Solidaarne tasustamine

Kõiki kunstivaldkonna inimesi – olgu nad tööandjad või töövõtjad – ei õnnestu veenda, et solidaarne mudel on hea mudel, ent seda ei ole ka ebavõrdne kohtlemine.

AIRI TRIISBERG

Paar aastat tagasi osalesin Tallinna Kunsti­hoone ürituste sarjas. Sõlmisin tööandjaga käsunduslepingu brutosummas 127 eurot. Kirjutasin esinemise puhuks ettekande ja sain selle eest 100 eurot kätte. Olin tööotsaga enam-vähem rahul, kuni sattusin rääkima kolleegiga, kes esines samas sarjas. Tal on püsiv töökoht ja lisatööd tehes arveldab ta väikeettevõtte kaudu, mis ei ole käibemaksukohuslane. Ta esines ettekandega, mida oli varemgi esitanud. Tallinna Kunstihoone maksis talle arve alusel välja kogu palgafondi – 170 eurot. Seega tegi ta vähem tööd ja sai selle eest 70 eurot rohkem kätte kui mina.

Kogemuste võrdlemise käigus küsis kolleeg minult: „Sul on ju samasugune väikeettevõte. Miks sa ise arvet ei esitanud? Saaksid niimoodi rohkem raha kätte.“ Vastasin, et vabakutselisena on mul vaja igas kuus saada kokku sotsiaalmaksu miinimumkohustuse palgamäär ja vahet pole, kes minu eest tööjõumaksud tasub. Pärast maksude mahaarvamist saaksin igal juhul ainult 100 eurot kätte. Kuna mul pole muud sissetulekuallikat, siis kulub raha elamise peale. Ma ei saa kasutada ettevõtte raha töövahendite ostmiseks, uurimistööks või erialaseks enesetäiendamiseks, vaid pean selle välja maksma palgana.

Tallinna Kunstihoone vaatepunktist maksti kõigile osalejatele võrdselt. Miks süvendab võrdne kohtlemine ebavõrdsust ja kuidas säärase vastuoluga ümber käia?

Eesti Kunstiakadeemias on kõige madalam tasumäär 2 EAP mahus õppeaine õpetamise eest 500 eurot. See on brutomäär, mis makstakse semestri lõpus füüsilisele isikule. Brutosummalt peetakse kinni tulumaks (96 eurot), töötuskindlustusmakse (8 eurot) ja osal inimestel ka kogumispensioni makse (10 eurot), netopalk on seega 385 või 395 eurot. Brutosummale lisaks peab tööandja tasuma tööjõumaksud, kogukulu tööandjale on 669 eurot. Kui juriidiline isik esitab sama töö eest Eesti Kunstiakadeemiale arve, siis ei maksta talle välja kogu palgafondi raha, vaid ainult 600 eurot. Ülikool ei maksa kõigile õppejõududele võrdset tasu, vaid hoiab juriidiliste isikutega arveldades raha kokku.

Ka see mudel süvendab ebavõrdsust. Kui arve esitab vabakutseline loov­isik, kes teeb endale ettevõtte kaudu palga­makseid, siis jääb tal tööjõumaksudele kuluvast rahast 69 eurot puudu. 600eurone palgafond lubab maksta vaid 448 eurot brutopalka. Sellisel juhul on töötajal kasulikum sõlmida leping füüsilise isikuna. Maksuamet summeerib tööandjatelt laekunud maksud ja töötajale ei ole vahet, kes tema eest tööjõumaksud tasub. Peamine erinevus on, et juriidilise isikuna arveldades saab vabakutseline loovisik paremini kontrollida palgaraha väljamaksmise ajastust. Kultuuritöötajate sissetulekud laekuvad ebaregulaarselt, kuid sotsiaalmaksu miinimumkohustust tuleb täita iga kuu, vastasel juhul katkeb ligipääs sotsiaalkaitsesüsteemile. Tänavu on sotsiaalmaksu miinimumkohustuse brutomäär 584 eurot ja kummaski näites toodud summast ei piisa lävendi ületamiseks. Kui kunstiakadeemiale esitab arve õppejõud, kellele õpetamine on kõigest lisatöö tavapärase palgatöö kõrval, siis teenib ta vabakutselistest kolleegidest rohkem. Üldjuhul ei maksa ta saadud ettevõtlustulu endale välja palgana ja sellelt ei peeta kinni sotsiaal-, töötuskindlustus- ja tulumaksu. Väikeettevõtetele ei rakendu ka käibemaksukohustus, ent juhul kui ettevõtja siiski on käibemaksukohuslane, maksab ülikool käibemaksu lisaks.

