Maalija-õpetaja Poola esindajana Veneetsia biennaalil

Małgorzata Mirga-Tas annab sõna romadele, kujundab ümber vääri arusaamu ja stereotüüpe ning õmbleb kokku lugusid roma vaatenurgast.

EVA-LIISA ROHT-YILMAZ

Hanna-Liis Kondile tuli mõte kutsuda Małgorzata Mirga-Tas oma kuraatoriprojekti Rumeenia biennaalil „Art Encounters“. Talle olid jätnud ereda mulje kunstniku isikupärase, kaasahaarava käekirjaga teosed, millega Mirga-Tas osutab tõesti tähtsatele teemadele.

Mirga-Tas on lõpetanud skulptuuri­eriala Krakówi kaunite kunstide akadeemias ning kasutab oma töödes veidi ootamatuid tehnikaid ja materjale, näiteks lapitehnikat, papist skulptuure, mitmesuguseid materjale ühendatuna maalikunstiga. Mirga-Tas tegutseb ka aktivisti ja haridustöötajana ning sel moel oli ta saanud kontakti Eesti roma kogukonnaga, kellest meie teame kahetsusväärselt vähe. Näitusel on varasemate tööde kõrval väljas ka uued teosed, mille kunstnik on loonud selleks näituseks Annika Haasi Eestis elavate romade portreede põhjal.

Mirga-Tas korraldas siin kaks lapitehnika töötuba – ühe romadele, teise Pallase kõrgkooli üliõpilastele. Vestluses Mirga-Tasiga osales ka Euroopa Romade Foorumi Eestis (ERFE) esindaja Zalina Dabla.

Eestis sai Mirga-Tas rõõmustava sõnumi, et ta on valitud Veneetsia biennaali Poola esindajaks. Kuigi romasid elab pea igas Euroopa riigis, ei ole seni Veneetsia biennaalil ühtegi riiki esindanud roma vähemusse kuuluv kunstnik. Küll oli biennaalil 2007. aastal esimene roma paviljon, mida kureeris Timea Junghaus Berliinis tegutsevast Euroopa roma kunsti ja kultuuri instituudist. Roma paviljon oli ka 2011. ja 2019. aasta Veneetsia biennaalil, Mirga-Tas seal ei osalenud.

Małgorzata Mirga-Tasi eesmärk on purustada kivinenud halvustavaid arusaamu, mis on Euroopas levinud alates XII sajandist, kui romad Indiast siia olid jõudnud. Ta soovib, et roma traditsioone ja kultuuri mõistetaks ja tunnustataks, mitte ei oldaks kinni stereotüüpides.

Haridusega stereotüüpide vastu. Seni teab üldsus roma kunstnikest vähe. Roma kogukonnad on kinnised ja hoiavad omaette ning ega ka nende traditsioonilised elatise teenimise viisid kunstnikuametit soosi. Kunstnikuamet nõuaks kogukonnast eemaldumist ja tooks kaasa mitteromade hulka sulandumise ning seetõttu kaoks võimalus end (avalikult) romana identifitseerida. Kuna romad on ühiskonnas marginaliseeritud, ei ole neil hariduse ja toetuse saamine kerge.

Romasid on kunstis küll palju kujutatud, aga mitteromade vaatepunktist. Meenuvad Georges Bizet’ „Carmen“, kultusfilmiks kujunenud „Mustlaslaager läheb taevasse“, Emir Kusturica filmid ja teised üldtuntud teosed. Romasid on kiputud kujutama eksootilise teisena. Kuigi romade välimus ja elulaad on kunstnikke inspireerinud, räägivad teosed pigem mitteromade unistustest ja nördimusest, nende ettekujutusest. Romade elust, reeglitest, kommetest suurt ei teata ega ei mõelda ka selle peale, millist mõju nende loodu võib avaldada roma kogukondadele. Enamasti on need olnud müstifitseerivad kujutamisviisid ja edastanud vale informatsiooni. Kogukonnavaade ehk kuidas nemad maailma näevad on seni puudunud ja just sellega Mirga-Tas oma teostes tegelebki.

Viimasel ajal on romad oma kultuuri ja ajaloo uurimises hakanud järjest enam välja paistma. Näiteks tegutseb Berliinis 2017. aastast Euroopa roma kunsti ja kultuuri instituut ning digitaalne roma kunsti, kultuuri ja ajalugu kajastav RomArchive keskendub romade narratiividele. Järjest rohkem on hakatud tegelema ka kultuuriinstitutsioonide kogudes leiduva romasid käsitleva materjali mõtestamisega – ikka nii, et näidata roma oma vaatepunkti. Eestis astutud esimese sammuna võib tuua näiteks Konrad Mäe teoste „Mustlastüdruk“ ja „Mustlane“ pealkirja redigeerimine selliseks, nagu romad ennast ise nimetavad. Loodetavasti hakkavad muuseumid tegema rohkem koostööd romadega, et mõtestada ümber oma kogudes leiduvaid romadega seotud objekte ja viise, kuidas tuleb esitada roma ajalugu ja kultuuri. Hanna-Liis Kondi projekt „Näitus kui vestlus“ haakub edasiminekuga selles valdkonnas.

