Veenvam kui Kaufman

„Mina, Eesti režissöör“ on Manfred Vainokivi ühemehe-dokumentaalfilm ühest mehest, iseendast, kes teeb ühemehedokumentaalfilmi ühest mehest – iseendast.

JOONAS OJAP

Dokumentaalfilm „The Best of Salieri ehk Mina, Eesti režissöör“ (Eesti 2021, 60 min), režissöör-stsenarist Manfred Vainokivi, operaatorid Manfred Vainokivi, Mait Mäekivi, German Golub, Peter Kollanyi, Igor Ruus, Marju Lepp, Viktor Koškin, Tõnis Lepik. Produtsent Marju Lepp.

Kas on ühtki originaalset mõtet mu peas? Mu kiilas peas. Ehk ei langeks mul juuksed välja, kui oleksin veidi õnnelikum. Elu on lühike.

Charlie Kaufman

„Mina, Eesti režissöör“ on Manfred Vainokivi ühemehe-dokumentaalfilm ühest mehest, iseendast, kes teeb ühemehedokumentaalfilmi ühest mehest – iseendast. Kui see tundub kohatu ja nartsissistlik, siis olete filmi vaimulaadi juba päris hästi mõistnud: lühidavõitu linateos on enesesse sulguv tervik, nagu mees isegi.

Igal kangelasel on vaja antagonisti, kes tema teele takistusi seaks ja plaane nurjaks. Kuigi see on ses filmis olemas, ähvardades isegi peategelase alla neelata, on raske näpuga näidata, kes või mis see on. Võiks öelda, et see on reaalsus ise, kui see ei tunduks andetu ja saamatu võrdlusena. Uhkem oleks öelda „süsteem“ või hoopis „poliitiline korrektsus“, nagu väidetakse filmi lühitutvustuses. Jääb mulje, et režissööril on ideaalid ja kunstiline visioon, mida tõkestavad välised jõud, vaimuvaesed ja ametnikuhingega filmižüriid.

Tõsi, korraks tehaksegi juttu filmifestivalide temaatilisest eelistusmehhanismist, mis töötab valge keskealise heteromehe vastu. Palun vabandust, kui mõni neist määratlustest Vainokivi kohta tegelikult ei käi. „Valge keskealine heteromees“ on siinkohal rohkem sümbol, mitte tuvastatud asjaolu. Ka film ise kipub olema rohkem sümbol, mitte millegi vahetu kajastus.

Ühtegi väidet, mille üle päriselt arutleda või millest lihtsalt rabatud saada, aga ei esitata. Aset leidvad konfliktid maitselagedate filmikriitikute ja kallutatud žüriiliikmetega on põimitud narratiivilaadseks tooteks minategelase vannitoast. Seal, valges tühjuses, kus protagonist tegeleb eneseeritlusega, edastab ta vaatajale kaadritaguse häälena oma mõttevoo, pakkudes samal ajal võimalust imetleda kangelast täies alastuses. Visuaalse kunsti valdkonnas on vannituba refleksiooniks peegli olemasolu tõttu muidugi parim koht. Filmi ambitsioonid enesepaljastuse, alastuse ja refleksiooni valdkonnas on tõepoolest suured, nagu ekshibitsionisti soov juhusliku mööduja pilk enese külge haakida.

Muidugi ei tegelda päriselt kulisside taha piilumisega või Manfred Vainokivi kui loomeinimese elu ja kunsti avamisega. Tegemist on loomingulise autoportreega, kunstifilmiga, kus sarkasm hägustab uurimisobjekti. Tõsist filmitööstuse kriitikat siit ei leia. See saab kohe ilmseks, kui Vainokivi suu avab. Tema jutus väljendub peamiselt püüd etendada avalikkusele kehvasti näideldud emotsionaalset tülpimust ja vastumeelsust. Näideldud, sest nood „korruptiivse filmitööstuse agendid“ tunduvad olevat tema head tuttavad, kellele tundub tema jutt võrdlemisi harjumuspärase joruna.

Ebasiira jandiga mängitakse kahetsusväärselt juba esimeste minutitega maha huvitav tõlgendusvõimalus, korruptiivse süsteemi hammasrataste vahele jäänud geeniuse lugu, millega lühitutvustuses filmi esitletakse. Kindlasti oleks sel filmil tublisti kultusfilmi potentsiaali, kui kinnas, mis filmitööstusele heidetakse, oleks reaalne, kui minategelane kaitseks oma geniaalsust viimse verepiisani. Üldmuljena jääb valitsema pigem enesehaletsus, mis töötab Eesti filmitööstuse kriitikana vaid mahus, mis selle filmi tegemiseks maksumaksja rahast toetuseks eraldati.

Puudustest hoolimata pakub film siiski mõtteainet. Isegi kui midagi mõttekat välja öeldud ei ole – ja filmis on selle eest hoolitsetud–, siis vähemalt on valitud „õige teema“. Nagu alasti mees vannitoas selgitab, siis „õige teema“ on: „sõda, inimkaubandus, rassism, vaesus, naised ja kõik ülejäänud, mis liigitub kategooriasse masendus“. Arvamusega, et auhindade jaotamisel on oluline, et oleks kajastatud seda või teist teemat ning et kunstiga pole sellel mingit pistmist, on ilmselt kõik kokku puutunud. Ka seda filmi saab vaadata, uskudes sõnumit, et valgel heteroseksuaalsel mehel kindlasti „õiget“ teemat olla ei saa, sest teadupärast pole ükski valge heteroseksuaalne mees veel kunagi ühegi tähelepanuväärse filmiga maha saanud. Kuid Vainokivi loodud karakteri ilmne tõsiseltvõetavuse puudumine paneb vaataja siiski ebameeldivasse pingeolukorda, kus jääb arusaamatuks, mida on siin üritatud öelda. See on omakorda varjutatud küsimusest, kas siin üldse midagi öelda on üritatud. Olulised polegi ehk vastused, vaid fakt, et tähelepanu järele janunev karakter on need küsimused püstitanud sarkasmi ja poliitilise korrektsuse vahelisse pingevälja, kus filmi peategelase mõttevoog tundub nagu karbis kinni olevat.

