Pärast pikka paid

Kuidas korraldada paremini riigikogu ja kultuuritegijate mõttevahetust? Rahvaesindajatel on informatsiooni vaja, miks mitte neile siis seda pakkuda.

MARIA MÖLDER

Eesti muusikaturu fookuspäev 11. VI Von Krahli teatris.

Eelmise aasta erandlikes tingimustes peetud Tallinn Music Week oli tõeliselt sisutihe suunanäitaja. Eesti muusikaturu fookuspäev, mis pidi toimuma tänavuse TMW osana, algas heietustega, kui tublid ja ägedad kõik on kriisis olnud. Pikk pai kulubki kahtlemata kõigile pidevate muutustega kohanenud ja kiiresti reageerinud korraldajatele ära, ent õnneks jõuti ka konstruktiivsete mõteteni, kuidas veelgi paremini jätkata. Näib, et kodumaise muusikavälja osalistele on heitlikus olukorras väga tähtis üksteise tegemistega kursis olla, üksteiselt õppida ja koostööd teha. Niisiis lisandub seesugune fookuspäev loodetavasti TMW-le iga-aastase traditsioonina.

Non-tangible kultuuripoliitika

„Koostöö“ oligi üks kohtumise tähtsamaid märksõnu, veel kerkisid teemadena esile valmisolek võimalikuks sügiseseks koroonalaineks, teadmatus ning valdkonna organiseerituse ja korrastatuse taseme paranemine – ehkki võib vist öelda, et alati saab ka paremini. (Muu hulgas käis läbi, et muusikaettevõtjaid on kokku loetud üle 2000, kuid Music Estonia liikmeid on üle 100.) Märgiti, et kõige tähtsam trend on digiteerimine (ehkki mitte igas muusikažanris ei minda sellega ühtviisi kärmelt kaasa ja elavat muusikat on otse loomulikult endiselt tarvis.) NFT (non-fungible token) käis vestlustest läbi päris mitu korda, samuti mõjutab muusikavaldkonna tulevikku blokiahel. Kultuuriminister Anneli Ott tõi aga kultuuripoliitikas tähtsamatena esile kultuuri kättesaadavuse, regionaalsuse ja valdkondadeülesuse.

Vihjamisi käis mitmest vestlusest läbi, et kriisiolukorras tekkinud kultuuri­ministeeriumi ja muusikavaldkonna hea koostöö ja regulaarne mitmesuunaline infovahetus ei tohiks jääda formaalseks ning võikski nüüd ja edaspidi nii käia. Mitte ainult kriisiajal.

Murelikuks tegi Heidy Purga sisse­vaade riigikogu kultuurikomisjoni töösse. Ta teatas, et kultuuri mõistmisega (ja kultuurse olekuga) on parlamendis kehvasti, samal ajal on kultuuri kohta kõigil oma arvamus (suure poliitikute huvi kultuurivaldkonna vastu tõi välja ka Anneli Ott). Kultuurikomisjonis tegeletakse ka rohkem haridusteemade ja autoriõigusega, otseselt kultuuriküsimusi arutatakse harva. Purga leiab, et vajadus hästi sõnastatud valdkonnastrateegia järele on suur ja see oleks olnud tarvilik suunis juba riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimetamisel. Ta väljendas selgelt, et praegu ei ole kultuurikomisjonil kultuurivaldkonnaga piisavalt otsesuhtlust, ent kui info jõuab kultuurikomisjonini õigel ajal, siis on sel otsustusprotsessile suur mõju. Siin on mõtlemisainest, kuidas korraldada paremini riigikogu ja kultuuri­tegijate mõttevahetust. Rahvaesindajatel on informatsiooni vaja, miks mitte neile siis seda pakkuda.

