Meie oma belgia mees

Wim Lamboo: „Välisfotograafidest peetakse Eestis lugu ja see annab tööle mõtte. Milleks muidu?“

PEETER SAUTER

Vabakutseline fotograaf Wim Lamboo on sündinud 1949. aastal Belgias Leidenis. Ise nimetab ta ennast portree- ja dokumentaalpiltnikuks, kes kasutab analoog-, aga ka digikaameraid. Ta on töötanud Inglismaal, Marokos, Nepalis, Senegalis ja mujal ning teinud mitmete ajakirjanikega reportaaže kunstnikest ja ka lihtsalt elust. Tallinna tuli ta esimest korda 1997. aastal KKEKi tollase juhataja Sirje Helme ja asejuhataja Piret Lindpere kutsel. Sellest saati on ta Eestis käinud vaata et paarkümmend korda ning Ida-Euroopa ja ka Põhjamaade tänavaelu pildistamisest on talle elutöö kujunenud.

Millised on su kõige eredamad mälestused esimestest Eesti külaskäikudest?

Üks kunstnikest, kellega tollal tutvusin, oli Jaan Klõšeiko. Eriliselt on meelde jäänud tema näitus 2011. aastal: kõik pildid olid võetud Vabaduse platsil, nõukaajast peale.

Peeter Langovits viis mu kokku Postimehe fotograafi Kristel Lukatsiga, kellest sai mu suur sõber. Mulle imponeeris Kristeli aktiivsus: ta oli oma rolleriga alati kuhugi teel, kaamera kaasas. Koos käisime Lee fotokeldris, kus mulle näidati nende kollektsioone.

Ma peatusin Margareta Fuksi ateljees. Ta tegi mulle igal hommikul kohvi ja hommikusöögi, mina sain Kastellaanimaja tarvis kokku näituse „Eesti kunstnike portreed“.

2007. aastal tulin tagasi, kohtusin tuttavate kunstnikega. Mind abistas Jaan Elken ja toetas Hollandi saatkond. Pildistasin uue seeria kunstnikest ja tegin näituse praeguses Vabaduse galeriis. Aastatel 2008–2010 pildistasin tänaval juhuslikke möödakäijaid. Spontaanne pildistamine võib anda huvitavaid tulemusi. Kirjastus Kunst andis välja raamatu ja tegin taas näituse Vabaduse galeriis.

1989. aastast peale olen töötanud koos Rotterdami fotograafi Inge Baauw’ga, enamasti kunstikeskuste kutsel ja residentuuris olles. Inge meelismodellid on ühiskonna heidikud, ent tema fotodest kumab empaatiat ja need mõjuvad optimistlikult. Meie põhimõtteks on carpe diem. Maailm on probleemidest tulvil. Ringiliikumine on rikastanud meie maailmapilti. Tänavafotograafia põhimõtted pole eriti muutunud. Aastatega on meil tekkinud Eestiga tugev side ning praegugi on meil Kalamaja pildistamisel pooleli üks pikem projekt.

Kuidas näed Eesti kunstielu? Mille poolest erineb see Madalmaade omast?

Madalmaade ja Eesti kunstnike elu ei erinegi väga palju. Sealgi saab toetusi ja loomestipendiume taotleda, näiteks Mondriaani fondist. Kolmel korral olen saanud loomestipendiumi BKVB ehk kujutava kunsti, disaini ja arhitektuuri fondist, mis on mõeldud just välisprojektide toetamiseks. See on üsna sarnane Eesti kultuurkapitaliga.

Eesti kunstist tean üht-teist nende kunstnike kaudu, kellega olen kohtunud ja koostööd teinud, nagu näiteks Leonhard Lapin, Peeter Allik, Andrus Raag, Lembit Sarapuu ja teised, valdavalt keskmise ja vanema põlvkonna mehed. Kumus saab Eesti kunstist korraliku ülevaate. Igal aastal külastan Tallinna Kunstihoone ateljeesid. Tallinnas on fotokunst tõusuteel. Viimastel aastatel pildistatakse ja eksponeeritakse rohkem. Tallinna rahvusvaheline fotofestival on oluline tähis, nagu ka Fotografiska siiajõudmine.

Pildid su viimases raamatus on neutraalsed ja kenad. Intriigi pole, võiksid vabalt olla turismibrošüüris.

Mul pole midagi sellist pähegi tulnud. Aga äkki on see kompliment?

Olen pildistanud ka joodikuid, narkareid ja prostituute. Tunnen elu kurba külge, aga ei ole tahtnud neid fotosid avalikkuse ette tuua. Eks ma ole näinud vanalinnas purjus turiste, kes lebavad vahel lausa selili maas. Toetavad siinset majandust, aga ma ei tea, mis tundega siinne elanik seda vaatab. Sellises situatsioonis on pildistamine riskantne. Peeter Langovits hoiatas mind, et keegi võib ka bussipeatuses kallale karata, kui teda luba küsimata pildistad. Ettearvamatu. Sestap on parem töötada tandemina. Maandab riske. Töötan lainurkobjektiiviga, teleobjektiivi ei kasuta, pean portreteeritavale lähedale pääsema.

Mulle tuleb meelde geiparaadi pildistamine 2017. aastal. Osalejad olid kenades vikerkaareriietes. Mind üllatas turvavate politseinike hulk ja kohalike kohati agressiivne suhtumine. Õnneks osalejad ei reageerinud provokatsioonidele.

Arhiivis on mul hulk kraami, mida pole senini kasutanud, aga kunagi on need näitustel või raamatutes kindlalt sees: pildid toidupanga tööst; noortest, kes on Eestist lahkunud; põlenud majad, mida ei hakatagi restaureerima ja mille asemele rajatakse parklad; pildid Toompea miitingutest, Patarei vanglast. Neis projektides teen tihti koostööd teiste välisfotograafidega.

Kas teed ka praegu Eesti kunstnikega koostööd? On sul näitusi tulekul?

Inga Heamägi on mu raamatute kujundaja. Jätkub ka koostöö Eesti kunstiorganisatsioonidega, samuti Peeter Linnapi ja Peeter Langovitsiga. Mu fotosid on ostetud Eesti kunstimuuseumi kogusse. Koos olen töötanud Tanel Vergiga fotomuuseumist ning Toomas Järveti ja Kristel Aimee Lauriga Juhan Kuusi dokfotokeskusest.

On tunne, et välisfotograafidest peetakse Eestis lugu ja see annab tööle mõtte. Milleks muidu?

2022. aastal olen kunstnike liidu külalisateljees taas platsis, pärast mind saabub Inge Baauw. Tulemuseks on ilmselt taas fotoraamat. Näitusi ja raamatuid on olnud rohkesti, peale mainitute näiteks ka Kiek in de Kökis või kuue fotograafi näitus Kalamajas. Eestiga seotud raamatuid on mul neli, lisaks postkaartide publikatsioonid.

Kuidas su viimasel raamatul Eestis läheb?

Raamat on Eestis müügil juulikuust. Selle taga on toimetaja ja väljaandja Ginkgo Leiden Belgiast, trükiti Eestis. Kristel Schwede on kirjutanud sellest fotoajakirjas Positiiv. Raamat on müügil ka Belgias. On kiidetud raamatu väikest formaati, paras taskuraamat.