Kui kaugel on DVD surm?

Sellest, kas ja kellele on vaja filmide füüsilisi vaatamiskoopiaid, räägivad levitajad, produtsendid, kriitikud, müüjad ja ostjad.

KASPAR VIILUP

Kuigi mul on nelja voogedastusplatvormi tellimused, seisan üle päeva küsimuse ees: kust ma saan mõnd filmi ametlikult vaadata? Appi tulevad vanad head füüsilised koopiad.

Muusikaga on erakordselt lihtne. Uut muusikat eelistades on väga vähe sellist materjali, mis mõnele veebiplatvormile ei jõua, olgu see siis Spotify, Soundcloud või midagi kolmandat. Vanema muusikaga võib keeruliseks minna, aga ka seda antakse pidevalt uuesti välja. Oleme jõudnud olukorda, kus isegi Prince’i kogu avaldatud materjal on Spotifys saadaval. Uskumatu, aga tõsi.

Filmidega on mitu korda raskem. Juba aastaid räägivad kõik ikka ja alati Netflixist, aga mis on selle platvormi tegelik väärtus? Muidugi, sinna tulevad uued sarjad ja filmid, aga filmiklassikat on seal minimaalselt. Sama lugu on ka Amazon Prime’i ja Apple TV+ puhul, mõlemad on Eestis kättesaadavad. Vaid Mubi pakub pisut paremat valikut, kuid nende valik muutub pidevalt ning rõhk on vähem tuntud kraamil.

Seetõttu on filmifännid paratamatus olukorras: kui tahad näha filmiklassikat, jääb üle seda kas mitteametlikult veebist hankida või leida kusagilt füüsiline koopia. Voogedastuses on olukord muidugi palju parem – Ameerikas on näiteks kättesaadav Criterion Channel, kus on üleval korralik filmiajaloo kullafond –, aga Eestisse ilmselt enamik neist voogedastuskeskkondadest kunagi ei jõua.

Müügiriiuli lühenemine on paratamatus

Praegu veel ei ole füüsiliste koopiate kättesaamine lootusetu. Otseselt filmipoode Eestis küll ei ole – viimane võis olla Videoplanet, mis suleti 2012. aastal –, kuid rikkalikud filmiriiulid on raamatu- ja plaadipoodides, lisaks on korraliku ja mitmekülgse valikuga veebipoode.

Apollo turundusjuhi Ardo Krassi sõnul on nende poodides DVD-müük alates 2015. aastast vähenenud 35 protsenti, maailmas on langusprotsent lausa 80. „Mingil määral oleme seetõttu filmide pinda kauplustes küll kokku tõmmanud, aga valik on ikkagi veel lai,“ mainis ta ja lisas, et suuremad hitid on läbi aegade olnud välis- ja kodumaised animatsioonid ja lastefilmid, üldse Eesti linateosed. „Alles siis tulevad Hollywoodi kassahitid.“

Küll aga ei usu Krass, et DVD lähiaastatel turult kaob. „Pole veel märke näha, et filmistuudiod füüsiliste koopiate tootmise lõpetaksid, tulevik võib olla Blu-ray päralt, kuna tehnoloogia areneb ja klient tahab ka kodus kogeda kinoelamust ning viimasel kolmel aastal on Blu-ray liikunud tõusujoonel,“ mainis ta ja rõhutas, et kliendid on üha hinnatundlikumad. „VOD-platvormide olemasolu on mõjutanud füüsiliste kandjate müüki ja sellest tulenevalt on igasugune soodusmüük väga tavapärane nähtus.“

Rahva Raamatu turundusjuht Kersti Küla kinnitas, et kuigi DVD-müük on paratamatult languses, on ka üllatusi: kui ühte aastasse satub mitu populaarset kodumaist filmi, siis võib tulla väga hea kogutulemus. DVD tulevikku on tema arvates raske ennustada, ent ta usub, et kõik võib ootamatult muutuda. „Näiteks on oma kohta kaubanduspinnal ja tarbimises uuesti kätte võitlemas vinüülid, mistõttu ei pruugi ka DVDde saatus veel otsustatud olla.“ Küla ei ole oma klientide puhul täheldanud, et agaralt Blu-rayle üle mindaks. „Kui võrrelda sama filmi DVDde ja Blu-ray toodete müüke, siis võidab DVD ülekaalukalt,“ rõhutas ta ja ütles, et kindlasti mõjutab ka toote hind. „Blu-ray filme on meil müügil vähe ja nende üksikute filmide puhul moodustab Blu-ray müük umbes 10 protsenti DVDde müügist.“