Kunstnikuks saamise teel toob Mirga-Tas esile oma vanemate tugeva toetuse. Nad utsitasid teda algusest peale aina ennast täiendama ja edasi pürgima ning toetasid kõiges, mida ta ette võttis. Eelkõige on ta tänulik aga oma vanavanematele, kes olid ise küll kirjaoskamatud, kuid mõistsid hariduse tähtsust ja õhutasid oma lapsi koolis käima. See omakorda mõjutas Mirga-Tasi vanemate suhtumist oma laste kasvatusse. Keskkoolis Mirga-Tas veel ei teadnud, mida soovib edasi õppida. Idee kunstiga tegelema hakata tuli talle ülikoolis, kui ta kohtas teisi roma üliõpilasi ning mõistis, et nende kogukonna probleemid ja lahendused peituvad hariduses. Nad organiseerisid roma laste ja noorte haridusega tegeleva roma organisatsiooni, sest haritus aitab võidelda romade tõrjutuse vastu. Małgorzata Mirga-Tas alustas kunstiga – loovprojektide koostamise ja roma aktivismiga just noorte hariduse edendamiseks. Millal ta sellel teel kunstnikuks kujunes, ei oskagi ta täpselt öelda.

Tähenduslikud materjalid. Mirga-Tas nendib, et ta ei saa öelda, et elus poleks raskeid aegu olnud. Elades romade piirkonnas ja olles veidi tumedama nahavärviga, on tal tulnud taluda rassismi ja diskrimineerimist. Kunstnik elab praegugi Tatrate jalamil Czarna Góras külas, kus elavad nii romad kui ka mitteromad. Bergitka romad on olnud juba sajandeid paiksed erinevalt teistest Poola romadest.

Mirga-Tas on kujutanud ka Tartu näituse mitmes töös naisi tööd tegemas, näiteks kana kitkumas ja pesu pesemas, taustaks erinevad aastaajad.

Oma teostega ei soovi Mirga-Tas võidelda ainult elus kogetud diskrimineerimise ja rassismi vastu, vaid diskrimineerimise vastu üleüldse. Oma teoste tarvis tehtud uurimistöös on ta avastanud mõndagi. Ta soovib portreteeritavatele anda tagasi nende väärikuse. Selle soovi näitena on ta tõlgendanud oma teostes XVII sajandi kunstniku Jacques Callot’ maale rändavatest romadest, keda sel ajal nimetati ekslikult egiptlasteks või boheemlasteks. Callot’ tööd on küll kaunid, kuid neis kujutatud romade lugu ei ole sugugi nii tore. Needki maalid näitavad romasid mitteroma perspektiivist ning tekitavad peamiselt ängi. Just selle vastu Mirga-Tas võitlebki. Ta on kasutanud Callot’ ainetel või õigemini parafraasina valminud teostes praeguste romade lapitehnikas rõivaid. Nii räägib ta romade loo uuesti, sidudes selle müstifitseeriva ettekujutuse asemel elavate inimestega.

Need rõivad on saadud kas taaskasutuspoodidest või ka oma kogukonnaliikmete käest ja nii-öelda upcycling’u abil on tekitatud lähedustunne nendega, keda ta on kujutanud. Nii on nad veel reaalsemad kui fotod, mida kunstnik oma tööde puhul on kasutanud. Mirga-Tas ei lähtu oma kangelaste valikul kindlatest reeglitest. Ta uurib fotosid või meenutab mõnda huvitavat situatsiooni ja valib selle põhjal oma kunsti ilmuvad inimesed. Talle meeldivad huvitava iseloomu ja välimusega tüübid. Kõige tähtsam on talle kasutatud materjal: mida rikkam on olnud selle varajasem elu, seda suurem on tema lapitehnikas teoste jõud.

Mirga-Tas leiab, et roma-teema käsitlemine on talle ainuvõimalik, kuna ta ise on roma, siis tema kunsti eesmärk on kaasa aidata ühiskonnas romade silmapaistvusele ja tunnustamisele. Oma kogukonnas roma keeles suheldes on tal aga keeruline selgitada, kes ta on, sest sõna „kunstnik“ seal otseselt ei ole – see on liiga lai mõiste, sellest ei saada aru. Oma tööst rääkides tuleb näiteks täpsustada, et ollakse maalija või kirjanik, et saadaks aru, millega konkreetselt on tegu. Nii ütlebki ta enda kohta „maalija-õpetaja“. Ennast määratleb ta kunstniku, oma ema aga ka feministina. Ka „feminism“ on sõna, mille tähendusest romade seas veel täiesti aru ei saada.

