Pikkovi piitsutav padajann

Tarmo Teder

Ülo Pikkovi filmilindile kribitud kaader „Dialogos’est”. Väga üldiselt öeldes kujutab Ülo Pikkovi eksperimentaalne animakomöödia endast filmilindile kribitud trikkide jada. Selles üpris suvaliselt seotud ahelas tuleb ette igasugust inimlikku jama, äpardusi, animaalset absurdi, ebaloomulikku deformatsiooni ja plahvatuslikke moondumisi. Režissöör tunnistas, et tegi seda pealt neljaminutilist filmi neli aastat. Varasemast meenub, et Mati Kütt graveeris kunagi 1990. aastatel eesti filmi kriisi ajal samal meetodil otse filmilindile oma kümmekond tuhat kaadrit.

Pikkovi trikistiku jada on oma vaimukates ja ka vähem haaravates üleminekutes jälgitav ühe kaskaadina, milles pole jutustavat lugu, ent seda enam pead pööritama panevaid haakimisi. Näiteks: lendava kure nokas kõlgub titepakk ja vääksuke karjub, telefon triliseb ja rappub lõkke peal ning pakk kukub selle peale kurenokast alla. Siis irvitab elevandilondininaga onkel palja torso peale, mille selja taga nuusib elukas, kellakäo luugist kargab välja mingi ollus, raamatukaanel on tiitel „Dracula”, mobiiltelefon põleb ja selle süütanud raamatul on käes läidetud tikk, piibel on hoopis sülearvuti põlema pannud. Kõike seda saadab tempokalt timpiv, lõpupoole lõbusamaks muutuv muusika ühes irvitava helitaustaga. Kunstnikutöö on lihtne, ökonoomne, taustadeta.

Riburida vaataja silma ja kujunditõlgendusse pritsitavad visuaalvaimukused, sekka pliiatsist välja kistud jampsimist, jätkuvad hoogsas rütmis. Näiteks mingite šifreeritud annustega süstitud pea on pitskruvide vahel, ingliskeelseina on markeeritud silm ja tiib, trükimasina taga taob mehike endale tähti näkku silmadeks ja ninaks, Hamlet küsib igiküsimust, lind kammib ennast ja kärbsed koinivad, kuulutades, et see meeldib neile rohkem kui sitt. Suur lind puistab mehikestele tiivaotsast teri, elevant hüppab batuudil, rahamaiku YES on täheti läbi kriipsutatud (Y tähistab inglise naelsterlingit, E eurot ja S teadagi dollarit) ning Adam ja Eva on õnnelikud maolt saadud sülearvuti üle. SHELL muutub esitähe langemisega põrgu tähenduseks, seanina seirab seinapistikut ja limpsib jäätist ning prill-laud hammustab urineerivat liigest… Ja nõnda veel pool filmi valanguna otsa.

Tempo on tõesti väga üles kruvitud, üks vaimukus ei jõua emotsionaalselt õieti lahenedagi, kui teine juba peale kargab – ja vuhinal aina edasi. Visuaalse vastuvõtuks ja selle tõlgenduseks ei jää vähimatki mahti. Nõnda hakkavad mingil sekundil eraldi võetavad trikid ja nipid üksteist neelates tühistama. See ongi lühifilmi suurim puudus, aga kummatigi ka voorus, sest tervik mõjub ühe kiirelt piitsutava padajannina. Pildi ja minimaalselt markeeriva sõna vahekord antakse kiiresti justkui välgutavas tempos animeeritud tsirkus.

Kahjuks ei saanud seda valangut vaadata analüütilisemalt aegluubis. Oletan, et mõneti häiriv tervik võiks sellest midagi võita, kui filmi tempo ehk liikumiskiirus umbes 25 protsenti aeglasemaks keerata. Sellisel juhul aga peaks hoolikalt eristama kiirust nõudvaid lahendusi, mis hakkaksid tingima jõnkse. Nõnda aga kaoks „Dialogos’t” läbiva meeletu trambi terviklikkus, mida on samas ühtse ja ülekoormatud ahelana raske hoomata. Vaataja on igasuguste pistetega läbi raputatud ja need sutsakad jäävad ärritavalt sügelema; film ei vihtle nagu mahlakas kasekimp, vaid kui kuivanud kadakas. Ja kiiruga nuheldud vaatajas jääb hõõguma kihelev ärritus.

Pikkovi piitsutav pildipadajann peaks animafilmifestivalide nõudlikumal publikul juhtmed vahelduseks lühisesse viima. Vahest see ongi taotluslik ülekeevitamine?