Kuigi müügihittideks on kodumaised filmid ja animatsioonid, siis on Apollo ja Rahva Raamat võtnud viimastel aastatel suuna filmiklassikale ja telesarjadele. Eriti põhjalikult on klassikale keskendunud aga veebi kolinud Laseringi filmi- ja muusikapood. Poe eestvedaja Tauno Kadaku sõnul müüvad nad küll ühte konkreetset toodet vähem eksemplare kui varem, aga see innustab valikut suurendama ja selle arvelt on müük püsinud: „DVDde müük pole kindlasti kõrvaltegevus.“

Kadak on seda meelt, et kuigi VOD-platvormid on hea koht, kust filme esimest korda vaadata, siis suuri lemmikuid soovitakse ka oma riiulisse osta. „„Kui miski väga meeldib“ nišš ei saa välja surra, kui just füüsilisel kandjal tootmist ei lõpetata, seega lähema viie aasta jooksul selle vallas midagi ei muutu,“ arvas ta ja teatas, et nendegi poes on DVD praegu veel kindel liider, kuid Blu-ray osatähtsus kasvab.

Balti jaama külje alla kolinud Terminali plaadipoe filmivalikust võib samuti leida nii kultusteoseid, ajatut klassikat kui ka põhjalikku valikut anime’d. „Meil on selline kamba peale valimine: üks peamiselt tellib filme, teised viskavad ka ideid juurde või lisame midagi, mille hind on väga heaks läinud,“ ütles poe juhataja Sander Varusk ega osanud Terminali puhul menukeid välja tuua. „Meil ei löö ükski film väga teist üle, sest valik on niivõrd lai, kaasaegsetest filmidest vanade mustvalgeteni välja.“

Kolm-neli aastat pole Varuski sõnul aga DVD-müügis suuri muutusi toimunud. „DVDde müük vähenes järsult umbes kümme aastat tagasi, arvatavasti toimub edaspidi vaikne järkjärguline taandumine,“ märkis ta ja lisas, et püsinud on asjatundlik ostjaskond, kes ostab sarnaselt raamatutega riiulisse ka filme. „Isegi võtan väga hinge tabanud filme lõpuks DVD või Blu-ray peal koju.“

Kurvem pilt vaatab vastu Artise kino filmiriiulilt. Kes vähemalt korra on Artises käinud, mäletab ilmselt võimsat plaadiriiulit, kust on aastate jooksul saadud osta nii kodumaist klassikat kui välismaist arthouse’i. Mõne aasta eest jagati Artises tasuta laiali pea 1000 DVDd, mille Tallinnfilm oli ise välja andnud ning mis ei mahtunud enam lattu ära. Ka müügiarvud on vähenenud: 2010. aastal müüsid nad üle 1400 DVD ja VHSi, 2019. aastal veidi üle 100 füüsilise kandja ning möödunud aastal langes see arv 10 peale.

Artise tegevjuht Rein Palosaar rõhutas, et praegu üritavad nad maha müüa kõik laojäägid, kuid on raske prognoosida, kauaks neid veel jagub. „Viimastel aastatel on kõige rohkem filme müügiks läinud vahest PÖFFi ajal ja siis on ostjateks väliskülalised, kes ostavad kohaliku filmitoodangu DVDsid,“ ütles ta ja lisas, et tõenäoliselt kaob DVD lähiajal turult ja asendub suuremate fännide jaoks Blu-rayga.

Kui suurem osa toidupoekettidest on oma valikust DVDd kaotanud, jättes järele vaid üksikud Eesti filmide plaadid, siis näiteks Prismas on praegugi veel valikus kümneid filme. Küll aga rõhutab nende turundusdirektor Liina Pärlin, et viimase kahe aastaga on sortiment ja müügipind vähenenud neli korda. „Ilmselt väheneb valik lähiajal veel, aga DVDde müüki me veel lõpetada ei plaani,“ kinnitas ta ja lisas, et eraldi spetsialisti neil filmide sisseostmise jaoks ei ole, vaid see on peaaegu olematu osa tööstuskaupade ostujuhi tööst.