Miks on kunstivaldkonna tasu­mudelid ehitatud üles nii, et kõige rohkem teenivad need, kel juba on püsiv sissetulek ja sotsiaalsed garantiid? Kuidas ebavõrdsuse muster murda? Mõtlen sellele küsimusele sageli, kui olen ise tööandja rollis. Vabakutselise kuraatorina olen teiste vabakutseliste loovisikutega solidaarne ja püüan omalt poolt pakkuda vastukaalu ebavõrdsusele, mida loovad kunstivaldkonna institutsioonid. Lähtun oma praktikas kolmest põhimõttest.

Ajamaht

Kunstivaldkonnas on välja kujunenud tava, et kõigile kunstnikele makstakse näitusel osalemise eest ühesugust tasu. Ometi ei panusta nad enamasti samaväärselt. See ei tule sellest, et osa kunstnikest oleks tublim või töökam. Töömaht on seotud töö iseloomuga: mõned teosed lihtsalt on nõudlikumad kui teised. Mitmes institutsioonis eristatakse küll näituse jaoks tellitud uute tööde ja juba olemas tööde eksponeerimise tasumäära, kuid töömahtu ei võeta seejuures arvesse. Valitseva arusaama kohaselt on nii kõige õiglasem. Aiman, miks selline hoiak on kujunenud. Kui tasumäär on läbipaistev ja kõigile ühesugune, siis ei saa tekkida olukorda, et meestele makstakse rohkem kui naistele, kuulsatele lääne kunstnikele rohkem kui vaesematest riikidest pärit ja vähem tuntud kunstnikele, keskealistele rohkem kui noortele või eakatele jne.

Minu arvates ei pea kõik asjaosalised saama ühe projekti raames täpselt samasugust tasu. Osalejaid tuleks tasustada võrdse määra alusel, kuid tasu suurus peab olema kooskõlas töömahuga. Seetõttu vestlen töösuhte alguses kõigiga ja palun neil hinnata töö tegemiseks vajalikku ajamahtu. Seejärel võrdlen summeeritud ajamahte projekti eelarvega ja arvutan välja keskmise tasumäära. Eestis sobib lähtemääraks kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk, mis on tänavu 1300 eurot. Kui keskmine tasumäär jääb riikliku miinimumpalga kanti (584 eurot), tuleb seda tõlgendada häirekellana, mis osutab kehvale finantsplaneerimisele. Valida on laias laastus kahe võimaluse vahel: kas leida lisarahastus või loobuda teostamatutest eesmärkidest.

Vabakutselisele kuraatorile toob selline käitumisviis muidugi kaasa omad tagajärjed. Mina piirdun tavaliselt väikevormidega ega korralda ambitsioonikaid rahvusvahelisi näitusi, mille tasu on 50 eurot. Korraldan pigem väikesi projekte, mille töömaht on vastavuses eelarvega. Paljud mõtted jäävadki teostamata, sest ei õnnestu rahastust leida. Eetilises plaanis on kõige raskem korraldada projekte, mille ainus rahastusallikas on Eesti Kultuurkapital. Kunsti ja rakenduskunsti sihtkapital ei eralda tavaliselt piisavalt raha isegi riikliku miinimumpalga alusel arvutatud töötasude maksmiseks. Kunstivaldkonnas ei ole kokku lepitud, et kunstnike tööd tuleb vääriliselt hinnata.

Pöördvõrdeline hinnastamine

Väikese eelarve tõttu ei paku ma alati kõigile koostööpartneritele tasu. Kui kutsun mõnda vestlusringi osalema poliitiku, ametniku, kultuuriasutuse juhi või muu eksperdi, kes esindab oma töökohta, siis pole vaja maksta lisatasu. Kui institutsionaalne kuraator esitleb konverentsil näitust, mille ta teostas selles näitusemajas, kus ta töötab, siis käibki näitusest rääkimine tema tööülesannete hulka. Selle asemel et maksta institutsioonide palgatöötajatele topelttasu, olen otsustanud maksta suuremat tasu hoopis vabakutselistele koostööpartneritele.

Tallinna Kunstihoone asemel oleksin eespool kirjeldatud olukorra lahendanud teisiti. Oleksin püsiva töökohaga väikeettevõtjale maksnud arve alusel välja ainult brutosumma, mitte kogu palgafondi. Sel juhul oleks ta ikka saanud tulumaksu arvelt natuke rohkem raha kätte, kui oleks sama brutosumma eest saanud vabakutseline kolleeg. Vabanenud eelarve osa oleksin maksnud vabakutselisele töövõtjale, kelle töömaht oli niikuinii suurem. Kui arve esitab juriidilise keha kaudu tegutsev vabakutseline loovisik, siis maksan loomulikult välja kogu palgafondi, sest vabakutselistel on sotsiaalkaitsele ligipääsemiseks vaja palka. Kui eelarve lubab, siis maksan meelsasti vabakutselistele rohkem, sest oluline on kompenseerida ka lünk, mis jääb kahe töö vahele. Tean omast kogemusest, et just need lüngad on ajavahemik, mil kogun aktiivselt teadmisi, mõtlen ja arendan uusi ideid. Need eeltöö perioodid lubavad mul olla professionaalsem töövõtja, kes teeb tellitud töö väikse palga eest kiiresti ja heal tasemel ära.

