Hambad suust!

Selles mõttes on „Bäng“ tüüpiline saksa teater, et enamik teksti antakse otse publikusse ja lugu jutustatakse teadlikult just neile.

OTT KARULIN

Kinoteatri ja Nargeni festivali „Bäng“, autor Marius von Mayenburg, dramaturg ja tõlkija Paavo Piik, lavastaja Priit Võigemast, kunstnik Illimar Vihmar, helilooja ja muusikaline kujundaja Veiko Tubin, valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Henrik Kalmet, Martin Mill, Maarja Mitt-Pichen, Aarne Soro, Teele Pärn ja Mikk Jürjens. Esietendus 18. VII Naissaarel Omari küünis.

Bäng! Trump on lauda löödud ja maailm saab jälle korda, sest kord peab olema nagu vanasti, siis kui naised lasid ennast kägistada ega hakanud ise esimesena sündima, hambad suus, ning kui igaüks teadis – või tehti see talle teatavaks gaasiga – oma kohta ja sedagi, kes on võrdseim võrdsete seas ning mamma põlle alla peitumisest polnud mingit tolku. Kui veerisid viimasest lausest vaevata välja viited Donald Trumpile, natsiideoloogiale, Angela Merkelile ja Shakespeare’ile, siis viib Marius von Mayenburgi näidend „Bäng“ ja väikese viibega ka Priit Võigemasti lavastus su vilkale vallutusretkele virila vähemuse valitsetud maailma kukutamiseks. Kui sa aga said eelmist lauset lugedes v-tähe mürgituse, siis ära heitu: Mayenburg kasutab alliteratsiooni siiski mõõdukalt ning näidendi tõlkija Paavo Piik on leidnud neile monstrumlausetele nutikad eestikeelsed vasted.

„Bäng“ on reaktsiooniline, ehk isegi šokist sündinud näidend, mis kirjutatud Donald Trumpi ajaloolise võidu järel. Et just Ameerika Ühendriikide eelmine president on peategelase Ralf Bängi prototüüp, tehakse selgeks nii suurmehelt laenatud tsitaatide tegelaskõnesse pikkimise kui ka tema eluseikade kasutamisega (ennekõike inspireeris autorit Trumpi tegevus „Miss Universumi“ korraldajana).

Sellegipoolest pole Ralf Bäng, kes kägistab emaüsas oma kaksikõe, ühe mehe peegelpilt, vaid ajastuülene despoodi koondkuju, kes nagu Richard III tuleb ilmale, hambad suus. Nii on vähemalt väidetud Shakespeare’i näidendis „Kuningas Henry VI. III osa“, kus toona veel Gloucesteri hertsog tunnistab endale pandud süüd: „On õige see, mis Henry minust rääkis, / sest tihti kuulsin ema ütlevat, / et ilmale ma tulin, jalad ees; / kuid kas mul polnud põhjust rutata, / et tappa need, kes riisusid meilt võimu? / Lõi ämmamoor käed kokku, tõusis kisa: / „Oh Jeesus, halasta, tal hambad suus on!“ / Ja olidki; see oli kindel märk, / et õrisen ja hammustan kui koer“ (Georg Meri tõlge). Kui Shakespeare’il on Richardi jõhkrus kujundlikult seotud tema moondunud kehaga, mis justkui ei andnudki mehele muud võimalust, kui nõuda õigust vägivallaga, siis „Bängis“ minnakse teist teed, jättes peategelase etenduse lõpuni mähkmeisse.

Võigemasti ja kunstnik Illimar Vihmari koostöö tulemusena on „Bäng“ tõepoolest omamoodi diskreetselt näkku lajatav vaatepilt. Kuna teoses kantakse kogu tegevus üle ka televaatajatele, siis on lavale loodud nullruum, mida eri värvusega toonitakse, tähenduslik: ka tõsielusarjades on tõde alati moonutatud ehk kui ikkagi läbipekstud naise sinikad on juba tuhmunud, siis saab need järelproduktsioonis juurde joonistada. Kostüümides on aga kasutatud sadomasohhistlike toimingute tava­pärased riietusesemeid, mis rõhutavad veelgi tegelaste (ja maailma) edevust ja põhimõttelagedust neid samal ajal naeruvääristades. Ülikõva!

Selline lähenemine, kus pakutav on näiliselt üheselt tõlgendatav, kannab ka näitlejatöid. Selles mõttes on „Bäng“ tõepoolest tüüpiline saksa teater, et enamik teksti antakse otse publikusse ja lugu jutustatakse teadlikult just neile. Henrik Kalmet peategelasena juhibki mängu justkui järjekordset püstijalukomöödia etteastet, nõudes vaatajaga flirtides viimaselt enese imetlemist ning sülitades pjedestaalile tõstetud uhkusega poliitkorrektsusele. Kuigi von Mayenburgi tekst ei näe Ralf Bängile ette arengukaart, mõistes ta sünnist saati purema ja mähkmeisse, hoidub Kalmet liiasest karikeerimisest. Nii on laval lihast ja luust inimene, kes lihtsalt järgib oma põhimõtteid – ja see on õudsemgi kui klounaad (ka päriselus).