Kadunud levitajad

Kui DVD- ja Blu-ray-plaatide edasimüüjaid on alles veel mitmeid, siis hoogsalt on vähenenud kodumaiste levitajate hulk, kes tegeleb füüsiliste koopiatega. Kui tipp-perioodil võis suuremaid levitajaid olla viis-kuus, siis alles on jäänud vaid kaks – Tespi ja Film Distribution.

Osaühing Tespi, kes muu hulgas tegeleb ka veebipoega Videoline, kinnitas, et viimasel ajal on olukord DVD-turul palju muutunud: suured kaupluseketid võtavad DVDd sortimendist maha ning levitamine on palju raskem. Uusi filme nad enam tootma ei hakka ning üritavad laost maha müüa seni toodetud filmid. Seetõttu on Videoline’i veebipoes kogu filmivalik müügil vaid paarieurose hinnaga: DVD-filme on võimalik saada ühe euroga, Blu-ray-plaate kolme euroga.

Vaatajad ongi nende sõnul väga hinnatundlikud, kuna veebiplatvormidel on võimalik filme vaadata tasuta ning kõrge hinna eest füüsilist koopiat koju ostma enam ei kiputa. Nende hinnangul lahkub DVD turult lähema kahe aasta jooksul ning selle aja peale lõpetab tegevuse ka veebipood Videoline.

Film Distributioni juhatuse liige Andrus Aigro kinnitas, et võrreldes Läti ja Leeduga on eestlased palju aktiivsemad füüsiliste koopiate tarbijad. „Animatsioonide esmatiraažid jäävad 1000 ja 2500 vahele, kodumaiste filmide puhul 1000–2000, muus osas 300–1000 kanti,“ teatas ta ja rõhutas, et kuigi DVDde väljaandmine on majanduslikust vaatevinklist üha raskem, siis huvi on täiesti olemas. „Edukalt toimivad ka kõikvõimalikud sooduskampaaniad, mis aitavad päris hästi n-ö tolmu kogumise vastu.“

Suur muutus on Aigro sõnul aga selles, et osa Hollywoodi stuudioid on üldse loobunud Baltimaades füüsiliste kandjate levitamisest, üks selliseid on Disney. „Kohustust filme välja anda enam ei ole, kuna ka see on kulupõhine tegevus ja paljude filmide puhul ei nähta piisavat potentsiaali,“ rõhutas ta ja mainis, et seetõttu sõltub kogu tegevus kinolevi õnnestumisest või ebaõnnestumisest. „Paljuski lepitakse kokku filmipõhiselt, vastavalt prognoosidele ja kalkulatsioonidele.“

Mahtude vähenemine toob tema sõnul kaasa ka tootmise kallinemise. „DVD omahind jääb kahe ja viie euro vahele, aga Blu-ray puhul on see väga kõikuv, üldiselt 7–12 eurot, vahel kallimgi, kui tegemist on erilise projektiga,“ selgitas ta ja mainis, et suurema osa kuludest moodustavad nn master-ketta valmistamine ja tiražeerimine. „Palju oleneb ka lisamaterjali olemasolust ja toote pakendivariandist, näiteks oleme suuremate projektide puhul rakendanud Digipak-varianti, kuna see on soliidsem ja atraktiivsema välimusega, aga tavakarbiga võrreldes ka tunduvalt kallim.“

Väikelevitaja Mati Sepping kinnitas, et nemad loobusid juba mõni aeg tagasi ise DVDde tootmisest ning on oma litsentsid andnud Film Distributionile. „Põhiliselt lähevad müügiks vaid lastefilmid ja on kahju, et Euroopa mängufilmid enam plaatidele ei jõua, kuid ostjaid on lihtsalt nii vähe ja tootmiskulud suured.“

Sepping usub, et üks võimalik variant võiks DVD ja Blu-ray kõrval vähemalt teoreetiliselt olla failide allalaadimine. „Eestis on allalaadimine minu meelest nõrgalt esindatud, ja ega seda kuskilt eriti teha ei saa,“ nentis ta ja ütles, et Estinfilmi levitatud linateoseid on ta osaliselt Vimeo keskkonda üles pannud, sealt saab filmi vaadata ja ka alla laadida. „Sellel teenusel oli vaid üksikuid kasutajaid, aga võib-olla see alles areneb.“

