Friikide kodukinokanal

Voogedastusplatvormi Mubi kaudu leiab nõudlikum filmihuviline kureeritud valiku maailma väärtfilmivaramust.

TÕNU KARJATSE

Aasta tagasi, eriolukorra kehtestamise ajal, kui kogu ühiskond koroonapandeemia pärast lukku pandi, kinod sealhulgas, tegid Eesti väikelevitajad Must Käsi, Elektriteater ja Estinfilm algatuse, mis võiks jääda annaalidesse pandeemiaaja tänuväärseima kultuuriüritusena: kevade ja suve jooksul oli võimalus kolm kuud tasuta kasutada autorifilmide voog­edastusportaali Mubi. Algatuse mõte oli üllas: võimaldada siinsele filmisõbrale ligipääs autorifilmide kureeritud kogule ja täita tühimik, mis oli tekkinud kinode ootamatu sulgemisega. Kui paljud filmisõbrad on Mubiga liitunud, pole teada, aga see on ka oluline vaid neile, kes armastavad arve ja fakte. Selge on see, et voogedastusplatvormid on pandeemiaperioodil võitjate hulgas ja vaatajate hulka on Netflixi, Amazoni ja teiste suuremate kõrval kasvatanud ka 2007. aastal asutatud Mubi.

Mubi tekkis tänu Türgi ettevõtjale, Goldman Sachsis töötanud investeerimispankurile Efe Çakarelile, kes avastas ühes Tōkyō kohvikus, et ei leia voog­edastusest Wong Kar-Wai igihaljast armastuslugu „Valmis armastuseks“.¹ 14 aastaga on Mubist saanud mitte ainult arvestatav voogedastusplatvorm maailma filmikunsti pärlite avastamiseks, vaid ka filmide tootja ja levitaja. Erinevalt teistest, meelelahutuslikule sisule orienteerunud voogedastusplatvormidest on Mubil ka hariv, silmaringi laiendav mõõde: iga uue autori või kava kohta kirjutavad platvormiga liitunud kriitikud põhjaliku tutvustuse ning oma hinnangu saavad lisada ka kasutajad. Teised VOD-platvormid seda võimalust ei paku. Just neist kasutajate arvustustest tekib omamoodi lisaväärtus – mitmekülgne dialoog, mis avab filmi või autori loomingu tahke. See soodustab omakorda valiku tegemist ja kujundab ühtlasi vaataja maitset, mis tähendab koos filmikunsti arhiivi kättesaadavusega ka seda, et vaataja on edaspidi nõudlikum ka kinodes pakutava suhtes. Kokkuvõttes võiks see viia selleni, et filmitegijad pole nõus tegema halvemaid filme kui Bresson, Tarkovski, Fellini või Kurosawa. See, et väärtfilmi tuleb netis vaadata väikeselt ekraanilt, ei mängi siinjuures suurt rolli. Iga filmikunsti armastav vaataja teab, et suurt ekraani ja ühist vaatajakogemust sülearvuti ei asenda. Heade filmide puhul pole pealegi oluline, mitu korda neid juba nähtud on, alati võib sealt leida midagi uut, eriti siis, kui seda vaadata üleelusuuruselt, kinolinalt. Võiks ju loota, et mõneti ka tänu Mubile (ja teistele väärtfilmiportaalidele) hakkab kinodesse jõudma rohkem ajaproovile vastu pidanud filme.

Suures plaanis on selliste voog­edastusgigantide nagu Netflix, Amazon Prime ja Disney+ omatoodang kasvatanud just uute filmide hulka, mistõttu on vaataja seisukohalt olulisemaks muutunud valikufiltrid, sisuline kvaliteet. Nimetatud suurportaalid panustavad siinkohal algoritmidele, mis teevad valiku kliendi eest tema vaatamisharjumusi ja üles või alla suunatud pöidlaga antud hinnanguid arvestades. Mubi jätab seevastu mõtte- ja valikuvabaduse kasutajale, kriitikute sissejuhatused ja arvustused on täienduseks. Tõsi: ka Mubi tellija on ärilises mõttes klient, kuid selle kliendi kohtlemise väärtus­tasand on mujal kui aktsiate liikumises või igakuise püsiarve laekumises. Muidugi ei tee Mubi kättesaadavaks kogu maailma filmikunsti varamut, nii näiteks ei leia Mubi praegusest valikust portaalile aluse pannud Wong Kar-Wai filmi, küll aga on praegu vaadata selliste meistrite nagu Éric Rohmeri, Chris Markeri, François Truffaut’, Lav Diaze, Alejandro Jodorowsky või Sergei Paradžanovi ülevaatekavad. Tuntud nimede kõrval, mis aeg-ajalt vahetuvad, toob Mubi esile ka autoreid ja linatöid, mis on jäänud teenimatult suurema tähelepanuta, kuid mis on olnud olulised filmikunsti mõnede suundumuste kujundamisel või väljendamisel. Võtame sellised tegijad nagu näiteks Jaapani pinku-žanri eksperimentaalselt edendanud Keiko Sato või Ungari uue laine režissöör Márta Mészáros. 1968. aastal oma esimese täispika mängufilmi „Tüdruk“² (peaosas hilisem poptäht Kati Kovács) teinud Mészáros on dokumentalisti taustaga ning tema filmid räägivad naisest patriarhaalses maailmas ja konservatiivsuse vastu tekkinud hoovustest, mis muutsid 1960ndate lõpul ka Ungari ühiskonda. Mészárosi filmid pole mitte ainult monokroomne stiiliharjutus prantsuse uue laine meistrite eeskujul, vaid ka Nõukogude Liidu totalitaarrežiimile allutatud rahvusriigi mentaalse ajaloo lokaalse väärtusega dokumendid.