Ühest rollist saavad läbivalt kinni hoida ka Ralfikese vanemad ehk Maarja Mitt-Pichen ja Martin Mill. Oma lapse suhtes ülehoolitsevate ja veapimedatena ning kahtlemata ühiskonna paremikku kuuluvatena – võtab ju ema oma koju vastu kõik vägivalla all kannatavad naised, kellele on keldrisse lausa asemed tehtud, et isa saaks samal ajal ajada eetilist ettevõtlust – pakub see paar enese­iroonilist äratundmist ehk neilegi publikust, kes juba etenduse alguseks mõnusa surina kõhtu napsutanud, tähistamaks oma teenitud linnaluba ja puhkust vanemlusest.

Martin Milli kehastatud isa Bäng pole siiski eriline napsutaja, pigemini mõjub ta oma vestikese ja längus õlgadega kodukootud ja ettehoolitsevana ehk siis sots mis sots (võiks mõni irvhammas mühatada). Milli ette kanda on ka üüratupikad alliteratsiooni kasutavad laused, mis teenivad publikult soorituse eest täiesti teenitult vaimustunud reaktsioone, kuigi kohati jäi lausete mõtte ja sõnumi edasiandmine seetõttu konarlikuks. Päriselt ei tulnud välja – ja see on pigem lavastaja valikute tulem – ka perepea (khm) äritegevuse ehk köögimasinate müümine kui torge Saksa (või laiemalt arenenud riikide) relvatööstuse pihta (ise varustame ja siis pahandame, et igal pool maailmas ei valitsegi demokraatia).

Mulle tundub, et lavastuse kõige keerulisem roll on aga Mitt-Pichenil ja seda taas lavastaja valikute tõttu. Von Mayenburgi näidendid on küll päevakajalised kus iganes neid lavastatakse, aga seejuures on need ka tugevalt ankurdatud Saksamaa ajalukku ja hetkeolukorda. Seega peab lavastaja otsustama, mil määral ta saab näidendi autori kodumaakonteksti abstraheerida. Ma pole kindel, kas enamik publikust nägi Ralfi emas kumamas mamma Merkelit, kes, kinnitades: „Me saame hakkama!“, avas Saksamaa piirid pagulastele, ning kas vaataja ikka haistis Bängide perekonna keldris II maailmasõja ohvrite kirbet lehka.

„Bängi“ sõnumi mõistmiseks on see äratundmine aga vajalik, sest von Mayenburgi huvitab just küsimus, kelle süül Ralf Bäng sündis (autorile võimalik vastus ilmsesti ei meeldi, aga eks ole seegi aus tõdemus). Selle üle vaidlevad ka kaks tegelast: ema Bäng, kes Ralfi oma üsas kandis, ja dr Bauer, kes mehe ilmale toob. Tasub tähele panna, et just dr Bauer (lavastuses kehastab teda muude rollide kõrval Teele Pärn) on see, kes Ralfi elu alustab ja ka lõpetab (enda arvates), ning ainus tegelane, kelle esitajalt rollimask maha tiritakse ehk keda näitleja enda nimega kõnetatakse. Ühtpidi on dr Bauer nagu Ralfi poolt üsas tapetud kaksikõe (loe: naiste võimu) reinkarnatsioon, kuid teistpidi ka halastamatu tõdemus, et meie kõik, igaüks siin maailmas, oleme peitunud mugavalt maski taha ja teeskleme, et meist ei sõltu ju midagi.

Seega douze points Kinoteatrile ja Nargeni festivalile, et nad suutsid pahaaimamatu publiku meelitada väikesele väljasõidule väikesaarele ning panna nad silmitsi küsimustega, mille üle taamal kohisevate lainete embust nautiv vaataja polnud ehk valmiski arutama. Kindlasti põhjendab see ka valitud lavastusvõtted, kuigi siin-seal saanuks von Mayenburgi mõtterännakud täpsemaks mängida. Sellegipoolest soovitan – kui veel võimalust pakutakse – võtta sõit Naissaarele ette, sest „Bäng“ on nauditav ja vajalik lavastus. Seda enam, et kogu trupp hingab selgelt ühes rütmis ning ka Teele Pärna ja Aarne Soro mitmed rollisutsakad on üks ägedam kui teine (no näiteks Soro kõigi poolt jalge alla trambitud, kuid siiski uhke õde Mechthild, Pärna lausa vihastavalt abitu koduvägivalla ohver Uschi või tema peaaegu ükskõikselt seksapiilne lapsehoidja). Eks igaüks otsustab ise, kas Shakespeare’il oli õigus, kui ta lasi Richardil väita: „Mul pole vendi – neile ma ei sarnle“, või on uued Ralfid, sünnist saati hambad suus, juba meie seas.