Julgeolek raamatus ja ühiskonnas

Ma ei moosi kedagi, kui arvan, et kaitsepolitsei aastaraamatust on saanud etalon teistelegi, kes avaldavad midagi analoogilist, rääkimata siis neist, kes nii kõrgele ikka veel ei küüni.

PEETER OLESK

Kaitsepolitsei aastaraamat 2020-21. Koostanud Jürgen Klemm, disain ja küljendus Iconprint. Iconprint / Tallinna Raamatutrükikoda, 2021. 66 lk.

Mida peab teadma rahvuslikust julgeolekust ning Eesti Vabariigi Kaitsepolitseiametist iga Eesti Vabariigi kodanik, alaline elanik ja meie külaline? Mida teab viirushaigusest COVID-19 minusugune, seda ei ole väga palju. Tean küll, kes on minu perearst, keda ma kord kuus või sagedamini informeerin oma seisukorrast ja koduse apteegi laoseisust, aga ei tea, missugused on minu õigused tema ees eriolukordades ning veel vähem on mul aimu sellest, mis on tema kui arsti õigused ja kohustused tervishoiuvõrgus. Vaktsineerimata ta mind ei jäta, sest milleks talle ülearune surm enne mu raugaiga, aga ei ole minu võimuses kirjutada talle ette vaktsineerimisel tarvilikke koguseid ega vaktsiini liike. Vaktsiini subkutaanset ehk nahaalust süstimist ennast pean ma hädavajalikuks mitmel põhjusel. Üks seisneb selles, et need vaktsiinid ei ole nagu kalamaksaõli, neid ei saa rüübata. Teiseks ei riiva vaktsineerimine kuidagi minu isikupuutumatust, igatahes teeb ta seda minu kogemuses märksa vähem kui vereproovi andmine. Ja kolmandaks muudaks minu vastuseis vaktsineerimisele ilmselgelt problemaatilisemaks minu edaspidised käigud teiste arstide juurde, keda on juba praegu rohkem kui üks. Mida ma üldse ei tea, see on vaktsiinide biokeemiline koostis.

Tean muud. Olen seisnud mõnede eesliinitöötajate kui klassi eest (suurlautade lüpsioperaatorid) ja rõhutanud igal minusugusele kättesaadaval teatekanalil, et COVID-19 põdenute kodune ravi ning sotsiaalne rehabilitatsioon võib olla väga pikk protsess, mille psühholoogilisest raskusest eelistavad praegused võimukandjad üle vaadata. Selleks pole vaja õppida arstiteadust, et võtta omaks: kopsukude ei taastu, aga isegi tervete kopsudega inimene hingab laisalt ehk pealispindselt. Selle teeb kindlaks iga kehalise kasvatuse ja muusikaõpetaja, isegi ortoeepik (õigehäälduse õpetaja). Kahjuks tean ma veel üht asja, nimelt seda, et valitsuselt riigikogule üle antud valge (miks valge? – kaaned on ju sinised!) raamat pealkirjaga „Ühiskonnaelu korraldamise kava koroonaviiruse leviku tingimustes. [—]Poliitikakujundamise valge raamat. Eelnõu seisuga 8. aprillil 2021“ (35 lk) ei aita ühtegi tegelikku ega potentsiaalset patsienti, perearsti, kodust põetajat ega naabrivalvurit. Kuidas täidesaatev võim vajab abi – saan aru. Ent see, kes abi vajab, peab suutma ka lihtsurelikule arusaadavas keeles selgitada, mis tal viga on. On vaja tegu, mida inglise keeles väljendab oskussõna self-assessment (algselt on see sõna tulnud käibele brittide maksuasjanduses ning tähistab meie mõistes isiklikku tuludeklaratsiooni) ja mille tähistamiseks eesti keeles lühike omasõna veel puudub, nii et tuleb öelda pikalt: analüütiline enesekohane käsitlus.

Niipea seesugust Eestis ei avaldata. Kuid kui ükskord ilmub ehtne valge raamat selle kohta, mida peab ühiskond meie juures koroonaviiruse leviku tingimustes tegema, mis on lubatud ja mis mitte ning kõigepealt – kui ülimuslik valge raamat teiste poliitiliste aktide suhtes on – , siis niipea uut trükki valgest raamatust ilmatu pika pealkirjaga ei tule: ümbertegemist ja toimetamist on väga palju. See, mis raamatust tema praegusel kujul publitseerida kõlbab, mahub ära lendlehtedelegi.

