Rõõmukilkeid kliimarindelt

Peale kaheteistkümnenda tunni feel-good-lugude saab samade andmete põhjal pajatada teisigi, näiteks pühendumisest ellujäämisele ja planeedi ravitsemisele.

PRIIT-KALEV PARTS

Andsin äsja uuesti üle veerand sajandi välja Pentti Linkola 1986. aastal kirjutatud rohelise ellujäämisprogrammi ja pidin sellega seoses linnulennul üle vaatama keskkonnadiskursuse ajaloo hääletust kevadest tõejärgse talveni. Anti­modernisliku Linkolaga polemiseerimiseks kirjutas tänini tegutsev roheline poliitik Osmo Soininvaara samal aastal pamfleti „Otsustav aeg“ – sõnumiks, et 1980ndate põlvkond on viimane, kes saab maakera päästmiseks midagi ette võtta, ent optimismiks on siiski alust, sest noor põlvkond on juba käised üles käärinud ja teeb selle rohetehnoloogia ja uudse vaimsuse najal ära. Ohates pidin tõdema, kui hästi klõpsub see narratiiv ja retoorika kokku näiteks Kersti Kaljulaiu omaga: ikka, et oleme esimene põlvkond, kes taipab, ja viimane, kes midagi ette võtta saab (andes mõista, et rohepöörde ja liberaalsete väärtuste abil teeme ära, tuleb lihtsalt oodata, kuni jutuvestja selle kohani jõuab).

Figueres ja Rivett-Carnac jutustavad sama lugu, ainult nii Soininvaarast kui ka Kaljulaiust tunduvalt hurraaoptimistlikumas toonis – põhjamaalastena jäävad viimased ikka mõõdukalt murelikuks. Figueres ja Rivett-Carnac reklaamivad end teistsuguse loo vestjatena. Näen selles ühe vana loo üsna kulunud versiooni. See on 200–300 aastat ainuvalitsenud progressi lugu dickenslik-hollywoodlikus stiilis ja tempos: kangelased on suures jamas, aga napilt enne, kui põlev maja kaela kukub, võtavad nad kokku oma nutikuse ja moraalse jõu ning mitte ainult ei päästa ennast, vaid haaravad veel tulest kaasa mingi liberaalse aarde. „Tulevik on meie teha“ kuulub tänapäeva imelugude sarja, kus inimkond end kliimakatastroofist viimasel hetkel välja vinnab, kusjuures aare, mis kaasa krabatakse, on seekord sooline võrdõiguslikkus.

Üpris palju maagiat

Kui oleksin folklorist, küllap oskaksin leida sellele loole koha Aarne-Thompsoni muinasjututüüpide kataloogis. Amatöörina tähistan selle kaheteistkümnenda tunni pääsemismuistendina. Teadagi on jutt esimesest ja viimasest põlvkonnast vana jahilugu ning tõttki on selles parasjagu, sest eks kogu aeg avastata või sõnastata ka midagi uut. Põhijoontes kuuleme sama lugu kohe-kohe saabuvatest rohe-mahe-tehnoloogiatest ja uue, progressiivsema põlvkonna väärtusrevolutsioonist hiljemalt 1960. aastaist saadik. Rooma klubi „Kasvu piiride“ (1972) ilmumise ja ülemaailmse energiakriisi (1973, 1979) aegu tundus asjaga korra juba kiireks minevat, aga kriisidega ju harjub. Mäletatavasti pakkus Rooma klubi välja oma lood ehk stsenaariumid ning erinevalt poliitfilosoofilisest soovmõtlemisest (viimast alavääristamata) olid nende aluseks andmed ja arvutused. Moraal oli, et kõik kasvule orienteeritud arenguteed viivad kollapsi või vähemalt hoogsa allakäiguni XXI sajandi esimesel poolel.