Võrdsete tasumäärade pooldajatel tekib kindlasti küsimus: kas pole pöördvõrdeline tasustamine mitte ebavõrdne kohtlemine? Vastus on ei, sest tegu on ebavõrdse kohtlemise tasandamisega. Ebavõrdne kohtlemine on see, kui riiklikult rahastatud haridusasutus tasustab füüsilisi isikuid teistmoodi kui juriidilisi. Ebavõrdne kohtlemine on see, kui Eesti maksusüsteemi eripära tõttu teenivad vabakutselised loovisikud teistega võrreldes vähem ja institutsioonides teatakse seda, kuid ei võeta midagi ette. Ebavõrdne kohtlemine on see, kui kultuuriväljaande peatoimetaja vaatab pärast tähemärkide läbiarvutamist üle autorite tasumäära ja tõstab oma äranägemise järgi paarkümmend eurot siia-sinna – isegi kui ta teeb seda õilsate kavatsustega, peab ümberjaotamise loogika olema läbipaistev. Ebavõrdne kohtlemine on kultuurivaldkonnas norm ja seda praktiseerivad riigi rahastatud institutsioonid. Kui selline käitumine on okei, siis on ka solidaarne tasustamine täiesti okei.

Solidaarne palgamudel

Iga loovisik vajab toimetulekuks sisse­tulekut, kuid kõik loovisikud ei vaja samasugust sissetulekut. Näiteks minu rahavajaduse dikteerivad järgmised asjaolud. Ma elan Tallinnas, kus on elada odavam kui Londonis ja kallim kui Bukarestis. Minu sissetulek on seotud tööga kultuurivaldkonnas ja mul ei ole muid tulusid. Mul ei ole üürikulu ega ülalpeetavaid. Mu pereliikmed ei pea mind ülal. Olen vabakutseline ja mu sissetulekud on ebaregulaarsed. Mul on katkendlik ravikindlustus ja pensioniiga on kindlustamata. Mul on püsivad ja vältimatud tervisega seotud kulud. Ma ei ole kunagi kuulunud keskklassi ja oskan kokkuhoidlikult elada.

Kui saan tööpakkumise, siis kaalun just nende faktorite valguses, kas töö tasub ennast majanduslikus mõttes ära. Mis oleks, kui tööandjad lähtuksid tasumäära hindamisel samadest kaalutlustest? Sel juhul tuleks töömahu kõrval arvesse võtta ka töövõtja tegelikud majanduslikud vajadused. Mida see tähendab? Kas jõukatele tuleb maksta rohkem, sest vaesed on juba harjunud kokkuhoidlikult elama?

Praegused kunstivaldkonna tasus­tamis­­­mudelid panevad privilegeeritud positsiooni loovisikud, kel on olemas palgatöö. Sellest ei järeldu, et vabakutselised oleksid alati vähem privilegeeritud. Kahte last kasvatav töötav üksikema võib kogeda suuremaid toimetulekuraskusi kui noor vabakutseline, keda toetab tema keskklassi pere. Solidaarne tasustamine nõuab koostööpartneritega suhtlemist, seda ei saa teha informeerimata eelduste pinnal nagu „tal on ju töö, talle maksame vähem“ või „ta käib riides, nagu tal oleks raha“.

Juriidiliste ja füüsiliste isikute tasustamisega seotud ebakohtadele ei ole praegu ainuõiget lahendust. Ebavõrdsuse põhjus ei seisne kunstivaldkonna teadlikus valikus, vaid Eesti maksusüsteemi eripäras: töötamine on Eestis suuremal määral maksustatud kui ettevõtlus- ja kapitalitulu. Kunstiinstitutsioonide käsutuses ei ole palju instrumente, millega ebavõrdsust leevendada, ent solidaarne tasustamine on sellegipoolest üks neist. Universaalseid ja objektiivseid põhimõtteid on solidaarsuse väljendamiseks raske sõnastada. Kui solidaarset tasumudelit kasutavad üksikud kuraatorid, varitseb läbipaistmatute erakokkulepete oht. Solidaarse hinnastamise valdkondliku arutelu käigus saaks aga kokku leppida põhimõtetes, mis tehakse asjaosalistele teatavaks. Kõiki kunstivaldkonna inimesi – olgu nad tööandjad või töövõtjad – ei õnnestu veenda, et solidaarne mudel on hea mudel, ent seda ei ole ka ebavõrdne kohtlemine.