Mis juhtub magaja teadvusega?

Eva Kofi romaan „Kirgas uni“ on sõge Deleuze’i ja Guattari risoomisupp, täiesti nüüdisaegne ja avatud uutmoodi mõtlemisele.

ERET TALVISTE

Eva Kofi „Kirgas uni“ on üdini oma aja nägu. Ühest küljest näib romaan ajakohaselt esindavat metamodernismi. Teisest küljest mõtestatakse seal aktuaalseid probleeme ja nähtusi. Näiteks ülistatakse praegu ühtaegu und ja unetust. Šikk on olla üleväsinud ja kurta selle üle, kui kiire on elu ja kui vähe on aega, sh magamiseks. Unelemine, uni ja magamine on vanadele, vanamoodsatele ja laiskadele – ehk ka kunstnikele ja lastele, kes raamatu seisukohalt on „üks ja seesama“ (lk 171).

Ma ei ole pädev hindama eesti kirjanduse üldtrende või hetkeolukorda. Seda raamatut lugedes meenus mulle aga Kärt Hellerma romaan „Koer ja kuu ehk Seitse päeva jaanuaris“ (2018). Mõlemad teosed on üles ehitatud iseseisvate lühijuttude kogumikuna, kusjuures tegelased on omavahel siiski kuidagi ühendatud.

Kärt Hellerma teoses leiab tegevustik aset jaanuaris, aasta pimedaimal ajal, Eva Kofi raamatus vastupidi juunikuus. Hellerma raamatus astub üks mees baari, kus on palju kelli, mis kõik näitavad eri aega: mees arvab sealt lahkudes, et möödunud on mõnikümmend minutit, tegelikult oli ta seal olnud tunde. „Kirgas uni“ on pärit justkui samast baarist. Mõlemad raamatud tuletavad inimesele meelde, et ta ei ole universumi looja, omnipotentne kuju, kelle teadmised ja võim on piiramatud. Teostes esitatakse küsimusi inimolemuse kohta ning see kõnetab XXI sajandi lugejat.

Oma esimese romaaniga „Sinine mägi“ pälvis Eva Koff, kes on kirjutanud ka näidendeid ja lasteraamatuid, Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel teise koha ning Liivi muuseumi festivalil „Eesti kirjanik“ aasta kirjaniku tiitli. „Kirgas uni“ on Eva Kofi teine romaan.

Dmitri Kotjuh / kotjuh.com

„Kirka une“ alguses seisab neuroteadlane Hele silmitsi mehega, kes on enda sõnul mitmesaja-aastane lummutis, ning too küsib: „Kas te usute, et saate tõe ühel päeval välja selgitatud? Tõe une kohta. Inimese igaöise teadvusekaotuse põhjuste kohta. Tõe inimteadvuse olemuse, struktuuri ja funktsioneerimise iseärasuste kohta. Usute?“ (lk 39). Raamatu lõpus sõnab Hele raamatu alguses kohatud lummutismehega õõvastavalt sarnasele noorele näitlejale: „Mina oma eluajal ilmselt ei näe seda päeva, kus näidatakse üheselt mõistetavalt ära, mis asi on teadvus“ (lk 233). Vaatamata sellele on Hele raamatus teaduse (vaatluste, analüüsi, pideva töö) usku. Niisamuti on Anastassia tervendavate kristallide usku, Meelis äriusku ning Guido usub, et on olemas Tõde, milleni ulatub inimene ainult kunsti kaudu. Anastassia väike poeg Jaan on öiste unerännakute mõjul pöördumas Kristuse usku. Jaani sõbranna Rania laastatud Palestiinast on Allahi usku. Anastassia püüab pojale selgitada, et Rania pole päris, vaid kujuteldav sõbranna. Kuid kas see ikka on nii? Kas tõesti ei või Rania olla üks nendest paljudest lastest, kes praegu Palestiinas surevad?

Teoses on tähtsal kohal mänguline kujutlusvõime. Kofi kogemus lastekirjanikuna tuleb siin kindlasti kasuks. Milline võiks olla maailm, kui laps meis ei kaoks? Milline oleks ühiskond, kui täiskasvanud tunneksid siirast huvi maailma vastu ja imestaksid, nähes seda iga päev uuena? Milline oleks meie elukorraldus, kui olemasolevaid reegleid ei võetaks iseenesestmõistetavana? Milline oleks maailm, kui lastes ei kujundataks rassistlikke, religiooni­põhiseid, seksistlikke jt eelarvamusi? Mis oleks, kui suudaksime märgata veidi absurdseid varjatud seoseid maailma ja indiviidide vahel kogu elu vältel? Koff näib oletavat, et ainult ülima kujutlusvõime abil võidakse kunagi jõuda teadmiseni, mis on teadvus, mis on uni ja mis toimub inimesega (süva)unes.