Emantsipeerunud naine. Üldiselt on romade, nagu paljude teiste traditsiooniliste kogukondade seas, soorollid ning neist lähtuvad tööd ja reeglid rangelt reglementeeritud. Naiste roll on olnud eelkõige pere ja kodu eest hoolitsemine, mis ei tähenda muidugi, et väljaspool kodu üldse poleks töötatud. Otsustusõigus ja perepea roll aga on kuulunud mehele. Tänapäeval on mõned grupid traditsioonilisemad, teised modernsemad, rohkem abiellutakse ka mitteromadega.

Viimasel ajal aga on järjest enam esile kerkinud emantsipeerunud roma naisi. Näiteks tegutseb Rumeenias Mihaela Dragani ja Zita Moldovani loodud feministlik roma teater Giuvlipen, Eestis käis PÖFFil filmi „Mustlaskuninganna“ („Gipsy Queen“) peaosaline, Rumeenia roma Alina Serban, Eestisse plaanib Bosnia-Hertsegoviinast residentuuri tulla roma kunstnik Selma Selman, Ungaris tegutsevad roma moedisainerid Erika ja Helena Varga omaloodud moemajas Romani Design.

Mirga-Tas selgitab, et kuigi ta määratleb ennast feministina, on feminism traditsioonilises kogukonnas teistsugune kui see, mida üldiselt feminismiks peetakse. Kindlasti ei jaga ta vale arusaama, nagu oleksid kõik mehed halvad ja naised head. Ta pooldab võrdsust ja on kindel, et iga inimene väärib austust. Ta peab kõige tähtsamaks partnerlust, ükskõik kas peres järgitakse traditsioone või mitte. Partnerluse saab saavutada vaid hariduse edendamisega. Haridus ei tähenda aga oma arvamuse pealesurumist ja nii püüab kunstnik-aktivist tõmmata oma loomingu peamised kangelased, naised, eelkõige vestlusse, et ettekirjutusi tegemata jõuda nende probleemideni. Võrdsete partneritena hakkavad nad mõistma, mis on nende kodus halvasti, millised traditsioonid on säilitamist väärt, mida nad saaksid muuta, et teha oma elu paremaks. Naised, kellega ta koos töötab, on väga tugevad ning üritavad igati aidata oma lastel saada paremat haridust, isegi kui seda on raske oma mehele, kellel on peres traditsiooniliselt sõnaõigus, selgitada.

Ka Tartus kõneles Mirga-Tas näitusega kaasnenud töötoas roma naistest, kes on kogukonna elu ja kultuuri edendanud ning kelle fotode põhjal on valminud tema teosed. Ka ERFE esindaja Zalina Dabla arvas, et Eestiski võiks kunsti kaudu romadega koostööd teha. Ta tutvustas festivali „RomFest“, mida ERFE korraldab, ning nemadki ei välista koostööd mitteromadega, kellele roma probleemid tõesti korda lähevad. Dabla tõi välja, et viimasel ajal on koostöö mitme institutsiooniga, näiteks Eesti inimõiguste keskuse, kultuuriministeeriumi ning haridus- ja teadusministeeriumiga läinud rohkem käima.

Ei Zalina Dabla ega ka Małgorzata Mirga-Tas ei saanud vestluses mööda romade genotsiidist Teise maailmasõja ajal. See holokaust on olnud unustuses, seda on hakatud uurima alles hiljuti. 2. augustit, mille Euroopa Parlament 2015. aastal kuulutas Euroopa roma holokausti ohvrite mälestuspäevaks, ei ole Eestis ametlikult tunnustatud. Romad aga kogunevad igal aastal Kalevi-Liiva hukkamispaigale püstitatud mälestuskivi juurde.

Mirga-Tas lõi 2011. aastal Poola holokaustis tapetud romade mälestuseks skulptuuri. 2016. aastal lõhkusid selle vandaalid ning Mirga-Tas valmistas kunstiteose taas. Ta kasutas lõhutud skulptuuri tükke uue kunstiteose loomisel viisil, et selle hävitamislugugi on näha. 2014. aastal lõi ta romade genotsiidi teemalise skulptuuri „Katkestatud teekond“ („Zalikierdo drom“), mis kujutab mahajäetud vankrit metsas.

Mirga-Tasile pole tähtis, kas ta töötab romadega Poolas või kusagil mujal, ta tunneb ennast nende seas kui kodus. Kuigi roma gruppe on igal pool ja nad ei pruugi sugugi ühtemoodi välja näha, siis südames on nad kõik romad. See on samamoodi ka mitteromadega, sest inimesed on ikka inimesed ja pole tähtis, kus ta on näituse ja töötoa korraldanud, ikka on ta oma teel kohanud häid inimesi.