Sel reedel Sirbis

Postkastis on Sirbi vahel ajakiri Diplomaatia. www. sirp.ee ootab reede keskpäeval!

TRISTAN PRIIMÄGI : Kas Eesti filmi ootab lõpp? 
Riina Sildos: „Eesti audiovisuaalsel valdkonnal on väga tugev sisuline potentsiaal. Kui Eesti filmi rahastusest kaob nüüd kolm miljonit, siis vajume tagasi ühte draamažanrisse „Kaks inimest pimedas toas“.“ 
Eesti filmist on viimastel aastatel olnud juttu üsna eufoorilises registris. Olukord, kus Eesti filmid on olnud kolm korda Oscarite lühinimekirjas, oleks kümme aastat tagasi kõlanud täieliku utoopiana – korra jõudsime isegi nominatsioonini. 2019. aastal tuli Eestisse võtteid tegema järgneva aasta üks suuremaid Hollywoodi kassahitte „Tenet“. Eelmisel sügisel võitis German Golubi „Mu kallid laibad“ tudengifilmide Oscari ja vaid paar kuud tagasi pääses Eesti osalusel tehtud film, „Kupee nr 6“, üldse esimest korda Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammi, kus võideti lausa festivali teine auhind, Cannes’i grand prix. 
Selles valguses on lausa arusaamatu praegune plaan kärpida 2022. aasta riigieelarves filmide tootmistoetust peaaegu poole võrra. Kuidas üldse saaks veel tõestada Eesti filmitööstuse taset ja konkurentsivõimet? 
Sellest, miks on Eesti filmi olukord praegu kriitiline, räägivad Eesti filmi instituudi juht Edith Sepp, filmiprodutsendid Riina Sildos ja Ivo Felt ning režissöör Marko Raat. 

TANEL VALLIMÄE: Liberaaldemokraatia ja rahvuslik solidaarsus
Peaks tegema rahutuks, et paljud lähevad kaasa kadeduspopulismiga – enda õigustest rääkiva, ent teistest inimestest mitte hooliva pseudoliberalismiga.
Öeldakse, et kriisi ajal, nagu ka muul tavapärasest elukorraldusest teistsugusel perioodil, tuleb välja inimese tegelik olemus. Seepärast rõhutab näiteks abielutõotus, et kokku hoitakse nii headel kui ka halbadel päevadel. Ent samamoodi ilmneb inimolemus ühiskondliku kriisi ajal. Abielutõotuse analoog meie ühiskonnas on põhiseadus, kus kinnitatakse pühendumust liberaalsetele väärtustele ja demokraatiale, sedagi nii headel kui ka halbadel päevadel. Mil määral see tõotus peab?

REIN RUUTSOO: 20. august 1991 – ime ja ajaloo kingitus 
Eesti kodakondsuseta hiigelvähemuse tekitamine kohutas rahvusvahelist üldsust sedavõrd, et Eesti Kongressi tegevuskava sisuliselt ignoreeriti.
Eesti iseseisvuse taastamise käsitlemisel konkureerib kaks narratiivi. Teleoloogilise mündiga vaate kohaselt on meie vabadus õigluse paratamatu võit. Kodunemas on teinegi vaade, et meie uuendatud rahvuslik iseseisvus on tegelikult suur ime. Viimane lähenemine märgib leppimist ka sellega, et 1991. aasta augustis ei teostunud mingi „ajaloo suur plaan“. Meist sõltumatult avanes hoopis äkki võimalus millekski, mis näis terve mõistuse ja poliitiliste jõudude paigutuse vaatenurgast võimatu.

ILMAR TOMUSK: Põhiseadus, selle preambul ja eesti keel 
 
PEETER VÄHI : Pilguheit Hiina müüri taha 
Margus Ott jääb oma raamatus sinotsentristlikuks: ta ei püüa Hiina muusikat vaadelda naabritega kõrvutatuna ega leida sellele küsimusele ühest vastust.  
Margus Oti lai haare filosoofia eri suundades, erakordne eruditsioon, detailitäpsus ning tohutu produktiivsus on muljetavaldav. Varasemast teab Eesti lugejaskond teda kui kontinentaalfilosoofia (eelkõige prantsuse filosoofia) tutvustajat, Spinoza ja Leibnizi tõlkijat, mahukate „Väekirjade“ autorit. Tuhanded leheküljed tõlkeid, tuhanded leheküljed originaalteksti – seda on nooremapoolse kirjamehe kohta ikka väga palju. Nüüd siis järjekordne monumentaalne üllitis: TLÜ kirjastuse sarjas „ACTA Universitatis Tallinnensis. Humaniora“ ilmus Margus Oti uurimus pealkirja all „Muusika ja muundus. Valik klassikalisi tekste Hiina mõttepärimusest“.