Piret Põldverile antud intervjuus räägib Eva Koff, et ei pea end teoreetikuks ning tahab kirjandusega tegeleda teisiti (Looming 2019, nr 2). Ääretu kergendus oli seda lugeda: kirjandusteadlasena olen teooriatest väsinud, kuigi need mind paeluvad. Eva Kofi lause justkui vabastas mu kohustusest mõelda mõne teooria raames ja ma sain raamatut lugeda lihtsalt niisugusena, nagu see on. „Kirka une“ üks põhieesmärke tundubki olevat tuletada lugejale meelde, kui vähe ta tegelikult teab ning kui ebaloogiline võib olla loogika.

Siis aga jõudsin leheküljeni 175, kus tegelane nimega Guido viitab Gilles Deleuze’ile ja Félix Guattarile ning nende raamatule „Anti-Oidipus. Kapitalism ja skisofreenia“ (1972). Olgugi et Guido meelest on tegu „pesuehtsa skisofreenilise häma“ ja „mingi suvalise piibujutuga“, hakkavad lugeja peas keerlema pöörased teooriad, millest üks näib sobivat „Kirka une“ käsitlemiseks paremini kui teine.

Võtame näiteks Deleuze’i ja Guattari mõiste „organiteta keha“. „Kirkas unes“ leidub ilma südameta mees Meelis, kellel on see-eest kullast nina. Meelise süda asub ühes unenäo-Palestiina aias puu otsas lind Amali sees. Kahtlustan, et Koff on südame Meelisest just selle nimel välja võtnud, et praktiseerida kunstis, mida organiteta keha tähendada võiks. Ja see ei pruugi tähendada midagi head. Meelis on südametu ka metafoorselt, s.t ta on kalk inimene. Tegu on meedias väga tuntud isikuga, võimupositsioonil mehe poole vaadatakse alt üles, kuid n-ö kaadri taga on Meelis ahistaja ja seksist, kes alandab oma (nais)töötajaid nii füüsiliselt kui ka verbaalselt. Tema maailma, s.t ärimaailma, on kujutatud ebameeldiva paigana.

Raamatus on läbi une(lma) tajutav ühiskonnakriitika. Kiskjalikku meest küll seaduse rangusega ei karistata, kuid ta sureb siiski. Hukkub ka Amal, kes ei saa põleva puu otsast minema lennata, kuna inimese süda tema sees on liiga raske. Põlev puu ja põlev lind keset laastatud Palestiinat on ühelt poolt etteheide Lähis-Idas toimuva pärast. Teiselt poolt näib autor osutavat, et raske südamega inimeste maailmas ei ole ka teistel olenditel suurt elulootust. Meelise tegude ja Palestiina pommitamise kritiseerimise ning une(nägude) tähtsustamise kaudu tundub Koff ühtlasi mingil määral kritiseerivat hiliskapitalismi, mis on ka Deleuze’i ja Guattari „Anti-Oidipuse“ eesmärk.

„Kirka une“ üks sõnumeid on lapselikult lihtsameelne – headus justkui võidab. Või kas ikka võidab? Romaani lõpp jääb sama ähmaseks nagu kõik veidrad suhteniidistikud kogu teose vältel. Õigupoolest sobikski romaani määratlema üks teine Deleuze’i ja Guattari kujund – risoom. Seda alateadvuse niidistikku saab ainult tajuda, sh ärkveloleku ja uinumise piiril.

Deleuze ja Guattari on arutlenud ka lapseks saamise üle. See tähendab lapse moodi mõtlemist, kehtivate reeglite ja tavade kahtluse alla seadmist. Lapse loomingulisus on osa reaalsusest, kujutlusvõime loobki reaalsuse. Kofi raamatus on mees, kelle peas kasvavad tiivad, kuid kes ei lenda kunagi; inimesed, kes kannavad kaasas Jeesuse risti puidutükke; inimesed, kellel pole pupille; videod, mis mängivad iseenesest; inimesed, kes söövad teisi inimesi; inimesed, kes „hanguvad“ tervisesmuutit juues, kuniks nende kuldninaga südametu ülemus sureb. Raamatus on liblikad, kelle tiibade sees lainetab meri. Ja kõik need inimesed ja nähtused on omavahel seotud. „Kirgas uni“ on sõge Deleuze’i ja Guattari risoomisupp, täiesti nüüdisaegne ja avatud uutmoodi mõtlemisele, ülimalt kriitiline olemasolevate süsteemide suhtes, kuid seda kõike ainult tajutavalt.

„Kirka une“ lugemine möödub kui unenäos, kergelt ja kiirelt. Loodan, et silmiavav (või pigem -sulgev, uinutav?) teos ei anna palju mitte ainult ilukirjandusele, vaid ka kirjanduskriitikale.