Reinust (100/10)

Rein Maranil täitus tänavu 13. septembril 90 eluaastat.

TÕNU TALPSEP

September: päike käib madalamalt, esimesed öökülmad, linnupere sätib rändele, loodus rahuneb ja korjab värve.

Rein Maran Lennart Mere dokumentaalfilmi „Linnutee tuuled“ (1977) võtetel Soomes.

Enn Säde

Vanameister Rein Maranil oli mihkli­kuu 13. päeval sünnipäev. „Vana“ on erilise rõhuga, määratleb nii aastatega kogunenud oskusi, teadmisi, kogemusi, loomet kui ka vanust. Kümme aastat vähem kui sajand! Vaid vähestele on antud selline võimalus. Oma võimaluse on Rein ülimalt viljakalt ära kasutanud. Mida kõike ta teha pole jõudnud (paljut ei tea ega jõuakski üles lugeda)! Ta on õppinud TPIs ja VGIKis, juhendanud laste matka- ja fotoringe, olnud fotoklubi Stodom asutajaliige, teinud kaevanduses elektritöid, kogenud karme aastaid suletud tsoonis metsa langetades, hüpanud langevarjuga ja rippunud filmides lennukikere all, taaskäivitanud Tallinna Pedagoogilises Ülikoolis filmiõppe, olnud Nõukogude Liidus loodusfilmide festivali eestvedaja Tallinnas ja Kinoliidu esimees, rännanud ringi nii Eestis kui ka piiritagustel maadel – ja muidugi teinud filme. Mängukaid ja dokke, toonud aastaid ekraanile eelkõige meie looduse. Enamik tema osalusel valminud filme on autorifilmid, mida kannavad poeetilisus, pärimuslikkus, lummav pilt, täpne teksti ja muusika kasutus.

Mis vanameistrit ennekõike iseloomustab? Kõiges ja alati lõpuni minek: asjad peavad olema selged viimse osiseni, kuni tuleb mõistmine, miks miski toimib just nii, mitte naa. Oskus oma eesmärke ellu viia ka siis, kui tuleb minna läbi vee, tule ja vasktorude, närida end läbi halli kivi. Paraku tuli tal seda teha ikka ja jälle. Nõukogude ajal oli loodusfilm filminduse ääreala. Loodus­filmitegijad võis sadade ja tuhandete muude filmijate hulgas paari käe sõrmedel üles lugeda. Tuli kaubelda erilube ja tõsta limiite, et filme tootmisesse viia. Selliseid filme ei peetud vajalikuks. Lausa arusaamatu praegu, kui loodusfilme näidatakse igasugustel kanalitel ööpäev läbi. Õnneks.

Rein on olnud ka suur isetegija. Vähe leidus töid, mida ta ei suutnuks teha. Loodusfilmi erisus on see, et paljud abivahendid filmimiseks on unikaalsed, sageli vaid ühe filmi tarbeks vajalikud, ja osta neid kuskilt polnud. Tuli ise teha või tehti need valmis Reinu jooniste järgi.

Ja muidugi on iseloomustanud teda uudishimu koos tohutu lugemusega. Ta võis mõne paksu raamatu läbi lugeda teel Tallinnast Tartusse. Kuniks uudishimu, seniks ka eluisu. Vanameistril jagub õnneks mõlemat.

Kindlasti on Rein Maran üks eesti kultuuriloo maamärke. Tema loomepärand on aidanud meil mõista iseend möödanikus ning küllap aitab ka eelseisvatel aegadel. Olen üks neist õnnelikest, kellel on olnud võimalus jagada Reinuga sama aegruumi. Olen saatusele selle eest ütlemata tänulik. Mõnel ikka vahel ka veab.

Mida veel vanameistrile peale tervise soovida? Loodan väga, et Reinul on tahtmist ja jaksu ning lähedased või ka mõni kirjastus ilmutavad mõõdukat toetust ja avaldavad pisukest survet, et ta vormistaks oma elu loo. See on täis nii erinevaid värve tökatmustast kirgas­valgeni – elu täis uskumatuid pöördeid ja loomingulist sära. Kirjutamata jätmine oleks kuritegu või, kui pehmemalt väljenduda, hoolimatus rahvusliku mälu suhtes.