Teelolek kui armastus, pühendumine ja kaotus

Harry Macqueen: „Lein on hind, mida tuleb armastuse eest maksta.“

ANDREI LIIMETS

Veel hiljuti läks filmilavastaja Harry Macqueenil kõik väga libedalt. Oma teekonda filmimaailmas näitlejana alustanud mees oli seni lavastanud vaid ühe täispika mängufilmi, 2014. aastal kodumaal Suurbritannias hästi vastu võetud, kuid napi leviga piirdunud draama „Ääremaa“ („Hinterland“). Tema teine linateos, 2020. aastal valminud teekonnafilm „Supernoova“ („Supernova“), mis räägib dementsusega heitlevast paarist ja ühe peategelase otsusest oma elu lõpetada, tabas juba jackpot’i – peaosadesse nõustusid tulema Oscari võitja Colin Firth ning kahe Kuldgloobuse ja kolme Emmy laureaat Stanley Tucci. Seejärel tõmbas pandeemia filmi väljatoomisele järsult pidurit.

„Supernoova“ linastub pärast pikka pandeemia- ja piirangute perioodi, seega on ilmselt sobilik alustada küsimusega: kuidas on kriisiaeg mõjutanud sinu tööd ja filmi valmimist?

Mul on suur rõõm, et „Supernoova“ on üks neid filme, mis pärast piiranguid nii Suurbritannias kui ka Eestis lõpuks ekraanile jõuab. Vahepealne aeg on kõigile olnud raske ja filmi väljatoomine pandeemia ajal paras proovikivi. Meil oli õnne, et jõudsime filmimise lõpetada vahetult enne piirangute algust, kuid järelproduktsioon toimus juba karantiinitingimustes. See oli küll pingeline protsess, aga oli vaimustav kogeda, kuidas meeskond kohandas oma tööviisi ja jõudis eraldatuses lõpptulemuseni.

Saime filmi valmis kolm kuud hiljem, kui olime plaaninud, ja selle maailma kinodesse saatmine on olnud tõeline proovilepanek, sest kõik on pidevas muutumises. Esilinastus, mis pidi toimuma Suurbritannias eelmisel aastal, sai teoks alles sel suvel juuni lõpus. See on olnud pöörane teekond, aga olen väga õnnelik, et film üldse linastub.

Oled intervjuudes palju rääkinud „Supernoova“ ettevalmistamisest. Minu tähelepanu püüdis asjaolu, et mainisid tööd vabatahtlikuna, mis lavastaja puhul on ebaharilik. Seega, mida sa täpsemalt tegid ja mida oma kogemusest õppisid? Mitte ainult filmi jaoks, vaid iseenda ja elu kohta.

Olen aastate jooksul teinud vabatahtlikku tööd mitmes heategevusorganisatsioonis. Enne „Supernoovat“ tegelesin paar aastat Londonis, kus ma elan, ja selle ümbruses hoolekandega tegelevates ühendustes dementsete inimeste probleemidega. Filmi tegemiseks oli see hindamatu kogemus. Alguses ei plaaninudki ma luua filmi dementsusest, aga mind see teema huvitas ja soovisin selle kohta rohkem teada saada. Töö käigus kohtusin paljude inimestega, veetsin aega perede ja paaridega, kes seisavad silmitsi sedavõrd raske katsumusega.

Vabatahtlikuna sain palju teada nii dementsuse kui ka armastuse kohta. Armastusest film räägibki – sellest, kuidas armastus muutub, kui kellelgi diagnoositakse surmav haigus, kui ta kaotab mälu ja tugevasti kuhtub. Hakkasin rohkem mõistma armastust, elu ja pühendumist ning see sundis mõtlema paljudele tähtsatele küsimustele. Tuli ette ka palju üllatusi, sest me teame dementsusest, mis võib tabada juba noores eas, väga vähe. Arstiteaduslikult me alles õpime seda haigust tundma.

Töötan ka ise mitmes vabaühenduses ja tahaksin sind tänada selle eest, et oled vabatahtlikkuse aspekti välja toonud – see on väga tähtis.

Väga hea! See on tõepoolest ääretult tähtis ja pandeemia on heitnud valgust paljudele tunnustamata kangelastele, kes säärast tasustamata tööd teevad. Maa pöörleb tänu neile, kuigi sageli neist ei teata.

„Supernoova“ on väga delikaatne ja suures osas vaoshoitud film, vaid viimases kolmandikus näeme dramaatilisi, isegi melodramaatilisi stseene. Kui suur ülesanne oli leida tasakaal tegelikkusele truuks jäämise ja sündmuste ekraanil mõjuvalt esitamise ehk filmidramaturgia vahel?

