areeni, kus Kaos võib hakata oma maailma looma. Algmolekulid (sedapuhku tantsijad) lainetavad suurelt ja igaüks talle ette antud rütmis. Aga ikka leidub mõni, kes ette antud, juba tehtud radu pidi käia ei taha. Ja kui on üks, siis tuleb peagi teine järele.
Nicholas R. Thayeri modernistlik muusika aitab tantsijatel komponeerida ka teatavat lavastuslikku narratiivi, mis mõjub lõpuks liigsenagi. Vaieldamatult nauditavat kogemust pisut üle analüüsides tekkis ka sääraseid küsimusi, mida nüüdiskunstis enam kohata ei tahaks. Meeste peegliduetid, „ühe asja ajamine“ ning lõputu naiste võrgutamine oleks võinud ka olemata olla. On ju klassikaline tantski arenemisvõimeline. Aga kes olen mina, et otsustada.
„Luules ühekssaamine“. Ja viimaks! Juliano Nuñese poeetiline üheshingamine. Tema looming on tänapäevane, tehniliselt tasemel ja avab klassikalise taustaga tantsijatele kindlasti uusi maailmu. Puuduvad stereotüübid – on inimene, on tantsija. Minu arvates maailma koledaima värvi tiitliga pärjatud kollane unioonis Ezio Bosso, Chopini ja Arvo Pärdiga (sic!) oli tõeline hingesandistaja.10 Forsseeritud üheaegne hingeldamine, keerukas, aga voolav trupikoreograafia, päikesekostüümid – paistis valu ja valu ilu.
Sügav ja tõsine temaatika koos nõudlike tantsulahendustega käis noortele kohati ka üle jõu. Seda aitas varjata (nagu noorte puhul muidugi tihti juhtub) nende siirus ja elujõud. Kohati tundus, et läbi oli võetud kogu kirjandusklassika alustades Romeost ja Juliast (mille kulminatsiooniks sai kaunis duett „Für Alina“ saatel) Onegini ja Tatjanani välja.
Tantsijad püsisid laval, ka tantsimata. Elektriseeritud õhk, mida tundsin tugevalt ka oma kodu nelja seina vahel, oli laval jaotunud ühtlaselt liikujate ja seisjate vahel. Impulss jõudis minuni. Nagu on ühel oskus teatris haigutama panevalt tõmmelda ja karata, võib teine ka istudes joosta. Tahan uskuda, et see on oma keha valdamise ja kohalolu küsimus. Need noored sööstsid kui pistrikud saagi järele, hoogu hetkekski kahandamata. Kohtaks seda Eesti teatriski sagedamini!
Tänu tegijatele. Kui kõik see kokku sai nüüd pisut liialdatud kiidulaul, siis vaid seepärast, et midagi nii professionaalset, läbimõeldut ja kvaliteetset ei ole ma ammu kogenud. Rääkimata sellest, et laval olevad noored pühendavad peaaegu kõik oma päevad enese kehatehnika arendamisele, olid tõsiselt tasemel ka kõik muidu varju jäävad lavameediumid (muusika, lava, valgus, kostüümid jne). Suur tänu tegijatele, aga ka juba kalliks saanud koroonale, kelle abil on võimalik end hoopis vabamalt maailmas toimuvaga kursis hoida. Soovitan rahulikul meelel teistelegi.
1 Kuni aprilli lõpuni on see leitav siit: https://player.vimeo.com/video/518016370
2 Lavastuse kõigi tegijate nimed on leitavad siit:
https://www.opernhaus.ch/site/assets/files/0/90/635/bzimpulse_27_2_21.pdf
3 Vt @nunes.art.
4 Luigi Pirandello, Kuus tegelast autorit otsimas. Tõlkinud Kristiina Rebane. XX sajandi näidendeid I. Toimetanud Katrin Ennus. Tallinn 2006, Avita. Lk 114.
5 Samas, lk 113–114.
6 Samas.
7 Kel aega ja tahtmist, leiab Zürichi ooperimaja veebilehelt kõiki tantsijaid tutvustava video. Koreograaf Bryan Ariasele on selget mõju avaldanud koostöö NDTga, millel soovitan samuti silm peal hoida, kui tänapäev sümpatiseerib.
8 Luigi Pirandello, Kuus tegelast autorit otsimas. Tõlkinud Kristiina Rebane. XX sajandi näidendeid I. Toimetanud Katrin Ennus. Tallinn 2006, Avita.
9 Ehk kuskilt veel piraatluse teel kättesaadav. Info Hofesh Shechteri kodulehelt siin:
10 Vt Pöial on jala Alaska.