Levitajate kõrval mängivad rolli ka DVDde tootjad, kuid seegi turg on kokku kuivanud: Baltimaade suurim füüsiliste kandjate tootja Baltic Disc sulges mõni aasta tagasi oma Eesti tootmisüksuse ja kogu tootmine käib nüüd Leedu tehases, Eestis on vaid tütarettevõte, kes koondab kohalikke tellimusi. Ainsana CDde ja DVDde kodumaise väiketootjana on alles jäänud Digibox Plus. Ettevõtte esindaja Katriin Antonov mainis, et kuigi esimestel tegutsemisaastatel oligi nende põhiliseks fookuseks DVDde tootmine ning CDd tulid paar aastat hiljem, siis nüüd on olukord vastupidine. „Umbes 90% tellimustest on CDd, DVDde tellimuste numbrid on olnud pidevas languses juba üle viie aasta ning meie hinnangul selle turu olukord enam ei parane, kuigi viimasel ajal on suurenenud eraklientide osakaal.“ Aastaid tagasi kaalusid nad ka Blu-ray-ketaste tootmist, kuid majanduslikult ei olnud see investeering mõistlik. „Tänapäeval veel vähem.“

Kas Eesti filmipärand peaks olema füüsiliselt kättesaadav?

Kui maailma kassahittide läbimüük on viimasel ajal aina vähenenud, siis kodumaiste filmide DVDde ja Blu-rayde vastu on huvi olemas. Näiteks möödunud aastal ilmunud animatsiooni „Sipsik“¹ on müüdud üle 6000, müügitempo rauges alles pärast raamatupoodide sulgemist. Võrdluseks: „Talve“² DVDd on müüdud 4000 eksemplari ning „Vanamehe filmi“³ 3200. A Filmi produtsent Kristel Tõldsepp rõhutas, et kui film on valmis ja kõik vajalikud failid selleks loodud, siis DVD valmistamisega tootjale suuri kulutusi ei lisandugi. „Ainult plaadikujundus ja näiteks lisamaterjalide koondamine,“ sõnas ta ja lisas, et kuigi lisamaterjalid on füüsiliste koopiate puhul olulised, siis Eesti turu tingimustes pole rahaliselt võimalik mingeid materjale spetsiaalselt plaatide jaoks juurde toota. Suurt läbimüüki on aastate jooksul teinud ka Joonisfilmi all valminud Lotte-filmide DVDd. Produtsent Kalev Tamm kinnitas, et Lotte-filme on müüdud üle 30 000 eksemplari. „Esialgu oli kavas „Lotte ja kuukivi saladus“⁴ tuua välja ka Blu-ray formaadis, aga pärast nõupidamist levitajaga leidsime, et see pole otstarbekas, kuna tootmine on liiga kallis.“ Ta lisas, et füüsilise formaadi osatähtsus ilmselt hääbub vaikselt, aga nišiturg jääb entusiastidele veel mõneks ajaks alles. Erinevalt Lotte-filmidest ja „Sipsikust“ pole aga füüsilisel koopial ilmunud kaht Nukufilmi täispikka linateost „Lisa Limone & Maroc Orange: tormakas armulugu“ ning „Kapten Morten lollide laeval“.⁵ Produtsent Kerdi Oengo kinnitas, et „Kapten Morteni“ puhul on neil füüsilise koopia avaldamine siiski plaanis. „Seni on jäänud see raha taha, aga loodetavasti selle aasta teises pooles teeme valmis.“

„Lisa Limone“ vastu puudub aga Oengo hinnangul suurem huvi ning selle DVDd nad välja anda ei kavatse. „Levitame filmi võimalusel voogedastusplatvormide kaudu,“ kinnitas ta ja rõhutas, et füüsilised koopiad on ennekõike põhjendatud ikkagi lastefilmide puhul. „Meie lastefilmide DVDde tiraažid on seni läbi müüdud, ilmselt teeme ka aasta teiseks pooleks lastefilmide DVD, kus on „Teofrastus“⁶ ja veel mõned filmid, sest “Teofrastust” on meilt korduvalt küsitud ja usume, et see võiks olla edukas müügiartikkel.“