Innovatsioonikonsultant Sten-Kristian Saluveer tõi kultuuripoliitika vestlusringi osalejad ja kuulajad maa peale, teatades, et senised oskused on täiesti ebaolulised ajal, kui lapsed ja noored soovivad saada youtuber’iks, kuid meie kultuuripoliitika ei hõlma üldse voog­edastusplatvorme, mis on tulevikutöökohad.* Riik ei pea enam olema tingimata tellija või rahastaja – riik võiks olla avaja, võimaldaja. Jutt, et raha ei ole, on Saluveere sõnul täiesti vale. Juulis avab Euroopa Komisjon audiovisuaal- ja kultuurisektorile 400 miljoni eurose kaasinvesteeringute meetme Media Invest. Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut avab u 300 miljoni eurose loomemajandusmeetme. „Horisondi“ programmis avaneb umbes 150 miljonit eurot toetusi. Eesti on kõigi nende meetmete taotlemisel viimasel pingil. Miks, küsib Saluveer õigustatult. Sealjuures ei ole ühtki inimest, kes esindaks neis asjus ELis Eesti huvisid.

Live-muusika – kas ainult Tallinnas?

Live-sektori vestlusringis hoiatati, et oodata on kontserdikorralusvaldkonna ülekuumenemist. Juba mitmendat hooaega on kontserte edasi lükatud – see puudutab nii suurüritusi, klubikontserte kui ka klassikakontserte, samuti heliloojate esiettekandeid – ning samal ajal on mitu hooaega kontserte ette planeeritud. Seetõttu püütakse edasi lükatud kontserte paigutada uute plaanide vahele. Kas publik jõuab need kõik vastu võtta? 2020. aastast hooga käima läinud hübriidürituste formaati püütakse kindlasti jätkata, kuid muusikastiilist olenevalt on publiku, muusikute ja ka korraldajate valmisolek selleks isesugune. Näiteks Eesti Kontserdi juht Kertu Orro avaldas arvamust, et klassikalise muusika kontserdi publik eelistab ikka saalielamust (küllap eelistabki, aga samal ajal on ka ERSO TV piirangute tingimustes päris kenasti vastu võetud).

Muusikanõunik Madli-Liis Parts sõnas, et just lõppes ümberkorralduste taotlusvoor, kus sai taotleda toetust mh tehnilise toe jaoks. Ta rõhutas aga, et igal kollektiivil ei ole mõistlik teha oma TV-platvormi, vaid tuleks luua ühine, tehniliselt heal tasemel vahendusplatvorm – ning ka videopildi loomisel tasub usaldada professionaale. Ühtlasi tuleks digiküsimusi lahendades meeles pidada, mis on tegevuse eesmärk.

Aivar Sirelpuu arvates tohutu digiareng kontserdimaja siiski ei aita. Alexela kontserdimaja seisukohalt on suurim hirm seotud hoopis sellega, et 60% artistidest on välismaalt ja suur osa Venemaalt, reisipiirangud toovad korraldusse aga ikka veel määramatust. Kui aga kriisiajas välja tuua head, siis on välis- ja kohalike artistide tasakaal nüüdsel ajal meeldivalt siinsete muusikute kasuks: teadlikult planeerivad kavasse rohkem Eesti muusikuid nii Eesti Kontsert kui ka teised korraldajad.

Rohkem uut sisu ootasin regionaalse muusikaturu vestlusest. Kultuuri­minister Anneli Ott kordas kultuuripoliitika vestlusringis sõna „regionaalsus“ otsekui mantrana, kuid tegelikult oleneb see omavalitsuse n-ö külalislahkusest (Ando Kivibergi sõnul ka kohalikest investoritest), kas Tallinnast väljaspool õnnestub ja on mõttekas kontserti korraldada või mitte. Aarne Valmis maalis lihtsustatud, ent ülevaatliku pildi, kuidas mõni kultuuri majanduse mootorina tunnistav omavalitsus annab korraldajale raha, et üritus kohale tuua, sest siis teenivad ka söögi­kohad-majutuskohad. Teisal võib aga kohalikul kultuurijuhil tekkida selle tõttu linnajuhtidega suur konflikt, kui ta maksab korraldajale, et too korraldaks professionaalselt oma kogemustele toetudes suure ürituse, kuhu tuleb kokku tuhandeid inimesi. Millegipärast ollakse harjunud, et korraldajat ei tohi toetada, vaid korraldaja peaks suurürituse eest omavalitsusele peale maksma.