Rahvuslikus julgeolekus on minu teadmised võrreldamatult avaramad kui koroonaviiruses. Sellegipoolest võtan ma kaitsepolitseiameti iga värske aastaraamatu kätte ühes küsimusega, mida see pakub uut mulle ja mida peaksin sealt soovitama teistelegi. Uusim „Kaitsepolitsei aastaraamat 2020-21“ (66 lk) ilmus mõni nädal tagasi. Üks on selge kohe alates esimesest trükileheküljest: „politseiriik“ ei ole õigusliku sisuga oskussõna, see on poliitiline vulgarism ning kui see sobib populistidele – enne Teist maailmasõda käisid Tallinna populistid punaste lipsudega Järve metsas enne Liiva surnuaeda ja Risti ehk Raudalu kõrtsi – , siis konservatiividele igatahes mitte. Politseiriik oleks relvakandjate kui eesõigustega kindlustatud võimukehtestajate diktatuur eriolukorras antud seaduste põhjal. Kui selline meil välja kuulutataks, siis see tähendaks, et parlament on andnud võimu käest, kusjuures mitte ainult võimu, vaid ka selle nii fundamentaalse hoova, nagu on riigieelarve. Esimestena reageeriksid sellele Euroopa Liit, NATO, USA, Soome Vabariik, Läti Vabariik, Rootsi Kuningriik ja Saksamaa Liitvabariik, teisena kohalikud suurettevõtjad ning rahamehed, kolmandana rahvusvahelised investorid, neljandana Vene Föderatsioon Moskva Kremli positsioonilt. Nii massiivsele survele ei pea Eestis vastu mitte ükski erakond!

Kas Toompea lossiesisel ja Vabaduse platsil või sinna viivatel teedel oleks politsei võinud käituda teisiti? Selles mõttes kindlasti, et mitte miski ei takistanud politseil käituda samamoodi, nagu seda teevad arstid. Kõigepealt ütlevad, kes nad on, siis teatavad, miks nad on just siin ja kolmandaks, kui patsient on teadvusel, siis seletavad ära, mis ootab hoolealust ees. Tõsi, ses suhtes võib tekkida kriitilisi olukordi. Ma ei tea, kui palju oli meeleavaldajate seas tulirelvaõigusega kaitseliitlasi, ent ma ei oleks ühelgi juhul tahtnud, et oleks läinud „laupkokkupõrkeks“ politsei ja kaitseliitlaste vahel. Kas meeleavaldajate hulgas olid kõik ainult Eesti Vabariigi kodanikud või leidus nende keskel ka mõni topeltkodakondne või võõrriigi kodanik või Eesti Vabariigi alaline elanik või hoopiski isik, kes on kohtueelsel uurimisel jälgitav? Seda ei tee kindlaks inimesi laiali ajades, see nõuab kontrolli põhimõttel „inimene inimese vastu“ ilma õiguspäratu segamiseta. Olen vaba ütlema ka järsemini. Minu meelest me läheme kiilasjääle, kui laseme inimesi provotseerida süüdistama omaenese riiki ja samas jätame lahti kõik aknad kuulamiseks, kuidas ühiskondlik kord on nõutu paremäärmuslike ohtude ees.

Järgnev ei ole eelnenule kuidagimoodi paralleeliks, kuid puudutab julgeolekualast käitumist tervikuna. Minusugune peab õigeks, kui joobetunnustega inimeselt võtab transpordivahendi võtmed ära kes tahes, kui on märganud, et inimene ei tohi rooli istuda. Olen seda teinud ja olnuksin lihtsalt loll, kui oleksin helistanud esmalt politseisse ja siis jäänud teda veel ka ootama. Kui sa ei taha, et sind vaktsineeritaks, mis sa siis sellest üle ilmamaa kuulutad? Kui sa tahad avaldada meelt, siis selleks on palju võimalusi, nii et ma küsin isemoodi: milline neist võimalustest on kõige tõhusam? Väga efektiivne võib olla jääda vait, s.t mitte suhelda. Kohe üldse mitte. Teine võimalus on säilitada oma meelsuslik iseseisvus: sa ei tee kaasa seda, millest sa aru ei saa ja mille tagajärgi sa ette ei näe. Probatum est, aga ma olen hoidnud sihitutest enesenäitamistest eemale ka teisi.

Me peame teadma, kust kaasaegses maailmas pärineb meie paremradikaalide riigi- ja ühiskondliku korra ideaal ning kui paljud seda väljaspool Eestit jagavad. 