Kui üldiselt jäävad Eesti filmide füüsiliste koopiate hinnad 10 ja 20 euro vahele, siis täiesti eriline DVD-projekt valmis Eestis seoses dokumentaalfilmiga „Ott Tänak – The Movie“,⁷ mida müüdi pea 40 euro eest. Produtsent Aleksander Ots kinnitas, et kuigi nende müügiarvud on tuhandetes, siis 10 000 piirini on veel pikk tee minna. „Kõrge hinna kujundas suures osas ka raamatu tootmine ning erilahendusega köide, aga inimesed, kes on kunagi filmi näinud või seda DVD-raamatut käes hoidnud, pole hinna üle imestanud.“ Tuleb märkida, et mitmed tootjad jätavad otsustamise, kas füüsiline koopia välja anda või mitte, filmi levitaja õlule. Produtsent Kristian Taska näiteks kinnitas, et tema Taska Filmi puhul neid otsuseid ise ei tee. „Kui Andrus Aigro Film Distributionist ütleb, et on mõtet välja anda, siis anname.“ Ka produtsent Katrin Kissa mainis, et pidas Veiko Õunpuu „Viimaste“⁸ puhul aru Eesti DVD-levitajatega ja sai tagasisidet, et sellise arthouse-filmi väljaandmine ei tasu enam ära, mistõttu film ka füüsilisele koopiale ei jõua. Kuidas on aga lood Eesti filmipärandi kättesaadavusega füüsilistel koopiatel? Möödunud aastal algatas Eesti filmi instituut uue DVD-sarja, kus antakse välja aastate­taguseid kodumaiseid filmipärleid. Ennekõike oodataksegi neilt klassikat.

„Viimasel viiel aastal on Tallinnfilmi mängufilmidest olnud poelettidel ainult „Kevade“ ja seda ostetakse endiselt huviga, kuid ka „Suvi“ ja „Sügis“,⁹ mille me hiljuti välja andsime, on ilusti vastu võetud,“ rääkis EFI pärandiosakonna projektijuht Triinu Keedus ja mainis, et sel aastal on plaanis välja tuua ka „Hukkunud Alpinisti hotell“ ning „Viimne reliikvia“,¹⁰ mida voogedastustest palju vaadatakse. „Ka välismaalastest Eesti filmide austajad on leidnud üles edasimüüjad, kelle kaudu nad filmikoopiaid piiri taha tellivad.“

Keedus mainis, et voogedastusplatvormid on põhilised filmilevi allikad ning seetõttu on Tallinnfilmi filmid neis kõigis ka esindatud. „Lõppkokkuvõttes aga ei konkureeri veebiplatvorm, televisioon, füüsiline kandja ja kinoseanss üksteisega, vaid täiendavad üksteist ja nende kõigi olemasolust võidab ikka vaataja.“ Kuigi VOD jääb tema hinnangul kahtlemata turuliidriks, siis DVD ja Blu-ray ei kao veel niipea, kuna neil on omamoodi nostalgiline väärtus. Eesti Filmivaramu sarjas katsetasid nad ka Blu-ray-plaatide avaldamist, mis on saanud head tagasisidet. „Huvi on olemas ja tagasiside järgi inimesi, kes soovivad filme just Blu-ray pealt vaadata, tuleb juurde,“ sõnas Keedus. Kui aastaid hoidsid Eesti filmitegijad Blu-rayst eemale, siis viimastel aastatel on sellesarnaseid näiteid veel: kõrgema kvaliteediga koopial anti välja näiteks Tanel Toomi „Tõde ja õigus“ ning dokumentaalfilmid „Fred Jüssi. Olemise ilu“ ja „Tuulte tahutud maa“.¹¹ Küll aga on Blu-ray arvud kordades väiksemad: Jüssi portreedokki on DVD-l ostetud üle 2000, Blu-ray-versiooni aga vaid 190 eksemplari. Andrus Aigro sõnul tehti otsus toota Blu-ray-koopiad dokkide ilusa pildimaterjali tõttu. „Kahjuks on aga tegu entusiasmiprojektiga ja kasumit sellega eriti ei teeni, DVDd on kindlasti kordades rohkem müünud,“ tõdes ta ja lisas, et kodumaiste filmide füüsilise koopia ilmumise eelduseks on enamasti hea filmilevitulemus, sest kehva levi kahjuks enam ei päästa.