Naisrežissööridele on Mubi praeguses valikus pühendatud lausa eraldi rida, kust leiab ka näiteks äsja Oscareid pälvinud Chloé Zhao esimese täispika mängufilmi „Laulud, mida mu vennad mulle õpetasid“³. Zhao debüüdist on näha kõike seda, mida lavastaja ka praegu oluliseks peab: autentsust lugudes, osatäitmistes, lavastuses. Niisamuti leiab samalt filmirealt vendade Safdiede esimese filmi „Röövidasaamise rõõm“⁴, mis on üks paremaid lugusid noore inimese pidetust triivimisest urbanistlikus keskkonnas.

Mubi valik ei koosne vaid vanadest filmidest. Sealt võib leida festivalivärskeid lühifilme, mida on tavalise kinolevi formaati keeruline mahutada, näiteks sellistelt autoritelt nagu Peter Strickland, Jonathan Glazer või Yorgos Lanthimos. Olulisemate filmifestivalide programmide kohta on Mubis eraldi jaotis: väljavõtted Cannes’i, Rotterdami ja Locarno festivali ning „Berlinale“ kavadest sisaldavad näiteid eri aastakümnetest, valiku põhimõtteks taas ennekõike nende filmide teenimatu esindamatus. Niisamuti on eraldi kava Oscari-filmidest, aga mitte neist, mis hulga kuldmehikesi koju viinud ja mida kõik väsimuseni näinud, vaid hoopis neist, mis oleksid oma auhindade ja nominatsioonide juures samuti laiemat avastamist väärinud. Sellised kureeritud kavad on ühtlasi festivalide ja filmiakadeemikute poliitiliselt korrektse valiku kriitiline kommentaar, osutades filmiajaloo kirevatele alternatiividele ja ühtlasi filmikunsti mitmekesisusele. Tänuväärt on Mubi valikud kümnendite kaupa, kus on välja toodud meistriteoseid 1940. aastatest tänapäevani, ning lai geograafiline haare: praegu on valikus Brasiilia uus filmikunst, USA indie-filmid ja ülevaade India autorifilmist.

Muidugi tuleb meeles pidada, et Mubi pole siiski kodu filmiriiul, kust võib igal ajal leida, mida otsid. Nii on näiteks juba kadunud Nicolas Winding Refni valik film noir’i žanrist USA filmis, peatselt valikust kaduvate filmide jaotis on kavas olemas, kuid see on koostatud üksikute filmide kaupa. Omaette alajaotus on nende režissööride ja filmide kohta, mis on kasutajate hulgas praegu populaarsed, kuid sektsioon, mida teistel voog­edastusplatvormidel pole, on oma uudiste ja intervjuude keskkond Notebook. Sinna ilmub regulaarselt artikleid praegu filmis olulistel teemadel ja intervjuusid tegijatega. Notebook vihjab ka sellele, mida on lähemal ajal Mubisse oodata, näiteks juttu Sergei Loznitsaga ja arvustust Christian Petzoldi filmile „Undiin“,⁵ mille võib ilmselt koos teiste uuemate festivalimenukitega peatselt ka Mubis leida. Lugematute viidete ja nimistutega, mida loovad ka kasutajad ise, tekib portaalis omamoodi kultuuri­labürint, kuhu võib rahulikult ära eksida, tundmata kahjutunnet kadunud aja pärast. Ja veel: portaal võimaldab registreerunud kasutajal filme ka kinkida. Pärast filmi vaatamist avaneb eriaken, mille kaudu saab filmi saata tasuta kuni viiele sõbrale. Kõik ikka selleks, et levitada head filmikunsti. Seitsmeeurone kuumaks on siinjuures tühiasi.

Muidugi pole Mubi maailmas ainuke autorifilmikanal, ei saa ju unustada meie oma PÖFFi veebikino kino.poff.ee, kuhu igal kuul paar-kolm uut festivalifilmi üles pannakse. Valiku mitmekesisuse ja artiklite ning retsensioonide sisulise lisakvaliteedi tõttu on Mubi siiski ainulaadne.

1 „Fa yeung nin wah“/„In the Mood for Love“, Wong Kar-Wai, 2000.

2 „Eltávozott nap“, Márta Mészáros, 1968.

3 „Songs My Brothers Taught Me“, Chloé Zhao, 2015.

4 „The Pleasure of Being Robbed“, Josh Safdie, 2008.

5 „Undine“, Christian Petzold, 2020.