TRIINU UPKIN: Tants on kõigile 
Tants on palju enamat kui etenduskunst. See võib olla suhtlusvahend, sport, rituaal, meelelahutus, eneseväljendusvahend, kunst. 
Koroonakevadises balletti tutvustavas Estonia veebitunnis küsis üks õpilane, kas mulle meeldib tantsida. Mitte „miks meeldib“, mis on hulga tavapärasem küsimus ja millele on vastuseid varrukast võtta, vaid just „kas meeldib“. Ei või jaa. See lihtne, kuid ootamatu küsimus lõi mu hetkeks rivist välja ja mõtlen sellest siiani.

JOOSEP SUSI: Suitsu nurk VIII . Jaan Kaplinski „Taevas on pilves …“ 
Aeg-ajalt kerkib ikka esile autoreid, kelle looming muudab arusaama luulest kui niisugusest, autoreid, kelle esteetilis-poeetiline käekiri tõukab ümber hindama laiemaid küsimusi selle kohta, kus on luule piirid, kuidas luulet kirjutada või milles seisneb ülepea luule funktsioon. Või siis jällegi, meie ühtelugu teisenevas revolutsioonilise põhiolemusega luuleloos on ikka leidunud luuletajaid, kelle tekstide lugemise järel ei saa enam luuletusi endistviisi vastu võtta või luulesse endistviisi suhtuda (nt Suits, Alliksaar, Üdi). Eesti luules on aga vaid üks autor, kes on sääraseid arusaamu raputanud korduvalt, kelle isesuguseid kirjutamisviisid või poeetilised põhitüübid on hiljem mõjutanud paljusid vägagi erinevaid suundumusi, kirjutamislaade. Jutt on mõistagi Jaan Kaplinskist. 

Pärnu kirjandusfestival ja aasta kirjanik

KARINA VABSON:  Lasnamäe Kurepõllu tühermaa peidetud rikkused 
Tühermaa tunnistamine ideaalseks rohealaks vajab julgust ja suurt muutust mõttemaailmas. Kliimamuutuste ja pandeemia ajal on ehk aeg seda teha.
Viimastel aastatel on Eestis hoogustunud ruumikultuuriarutelud ühismeedias. Kuigi see on väga tervitatav, tuleb meeles pidada, et suur osa ühiskonnast jääb nii nendest aruteludest kui ka omavalitsuste korraldatud nn kaasamisest kõrvale. Eesti ühiskond on tegelikult palju kirjum, kui paistab Facebooki seintelt ja valdade kultuurimajadest. Ka meie linnaruumi kujundamisel, olgu see keskväljak või park, võiks tulemus olla vaheldusrikkam ja mitmekesisem ning arvestada tuleks selle kasutajate vajaduste ja väljakujunenud harjumustega. 

Majad ei kesta igavesti, küll aga materjal. Merle Karro-Kalbergi intervjuu arhitektide Florian Betati ja Marija Katrīna Dambega (Nomad Architects).

PATRICK WEYER, MAAJA VADI, KRISTA JAAKSON: Mida tehti, kui innovatsioon oli ellujäämiseks vältimatu? 
Jagamine ja avatus on tänapäeva muuseumi missiooni olulised osad, kuid poolteist aastat tagasi alanud loomulik eksperiment ehk COVID-19 käivitatud periood pani selle täitmise suure surve alla. Selle ebatavalise olukorra tõttu sattusid muuseumid kriisi, sest vahetu füüsiline keskkond oli külastajatele kättesaamatu ning inimesteni tuli jõuda teisiti. Peale selle, et oli probleeme missiooni täitmisega, ei saanud ka teenida otsest ega kaudset tulu. Surve muutusi teha oli tuntav: peaaegu pooltes muuseumides kasvas digitaalsete külastuste arv ja 80% muuseumidest püüti leida võimalusi, kuidas jõuda sihtgruppideni asukohast sõltumata.

TARMO SOOMERE: Koht, mis ei saa valida algust, kuid võib muuta lõppu

Arvustamisel
Estonia „Lõbus lesk“
näitus „Tänapäeva armastus ehk Armastus külma intiimsuse ajastul“
Marge Monko näitus „Mida mannekeenid tahavad?“
Temufi „Maakas“