Filmispetsialistid hindavad füüsilist koopiat

Kultuuriministeeriumi audiovisuaalnõunik Siim Rohtla tõi välja, et tema elutoas on praegugi veel pikk riiul, kus on mitusada DVDd ja Blu-ray-plaati. „Juba viimased seitse aastat olen Blu-raydele üle läinud, aga DVDsid pole ka välja visanud, sest kollektsionääripisiku tõttu meeldib mulle endiselt filmiajaloo paremikku või vähemalt lemmikuid oma toas vaadata.“

„Viimase aasta jooksul olen nii aktiivselt voogedastust kasutama hakanud, et plaadid on veidi soiku jäänud, aga endiselt on strateegia iga aasta paremik varem või hiljem ka füüsilisel kujul riiulile soetada,“ kinnitas Rohtla ja lisas, et DVDsse ei ole tal ammu enam usku. „Uuemate telerite ja projektorite puhul näeb nende pilt tõesti nigel välja. Kardan, et varsti kaovad nii Blu-ray kui DVD, kuna voogedastustes on aina suurem valik ja kui füüsilise kandja nõudlus seetõttu kokku kuivab, siis ei ole ka enam pakkumist.“

Filmikriitik ja ajakirjanik Tõnu Karjatse rõhutas, et tema kogub füüsilisi kandjaid tänapäevani, olgu need DVDd või isegi VHSid. „Püüan oma kogu ka aeg-ajalt koduste ees õigustada, kuna nad leiavad, et kõik on netis saadaval, aga aeg on näidanud, et tegelikult ikka ei ole,“ mainis ta ja lisas, et eriti hea aeg tundub olevat VHSi järelturu jaoks, sest ka need võivad olla väga heas kvaliteedis. „Ostan juurde filme, kui on hea hind ja plaadil on ka lisamaterjale. Kodumaise filmi väljaandmine DVD-l on tänuvääne juba selle poolest, et siis jääb alles konkreetne kandja koos DVD-le pandud lisaväärtusega, olgu selleks kas või autorit tutvustav buklet,“ sõnas ta ja märkis, et see on äriliselt riskantne, sest ostjaskond ei ole suur. „Ilmselt ei saa DVD-l siiski kõike välja anda, pigem panustada korralikule andmebaasile ja normaalse tasu eest pakutavale voogedastusplatvormile, kuhu tekiks ka meie levitajate filme, samuti võiks ERRile jääda tasuta arhiivi jagamise võimalus.“

Filmimuuseumi kuraator Karlo Funk ütles, et kuigi suhtub DVD- ja Blu-ray-formaati hästi, siis voogedastusse suhtub ta veel paremini. „Paistab, et DVD ja Blu-ray on tõesti taandumas ning osalt võib põhjuseks olla ka hind võrreldes digimaailmaga, sest uus DVD võib maksta 10–12 eurot, aga virtuaalsest videolaenutusest saab laenata umbes kuue euroga ja voogedastusplatvormidel jõuab sama hinna eest kuu ajaga ära vaadata suures koguses sarju või filme,“ tõdes ta ja kinnitas, et filmide korduv­kasutus on harvem kui muusika puhul.

„Olulisem sellest, kas ja kuidas on Eesti filmid välja antud, on nende vaatamiskõlblikuks tegemine digitaalselt,“ rõhutas Funk ja lisas, et ka tundmatutel filmidel on oma võlu, kuid kulunud pildiga film ei vasta enam ootusele. „Pakun et „Suve“ pole näiteks mõttekas omada, sest see on saadaval mõne telekanali järelvaatamises või Jupiteris. Samal ajal on palju filme, mida pole keegi ammu korraliku kvaliteediga näinud ning mulje on kujunenud tuhmunud telekoopiate põhjal.“

Funk tõdes, et „põhimõtteliselt võiks Eesti filmi paremik olla kättesaadav Blu-rayl ja kommentaaridega, aga siis ka subtitreerituna suurematesse keeltesse nii, et väljaande eluiga oleks seitse-kaheksa aastat“. Ta nentis ka, et millegipärast pole Eestis üldse tehtud klassikalisi boxset-väljaandeid ehk kogumikkarpe, näiteks Grigori Kromanovi, Kaljo Kiisa filmidega või ka nn „Kevade“-sarjast.

