Nähtamatud kohalolijad vaatlevad, mis peitub korra taga

Katariin Mudist on fotodel ja videoklippidel jäädvustanud koristaja argipäeva ning andnud sellele juurde mängulisuse ja kunstilise taotluse.

PILLE-TRIINU MAISTE

Katariin Mudisti isikunäitus „Nähtamatud kohalolijad“ EKA galeriis 8. VII – 12. VIII, kuraator Maria Helen Känd.

Pea iga inimene ööbib oma elu jooksul mõnes organiseeritud laadi ulualust pakkuvas asutuses, olgu selleks hotell, motell, külalismaja või hoopis mõne eraisiku omandisse kuuluv lühiajaliselt üüritav korter, mille võib leida näiteks Airbnb veebiplatvormilt. Külastajal on käe-jala ulatuses kõik, mida mugavaks äraolemiseks vaja võib minna: voodi, vannituba, pliit, külmkapp ja enamasti isegi töökorras ja patareisid sisaldava puldiga televiisor. Üks suuri eeliseid kodustes tingimustes viibimise või võõrsil olles telkimise ees on see, et majutusasutusest lahkudes ei ole keegi sunnitud midagi kokku panema, oma algupärasele kohale tagasi asetama ega puhtaks pesema. Kuigi on palju külastajaid, kellele on ruumi enam-vähem korras üleandmine teatavat laadi moraaliküsimus, on tegelikult kogu katusealuse korrastamine juba ette korvatud ööbimispaiga eest makstava rahasumma õigeaegse tasumisega.

Teadupoolest on väga väheste hingede meelest koristamises midagi sellist, mis südame puperdama ja järjekordset suurpuhastust pikisilmi ootama paneb, ning sellisel juhul on suure tõenäosusega tegemist mingisuguse haigusliku nähu avaldumisega (näiteks obsessiiv-kompulsiivne häire). Tavaliselt on oma ümbruse kordaseadmine paratamatu kohustus, mida parema meelega aina edasi lükatakse. Parimal juhul tajutakse seda tööruumi rituaalse, isegi meditatiivse ettevalmistusprotsessina, mis juhatab sisse raske vaimse pingutuse. Sellise tegevuse tulemusena saadakse tasuks puhas korras ruum, mille kasutamine kuni järjekordse määrdumiseni ka mõistust natuke selgemana hoiab.

Ometi on nii meil kui mujal palju inimesi, näiteks kunstnik Katariin Mudist, kelle jaoks pole koristamine üksnes oma sise- ja välismaailma regulaarne kasimine. See on rohkemal või vähemal määral piinarikas raha teenimise viis, et tasuda elementaarsed elamiskulud. Oma töö vilju koristajaameti pidajad enamasti nautida ei saa. Tegemist on ilma igasuguse hingestatuse ja emotsionaalse sidemeta tükitööga, mis tuleb nina kirtsutades ära teha. Näituse noor peategelane koristab võõraste järelt selleks, et tasuda juba niigi majanduslikult ebastabiilse sissetulekuga professiooni, kunstnikuameti omandamisega kaasnevad kulud. Mudist erineb teistest raha pärast koristajatest nii palju, et on võtnud vaevaks oma tegemised hulgaliste fotode ja videoklippidena üles võtta, et anda sellele sunnitööle ka mingisugune mängulisus ja kunstiline taotlus. Teosed on nüüd ühise pealkirja all „Nähtamatud kohalolijad“ EKA galeriis ka välja pandud.

Argised vaated ja kujutluspildid. Näituse pealkiri ja teema tekitasid eelaimduse ja lootuse näha Eesti majutusasutuste räpast tagakülge, kus kohale jõudnud koristajat tabab meelepaha, kui leiab eest seebiooperliku vaatepildi, kus sassis voodi all vedeleb kasutatud kondoom ja köögilambi küljes ripub kellegi pitsiline aluspesu. Või siis kriminaalsema nurga alt vaate obsessiiv-kompulsiivse häire all kannataja ülimalt kirurgilisele lähenemisele. Mõttes oli kirehoos maha löödud kaaslase verepritsmete eemaldamine elutoavaibalt ja vannitoa pindadelt, nagu näiteks Mary Harroni 2000. aastal linastunud kultusfilmis „Ameerika psühho“. Arusaadavalt jäi see kõik nägemata, sest tegemist pole lavastatud põnevusfilmi või installatsiooniga. Näitusele jõudnud korterivaated valmistasid oma halluses pettumusegi, olles valdavalt steriilsed ja argised juba enne, kui Mudist jõudis erisugustest materjalidest pindadele käe külge panna, ning kunstnik ei olnud ehmunud, vaid tülpinud ja väsinud nagu me kõik, kui oleme sunnitud taas tolmuimeja ja lapid koristuskapist lagedale tooma. See näitus on meie geopoliitilise asukoha tõsielukujutus ja kõmulisemate vaatepiltide jaoks tuleks ilmselt otsida mõnd lõunapoolkerale lähemal asuvat riiki.