Eesti iseseisvuse ruumis siin Maarjamaal on kinnistunud sündroom, mida ma nimetaksin sotsiaalseks bipolaarseks häirituseks. Avaldub see niiviisi, et kui arvustad, siis võetakse seda põhjendamatu tülinorimisena, aga kui tunnustad, siis tõlgendatakse seda varase moosimisena. Ma ei moosi järgnevas kedagi, kui arvan, et kaitsepolitsei aastaraamatust on saanud etalon teistelegi, kes avaldavad midagi analoogilist, rääkimata siis neist, kes nii kõrgele ikka veel ei küüni. Kõik seaduspõhised tegevussuunad on ülevaadetega kaetud ja ühtegi suunda pole teistele vastandatud, iseasi, kui palju tuleb lugeda publitseeritud ülevaadetele juurde. Näiteks Hiina kapitali ekspansioon Lõuna-Aasiasse ja Hiina tehnoloogiline surve sealt läänemaile – see ei ole ainult uiguuride inimõigused. Hiina vahetus naabruses on kaks väga suurt moslemiühiskonda, üks Indoneesia Vabariigis (275,5 mln), teine Pakistani Islamivabariigis (u 224 mln). Eemalt vaadatuna on neile majanduslik-strateegiline koostöö Hiina Rahvavabariigiga tähtsam kui Hiinas elavate vähemusrahvuste enesemääramisõigus kõrgemal kui piirkondlik autonoomia, mille argipäevast pole meil siin maanukas mingit korralikku läbilõiget. Kaitsepolitseiameti töömaile ulatub see probleem niivõrd, kuivõrd Hiinal on jõudu tegelda ka Läänemerega ja selle intellektuaalse omandiga, mis kas sünnib meil või liigub siit meie kaudu.

Teine suur probleem on rahvusvaheline terrorism ehk illegaalne käitumine kehtiva riigikorra suhtes nende vahenditega, mida võib käsitleda kriminaalsena. Kahjuks on niisugusel terrorismil ka oma poliitiline resonants ega ole ükski poliitiline vool nii puhas, et tal puuduks terrorismiga vähimgi kokkupuude. Koolitatud terrorist võib olla muide väga profileeritud lugemusega ja kui islamistlikku klassikat saab vahendada koguni avali liberaalse ehk tolerantsena, siis ei ole sugugi selge, kui paljude muhamediusuliste keskel see liberaalsus toimib ja kellele konkreetselt mõju avaldab. Õigust tulirelvale on võimalik sätestada, õigust meelsusele saab üksnes reguleerida, näiteks koduse kasvatuse ehk nn lastetoa kaudu. Igatahes väärib islamiusuliste maailm märksa sügavamat jälgimist, kui meil on kombeks. Ilma selleta ei saa me Kesk-Aasia rahvaste venestamisest ja sovetiseerimisest aru suurt midagi.

Seekordses aastaraamatus on osutatud (lk 46), et lobitöö vajab reguleerimist. See sõna ütleb väga vähe, kui ei arvestata teistki sõna, nimelt „filantroopia“. Filantroop on humanistlikult mõtlev riskikapitalist, kes mitte ei kogu raha või maksusoodustusi, vaid kellel on raha oma korraliste kohustuste täitmise järel üle niisugusel määral, et sellega saab toetada näiteks teadust. Mitte just ilmtingimata sihtuuringuid, vaid teadust kui distsiplinaarse tunnetuse keskkonda. Filantroopiliste tegudena võib tõlgendada ka paljusid tasuta didaktilisi internetiprogramme, mille mastaap ei võigi olla ülemaailmne, ent mis vaieldamatult aitavad üle janust moodsate õpikeskkondade järele. Asjale nõndaviisi lähenedes käitub lobbist pragmaatiliselt, filantroop aga fundamentaalselt. Näiteks ei jätaks filantroop küsimata, kuidas toimub koroonavastane vaktsineerimine Ida-Ukraina separatistide keskel ja kuidas see käib annekteeritud Krimmis, kus joogivee kasutamine on väga karmilt limiteeritud ööpäevast ainult neljandiku vältel. Minu arvates kuulub sedalaadi küsimus põhiseadusliku korra kaitse alla, sest me peame teadma, kust kaasaegses maailmas pärineb meie paremradikaalide riigi- ja ühiskondliku korra ideaal ning kui paljud seda väljaspool Eestit jagavad.

Mis peab nii keerulises olukorras olema aabitsatõeks? See, et a) kaitsepolitseiameti peamisteks ülesanneteks on põhiseadusliku korra kaitsmine Eestis ja noorema põlvkonna kaudne ettevalmistamine sama eesmärgi saavutamiseks muutunud tingimustes ning b) et Eesti põhiseaduslikku korda mõjutavad väga paljud rahvusvahelised tegurid, mille lähtepunkt võib asuda meist ülimalt kaugel. Me ei pööra maakera ümber selliselt, nagu saaks lääs asuda idas. USA ja tema liitlased viivad oma invasiooniväed afgaanide keskelt ära, ent vaakumit seal ei teki, sest Vene Föderatsioon otsib kas või naaberriikide kaudu sinnapoole teed tagasi.