Filmiajaloolane Jaak Lõhmus kinnitas, et filmiajaloo õppejõuna peab tal kodus olema kriitiline arv filmiplaate. „Nende hulgas on filmiajaloo murrangulise tähtsusega teosed nii Eestist kui ka maailmast,“ kinnitas ta ja tõi välja, et Eesti mängufilmidest on tal riiulis umbes 95 protsenti, samuti enamik animafilmidest ja dokumentaalfilmid. „Ma ei ole oma plaate kunagi üle lugenud, sest neid pole nii palju, et ma ei suudaks vajalikku filmi õigest kastist või riiulist leida, arvan et kuskil 700 ja 800 vahel,“ selgitas ta ja tõi võrdluseks, et Soome filmikorüfeel Peter von Baghil olevat olnud vähemalt 10 000 filmi. „Tal oli väidetavalt Soome suurim erafilmikogu.“

Tema arvates on omaette probleem Eestis levitatud DVDde madal kvaliteet. „Eestlaste filmimaitse on ehk mõnevõrra ära rikutud meil tiražeeritavate DVD-filmide madala kvaliteediga, aga kui paned mängijasse Prantsusmaal, Hispaanias või Rootsis tehtud filmi DVD, siis on nii pilt kui ka heli tipp-topp,“ selgitas ta ja kinnitas, et neid DVDsid kannatab vabalt näidata ka kinoekraanil. „Olengi seda BFMi koolikinos teinud,“ kinnitas Lõhmus, lisades, et Blu-ray on muidugi veel kvaliteetsem. „Ideaalne on minu arvates DVD ja Blu-ray topeltplaat, nagu on näiteks minu lemmikus, maailma filmiklassika supersarjas „Masters of Cinema“.“

Oma filmikogu on Jaak Lõhmus ostnud kokku väljastpoolt: Helsingist, Stockholmist, Berliinist ja Londonist. Eriti kiidab ta Soome filmipoode Pieni Leffakauppa ja Filmihullu. Küll aga tuleks tema sõnul näha vaeva, et Eestiski poodidest filmiriiulid ei kaoks. „Aasta eest lugesin ühest ameeriklaste turu-uuringust ennustust, et DVD-formaat püsib turul veel kümme aastat, aga see ennustus tehti enne kriisi, seega kuidas nüüd läheb, on raske ennustada,“ ütles ta ja rõhutas, et kuni trükitakse eestikeelseid raamatuid, peab jagama ka eestikeelseid või eesti subtiitritega filmide vaatamise võimalust. Eesti filmiklassika plaadid peaksid tema arvates ilmuma aga kogu aeg ja süstemaatiliselt.

1 „Sipsik“, Meelis Arulepp, Karsten Kiilerich, 2020.

2 „Talve“, Ergo Kuld, 2020.

3 „Vanamehe film“, Mikk Mägi, Oskar Lehemaa, 2019.

4 „Lotte ja kuukivi saladus“, Janno Põldma, Heiki Ernits, 2011.

5 „Lisa Limone & Maroc Orange: tormakas armulugu“; Mait Laas, 2013; „Kapten Morten lollide laeval“, Kaspar Jancis, 2018.

6 „Teofrastus“, Pärtel Tall, Sergei Kibus,

7 „Ott Tänak. The Movie“, Tarvo Mölder, 2019.

8 „Viimased“,Veiko Õunpuu, 2020.

9 „Kevade“, Arvo Kruusement, 1969; „Suvi“, Arvo Kruusement, 1976; „Sügis“, Arvo Kruusement, 1990.

10 „Hukkunud Alpinisti hotell“, Grigori Kromanov, 1979; „Viimne reliikvia“, Grigori Kromanov, 1969.

11 „Tõde ja õigus“, Tanel Toom, 2019; „Fred Jüssi. Olemise ilu“, Jaan Tootsen, 2020; „Tuulte tahutud maa“, Joosep Matjus, 2018.