Promootor Roman Demtšenkole tundub, et praegu on väljaspool Tallinna võimalik kontserte teha ainult lisarahastusega – isegi Tallinnas jõuavad kontserdid vaevu nulli. Kultuuriministeeriumil on küll teatud toetusmeetmed ja toetab ju ka kultuurkapital ning teoreetiliselt on toetused žanriülesed, kuid näib, et need ei jõua klubikontsertide korraldajateni (ja vahest üldse paljude erakorraldajateni).

Sugugi mitte üllatuslikult korrati regionaalse muusikaturu vestluses üle, et piirkondlikke kontserte korraldades on tähtis suhelda nii omavalitsusega kui ka kohalikega. Kõik olid nõus ka sellega, et Narvas (ja üldse Ida-Virumaal) tuleb üritusi teha järjepidevalt, sest Narva positiivne hõlmamine on mõeldav just kultuuri kaudu.

Võtame koroonavabalt

Päeva kulminatsiooniks kujunes jutuajamine tervisepassidest ja kiirtestidest. Foorumil katsetati uut üritusele sisenemise lahendust: tervisesertifikaadiga tuli umbkaudu kolmandik, teine kolmandik käis eelmisel päeval lauluväljakul testimas ja kolmas kolmandik tegi kiirtesti foorumile saabudes (tulemuse ooteaeg on u 10–15 minutit). Kuna Euroopa digipass sai kättesaadavaks 10. juunil (eelmise päeva hommikul) ja paljud foorumil osalejad olid varem alla laadinud vaid Eestis kehtinud vana tervisesertifikaadi versiooni, siis oli uksel parasjagu nördimust: kuna too sertifikaat enam ei kehtinud, siis tuli alla tõmmata uus, mis võttis aega neli minutit. Kuna nädal varem oli ka ERSO lõppkontserdil katsetatud kiirtestiga sissepääsu, siis oli huvitav kuulda, et seal oli kohatud ka põhimõttelisi testimise vastaseid ning testimisväsimust.

Terviseteema põhiküsimuseks sai see, kas suurüritustel peavad kiirteste tegema tingimata meditsiinitöötajad või võiksid neid teha ka teised vastava väljaõppe saanud inimesed, näiteks turvatöötajad. Meeskond Security juht Eigo Sõster oli ja on veendunud, et esmaabioskustega turvatöötajad saavad hakkama ka imelihtsa kiirtesti tegemisega, tarvis on vaid läbida koolitus. Praegune seadus nõuab aga just meditsiinitöötaja maagilist puudutust, mis on meditsiinitöötajate vähesust ja koroonaaja ülekoormust silmas pidades ressursi raiskamine. Praeguse EKRE obstruktsioonimürgli tõttu riigikogus uut seadust enne sügist mõistagi ei tule. Ometi, kas hakkas sellest vestlusest nüüd hargnema põhimõtteline arusaam, et seadus vajab muutmist? Kui viirusenäitajad peaksid sügisel tõusma, siis võib kiirtestide tegemise võimekuse tõstmisest olla kasu ka koolide lahtihoidmisel.

Aina rohelisemaks

Väga tähtsaks pean ka mõttevahetust ürituste keskkonnamõju vähendamise ja mõõtmise teemal, aga see info on küllalt spetsiifiline. Hea on see, et mõned festivalid on keskkonnamõju teema väga põhjalikult ette võtnud ja palganud selle alaga võimalikult efektiivseks tegelemiseks eraldi spetsialisti. Ühtlasi on korraldajatele, kes soovivad aegamisi keskkonnasäästlikumaid valikuid teha, suurepärased nõuandjad kestlike sündmuste loomise täisteenuspartner Acento ja koostööplatvorm Rohetiiger. Rõhutati, et kultuuriüritustel on suur vastutus mõjutada inimeste keskkonnakäitumist ka tavaelus: anna neile ainult teada, et võetaks kaasa oma tops või veepudel, palu neil prügi sorteerida, vali ka toitlustajad nii, et prügi ja toidujäätmeid tekib võimalikult vähe, ja see käitumismuster elab kellegi igapäevaelus edasi.

* Vt ka Saluveere sõnavõtte 26. III ja 9. IV Sirbis.