Argisusest hoolimata on idee iseenesest väga leidlik: kujutleda ja manada publiku silme ette keegi, keda pole kunagi kohatud, analüüsides temast maha jäänud esemeid ja märke nagu mõnes kaasahaaravas ja meeldejäävas kriminaalromaanis. Detektiivitöö tuleb Mudistil imeliselt välja, kui ta päevast päeva nende järelt külmkappi tühjendades ja voodipesu vahetades inimeste välimust, rahvust, maitse-eelistusi ja moraalinormidega arvestamist enda kui koristaja omadega kõrvutab. Silma hakkab kunstniku lõbus kostüümivalik, mis varieerub punaseruudulistest pükstest kuni erkkollaste pardikestega pluusini ja lisab uurimistööle mängulisust. Fotodelt ja videotelt leiab pealtvaataja kindlasti samastumismomente, kui noor naine tülpinult koristamist kirub ja oma tööd hõlbustavaid tehnikaid välja mõtleb. Ilmselt oleme kõik juurelnud, kui kiiresti suudame oma nippe järgides tekikotte vahetada või kui väga me jälestame WC prügikasti tühjendamist.

Ideede üleküllus ühes töös. Mulle tundus, et nii põgusa näituse puhul oleks võinud pelgalt võõraste tegelaste visualiseerimise ideega ka piirduda. Võimalik, et sellise probleemipüstituse on tinginud mu enda maitsetunnetus, kuid pärast näituse vaatamist ja seda kirjeldava teksti lugemist jäi mulje, nagu oleks tahetud korraga hammustada liiga suurt tükki: mõtteid ja suuri üllaid ideid, mida on tahetud ühte töösse mahutada, on liiga palju, et need kõik ühe noore kunstniku filmitud, ligi 20minutiliseks ja küllaltki hektiliseks monteeritud videoblogi ning hulgalise, kuid üpris sarnase fotomaterjali abil läbi võtta. Võimalik, et tervik oleks saanud loogilisem ja mõjunud vähem sõnakõlksutamisena, kui visuaalmaterjalile oleksid olnud lisatud autori mõtteterad või neid teemasid põhjalikumalt käsitlevad kirjalikud usutlused.

Üks neist ideedest on koroona pandeemiaga kaasnenud standardiseeritud ülim steriilsus, mida tasulistelt katuse­alustelt ja seeläbi ka koristajatelt on ootama hakatud. Kahjuks ei tule see teema videolt ja fotodelt sugugi esile – ilmselt seetõttu, et ülesvõtted on tehtud enne pandeemilist olukorda ajal, mil kiire ja põgus, kohati hoolimatugi koristamine oli veel mingi piirini aktsepteeritud. Täiendusi ja täpsustusi oleks võinud lisada ka koristajaameti tabude teemal, mis seisneb selles, et selle töö tegijad tunnevad tohutut piinlikkust, kui keegi küsib, kellena nad töötavad. Ideed on videoklipis esitletud väga napilt ja ülejäänud visuaalses materjalis mõte silmanähtavalt esile ei tüki. Seega jäi mulje, et koristajate eksistentsiaalsest ängist eraldi seisva teemaploki tekitamine oli põhjendamatu, kuigi ühiskonnakriitilise kunsti seisukohast on mõte väga asjakohane.

Hoolimata nihu läinud laiast haardest ja mõningatest sisulistest puudujääkidest on näitus oma argises banaalsuses isegi armsalt värskendav. Läksin koju uute teadmistega lapivoltimistehnikast ja mõttega, et kuigi nähtud üllaste ideede kompott oli ehk liiga suur väikese videoinstallatsiooni mõõtu galeriinäituse kohta, suhtun edaspidi nii viietärnihotellides kui ka lühiajalistes üürikorterites minu järelt koristajatesse suurema lugupidamisega. Ma sain teadlikuks nende nähtamatust kohalolust ja olen tänulik minu heaks tehtava pingutuse eest. Seega võin öelda, et Katariin Mudisti „Nähtamatud kohalolijad“ on täitnud oma eesmärgi.