See oligi kõige suurem ülesanne. Film pidi jääma truuks inimestele, kellega olen töötanud ja kes seda kõike läbi on elanud. Kindlasti oleks saanud luua palju melodramaatilisema linateose, aga see ei olnud minu eesmärk – mu loomus on teistsugune ja selliseid filme olen ma juba ka näinud. Ennekõike tahtsin teha filmi, mis kõnetaks neid, kes selle raske haigusega silmitsi seisavad. Kui dementsusega kokku puutuvate inimestega suhelda, siis mõnikord paistab nende elu kohutav, aga enamasti üldse mitte. Dementsus on nagu katkematu alltekst – aeglane kulg, milles inimene viibib.

Kas on teemasid, mille käsitlemisel haigusi ja surma vaatlevad filmid nii-öelda mööda panevad?

Ma ei tea, kas nad tingimata mööda panevad, aga surmavate haiguste käsitlemisel on mõned tüüpvõtted, millega jätkamine ei ole originaalne. Dementsust puudutavates filmides kohtame väga sageli näiteks mälukaotust. Kui dementsus diagnoositakse noorena, siis jõutakse mälukaotuseni palju hiljem, enne seda mõjutab haigus hoopis teistviisi. Stanley Tucci tegelane Tusker hakkab küll mälu kaotama, aga veelgi enam mõjutab teda see, mida ta teha ei saa: kirjutamiseks vajalike motoorsete oskuste kaotus ja nägemise halvenemine lugemisel. Kirjanikule on see ju katastroof! Soovisingi keskenduda muudele aspektidele peale mälu.

Tuskeri ja tema kaaslase Sami vahel tekib filmis tõsine konflikt, kui tuleb langetada otsus, kellel on sõnaõigus selle üle, kuidas nad eluga edasi lähevad. Kas kaldusid stsenaariumi kirjutades ühe või teise peategelase poole või oli see nagu empaatiaharjutus? Mida sa ise kesksest dilemmast ja selle lahendamisest arvad?

Kirjutamine on alati katse olla empaatiline kõigi tegelaste suhtes. Tähtis on jälgida, et ei laseks endal tervet lugu mõjutada. Eriti juhul, kui keskmes on keeruline arutelu, mille käigus otsustatakse, kuidas elu lõpetada või kuidas enne ees ootavat surma elada. Peab oskama mõista mõlema poole argumente. Minu töö ei ole ühte või teist manitseda, vaid näidata olukorda – kui keeruline on see mõlemale osalisele. Vaataja saab siis ise otsustada. Mul on küll halastussurma ja elu lõppu jõudnute eest hoolitsemise küsimuses väga kindlad seisukohad, aga stsenaristina tuleb olla nii erapooletu kui võimalik. Püüdsin näidata problemaatilist ja keerulist ning lasta siis tegelastel lahendusi otsida.

Võib vist öelda, et „Supernoova“ on üks filmidest, mis elavad ja surevad koos peaosatäitjatega. Sul oli võimalus töötada kahe väga austatud näitlejaga, kes on tänu oma pikale sõprusele tegelaskujud usutavaks mänginud. Mil määral nemad täiendasid stsenaariumi ja kui palju te töö käigus improviseerisite?

Näitlejate Colin Firthi ja Stanley Tucci mõju filmile on nii suur, et seda on raske sõnadesse panna, aga mitte tingimata ootuspärastel põhjustel. Nad on vapustavad näitlejad, aga ka väga leplikud, armastusväärsed ja osavõtlikud inimesed, mis on sellise filmi puhul ülimalt tähtis. Nõuab üksjagu julgust, et paarisuhe sel viisil ekraanile tuua. Teineteise hästi tundmine aitab kindlasti kaasa, sest tutvumine jääb ära. Samal ajal tuleb näitlemisel kasutada ka seda, mis mängi­tavate karakterite puhul on iseloomulik.

Me ei improviseerinud palju, kuigi teekonnafilmid pakuvad selleks ainest, sest sageli töötatakse tundmatus keskkonnas. Teeloleku juures on meeldivat vabadust, mis omakorda jätab dialoogi vabamaks. Enamjaolt kuuleb filmis siiski minu kirjutatut – Colin ja Stanley usaldasid stsenaariumi ja mind ning ma olen selle eest elu lõpuni tänulik.

Sul oli võimalus töötada operaatoriameti tõelise meistri Dick Pope’iga, kes on üles võtnud palju kauneid filme, sealhulgas Mike Leigh’ „Härra Turner“ („Mr. Turner“, 2014), mis on minu silmis viimase kümnendi muljetavaldavama pildikeelega linalugusid. Kuidas hindad koostööd Pope’iga ja mil määral on filmi üldist tooni mõjutanud tema visuaalne arusaam?