Kui laiendada pisut seda „õiget“ ja kindlasti masendavat teemat, siis tuleb küsida, mis seob poliitilist korrektsust ja sarkasmi. Ühelt poolt peetakse sarkasmi kindlasti pelgalt vahendiks poliitkorrektsusega võitlemisel. Teiselt poolt aga toidavad poliitilise korrektsuse üha tungivamat nõuet meediašokid, kus sarkastiliselt kõlavaid vägistamisnalju viskavad avaliku elu tegelased osutuvad vägistajateks, poliitilise korrektsuse üle sarkastiliselt lõõpivad meemilehed seotuks terrorismist lohutust leidvate äärmusrühmitustega jne. On neid, kes teevad poliitilist korrektsust riivavaid nalju tõsiselt, ja neid, kes teevad neid sarkastiliselt. Kõige selle keskel võib hakata ohuna tajuma sarkasmi ennast ning sarkasmi mõiste võib hakata hägustuma. Ikka ja jälle paistab, et avalikkuse tarbeks loodud narratiivid (kunstis, poliitikas ja ka mujal) jäävad sarkastilisusest hoolimata mingil kombel reaalsusega seotuks. Keegi ei oska aga kunagi täpselt öelda, mil moel. See ebaselgus tõe osas toidab kaksipidist radikaliseerumist: kõiki narratiive peetakse kas tõeseks või siis vääraks.

Frustreerivas filmimaailmas seiklev Vainokivi esindab radikaliseerunut, kes peab kõiki narratiive vääraks – etendagu ta oma rolli siis sarkastiliselt või mitte. Vaatajale antakse mõista, et meie praeguse filmitööstuse käsi-peseb-kätt-stiilis korralduse rüpes ühtki suurt kunstiteost sündida ei saa. Räägitakse, et auhinnad festivalidelt ning uhked intervjuud ja edulood on vaid mannetu reaalsuse kattevarjuks, võttekohti valitakse aga selle järgi, kuhu režissööri pere soovib sel suvel puhkama sõita. Miski pole päris nii, nagu näib.

Mul on aga kalduvus vastupidiselt radikaliseeruda. Mina kipun inimesi uskuma, ja ka see film – vaatamata sarkasmile ja lavastuslikele elementidele – tundub mulle vägagi usutav. Ma usun, et kui Vainokivi näitab, kuidas ta „filmi jaoks“ taotletud raha eest perega puhkamas käib, siis ta kujutabki enese kui loomeinimese reaalsust. Tegemist on jantliku skeemitamisega, mis toodabki selliseid jantlikult sisutühje filme nagu „Mina, Eesti režissöör“. Ma usun, et kui ta ütleb, et „õige“ teema on filmi edu seisukohalt oluline, siis usun ka, et ta ongi poliitkorrektsuse sisse toonud vaid tähelepanu püüdmiseks ning tal pole selle kohta midagi öelda. Ma usun, et kui ta räägib oma edufantaasiatest, siis ta räägib siiralt. Ma usun keskpärase valge heteromehe sügavat valu, mistõttu ollakse nõus naiivselt uskuma, et transsoolisena oleks kõik kindlasti palju lihtsam: inimesed pööraksid tähelepanu ja iga saamatu kaader oleks kui tähelend!

Kumbki neist vaatenurkadest pole tegelikult tõsiseltvõetav ning elu on alati mitmekesisem ja huvitavam, oma väikeste valede ja tõdedega. Seda mõtet üritab edasi anda Charlie Kaufmani film „Adaptatsioon“*, mis on oma pidevas sündmustevaeses enesevaatluses võrreldav „Mina, Eesti režissööriga“. „Adaptatsioonis“ on kujutatud peategelase Charlie Kaufmani piinu ja enesehaletsust, kui too üritab kirjutada filmistsenaariumi raamatust, mis räägib lilledest. Keskseks konfliktiks on peategelase soov kujutada ekraniseeringus elu sellisena, nagu see tema puhul on: igav, sündmustevaene, muutumatute karakteritega ning kus kõik huvitav toimub vaid fantaasias. Just sellisena, nagu see üheski arvestatavas stsenaariumis olema ei peaks. Mõlemad filmid on osalt nende loojate kunstiline autoportree, mängides kunstnike kahtluste ja hingepiinadega. „Adaptatsioon“ ei veena mind seal esitatud kujutelmaga, et Kaufman on hale, paks, keskeakriisis ja suuresti saamatu stsenarist, „Mina, Eesti režissöör“ mõjub aga naiivse monoloogi ja vaimuvaese enese­eritluse tõttu tunnustusnäljas andetu filmitegija portreena palju usutavamalt. Nõnda võib Manfred Vainokivi tunnustuseks öelda, et Kaufmanist on ta veenvam.

* „Adaptation.“, Spike Jonze, 2002.