See oli uskumatu kogemus, sest sain temaga väga hästi läbi ja me mõistsime ühtemoodi, millist filmi püüame teha. Olin temaga töötanud kümmekond aastat tagasi näitlejana, aga lähedalt teda ei tundnud. Mulle tuli üllatusena, et ta soovis „Supernoovat“ üles võtta. Dicki puhul avaldab kõige rohkem muljet see, et ta ei ole üksnes imelise silmaga tehniline operaator, vaid tal on tõeline näitleja soorituste jäädvustamise oskus. Ta teab, kuhu kaamera asetada, et saada kätte kõige värskemad ja loomulikumad esitused. See on ääretult tähtis, sest nagu sa ütlesid: filmis on küll kauneid loodusvaateid, aga see elab ja sureb koos peaosatäitjatega.

Olukord Ühendkuningriigis ja Eestis ilmselt erineb, meil siin on kuulda vihast arutelu LGBT õiguste üle. Kas kartsid, et loo esitamine samasoolise paari kaudu võib tõmmata tähelepanu eemale surelikkuse ja hoolitsuse teemalt?

See on väga hea küsimus. Ma ei muretsenud, see pole õige sõna. Ma olin sellest teadlik, aga langetasin just sel põhjusel säärase otsuse. Mulle näis, et „Supernoova“ mõjub paljudele mitte dementsuse küsimuste, vaid universaalsete teemade pärast nagu armastus, partnerlus, kaotus ja surm. Tegelaste seksuaalsus ei olnud nii tähtis. Aga tore, kui see teema on tõstatunud – niivõrd normaalne nähtus peakski normaliseeruma.

„Supernoova“ otsib tasakaalu sügava kaotustunde, lootuse, vastupidavuse ja ajaliku ilu vahel. Kuigi filmis ei vaadelda sotsiaalseid aspekte, on see siiski väga ajakohane, sest ühiskond vananeb ning hoolekandele ja surmale tuleb üha rohkem mõelda. Kuidas sa ise oma surelikkusse ja inimlikku kaduvusse suhtud? Mida filmi tehes selle kohta teada said?

Loodan, et ma lähemal ajal ei sure! (Naerab.) Ühed imelisemad hetked filmi tegemise käigus olid need, mille veetsin ränkraskete katsumustega heitlevate inimestega. Nägin, et kõige tähtsam on olla koos inimesega, keda armastad. Seda oleme kõik ka viimase aasta jooksul ilmselgetel põhjustel kogenud.

Surelikkuse küsimuses tuleb olla julge ja lähedastega aus. Me ei saa mööda minna tõsiasjast, et suremine on kohutav ja lein on hind, mida tuleb armastuse eest maksta. Me ei saa näha head, ilma et näeksime vastaspoolt. Selles on midagi transtsendentaalset ja ilusat. Ka filmis näeme keerulist ja ilusat suhet, milles on armastust, usaldust ja vaimukust. On nii valgus kui vari, on surm, aga veelgi enam – on elu. Tusker tahab täiel määral elada ja see on ääretult ilus. Näha elu lõppemas on väga raske, aga üht teiseta ei saa.

Oled lavastajaks saanud filmitööstusele närvilisel ajal, mil kinode tulevik on teadmata ja voogedastusplatvormide võidukäik jätkub. Kuidas näed oma ameti tulevikku, kas sinu töö tulemus jõuab veel suurele ekraanile või polegi see enam tähtis?

See on väga tähtis! Mul on sügav usk kinokogemusse, sest see puudutab ühtlasi poliitikat. Linateose vaatamine koos saalitäie võõrastega on poliitiline akt: õpitakse tundma elu, saadakse teada iseenda, teiste inimeste ja suhete kohta koos kõigi samas ruumis viibijatega. Ma ei usu, et selline vorm kunagi sureb – ei tohi surra, sest on selleks liiga mõjukas.

Samal ajal teeb kino läbi oma suuri­maid muutusi. Kodus arvutist filmide vaatamises ei ole midagi halba – suurepärane, et meil on viimasel aastal olnud see võimalus. Aga kino- ja arvutiekraani vahel tuleks leida tasakaal. Usk kino­kogemusse peab säilima ja me kõik, nii filmisõbrad, levitajad kui ka filmitegijad, peame aitama sel usul säilida. Meil on kohustus kino elus hoida ja seda väärtustada. Mina väga väärtustan.

Tahaksin sulle selle peale viit visata.

(Naerab ja lööb vastu oma arvuti veebikaamerat patsu.)

Lõpetuseks ei küsi ma sinu järgmise filmi kohta, sest selleks on veel pisut vara. Küll aga küsin sinult kui lavastajalt, kes on noores eas keeruliste küsimustega tegelenud: mõlgub sul mõttes teemasid või motiive, millega tahaksid kindlasti töötada?

See on keeruline küsimus. Arvan, et kõik mu filmid räägivad ka edaspidi ühel või teisel moel armastuse proovile­panekust. Mulle meeldivad lood inimestest, kes on arengus, kelle suhted on muutumises. Mind tõmbavad karakteri­kesksed, inimlikud lood. Tahaksin töötada eri žanrides ja meediumides, aga mu süda kuulub keerulistele ja kaunitele tegelastele koos kõigi nende puudustega.