Kõik kliimakonverentsid on olnud millegi suure algus, aga mitte ükski, ka mitte Pariisi kliimalepe, mille arhitektidena raamatu autoreid esitletakse, pole muutnud süsinikdioksiidi ja teiste kasvuhoonegaaside sisalduse kasvutrendi atmosfääris. Oleme endiselt raudselt tavabisnise rajal. Isegi CT trajektoor tundub seniste suundumuste valguses ebarealistlik. Taastuvenergeetika ja taaskasutuse kasumlikkus on lihtsalt nii vilets, et neist piisab ainult kasvumajanduse garneeringuks, mitte põhitoiduks. Kas miski ühiskonna hoiakutes annab tunnistust sellest, et just nüüd muutub kliimapoliitika tõhusaks ning majandus ja tehnoloogia roheliseks?

Pärast „Kasvu piiride“ ilmumist on selgunud ka uusi asjaolusid. Näiteks ei ole hiljemalt 2014. aastast kliimamuutused enam korrelatsioonis inimtekkelise süsinikdioksiidiheite mahuga. See tähendab, et oleme ilmselt jõudnud kontrollimatu, ennast ise võimendava ja pöördumatu kliimamuutuse faasi (runaway climate change)² ja sajandi lõpuks võib planeedi keskmine temperatuur tõusta üle katastroofilise piiri isegi 6–7 °C.³ Kaks nimekat kliimateadlast leiab, et inimkonnal on 20% tõenäosust XXI sajand üle elada.⁴ Pariisis veel metaanist eriti ei räägitud, tegelikult aga peab muretsema ka igikeltsa sulamisel vabaneva metaani pärast, mis kõige hullema stsenaariumi korral tähendab Maa soojenemist 5 °C mõne aastaga⁵ ja kiiret lõppu.

Muidugi, teadlased vaidlevad peensuste üle ning vaidlema jäävad nad … aegade lõpuni. 1992. aasta Rio de Janeiro konverentsil lepiti küll kokku ettevaatuspõhimõttes: kui oht on tõsine, ei tohi pugeda selle taha, et asi pole ikka teaduslikult veel päris-päris kindel. Üldjoontes on asi siiski selge: kui meil õnnestubki kuidagi üle elada XXI sajand, tuleb progressi kuuma kõrvalehüppe eest maksta veel sajandeid. Viimasel jäävaheajal 130 000 aastat tagasi, kui elasime 1–2 °C soojemal planeedil, tõusis merepind 6–9 meetrit.⁶ Viimased holotseeniks nimetatud kümmekond tuhat aastat on Maal valitsenud erandlikult stabiilne kliima, mis tegi võimalikuks põllumajanduse. Nüüd tõotab soojenemine ilmastiku jälle nii heitlikuks muuta, et kõblas ja külimit tuleb põõsasse visata. Küttimise-koriluse juurde naasmiseks oleme aga sajandi või paari pärast ilmselt liiga lollid, sest atmosfäär on läpane nagu euroremonditud koolituba pärast matemaatika kontrolltööd ning kognitiivsed võimed kukuvad tubli poole võrra.⁷ Maailmapanga aruande järgi on meie toas juba praegu umbsem kui viimase 15 miljoni aasta jooksul.⁸

Niisiis, kas faktidele ja ajaloole näkku vaadates on „asi halb, aga kohe pääseme“ kõige adekvaatsem lugu? Reaalpoliitikul pole muidugi vaja tõde, vaid tulemust. Temal tuleb rinda pista aktiivse kliimaeitusega või – veelgi hullem – kliimavaikusega. Sel juhul kõlaks küsimus: kas see on ikka veel poliittehnoloogiliselt tõhus lugu?

Figueresele ja Rivett-Carnacile tuleb au anda, et nad on toonud välja ka sünge nullstsenaariumi „kui me kohe midagi ei tee“ – valigem, tulevik on meie teha. Mul on siiski kuidagi piinlik täiskasvanud inimeste ja kogenud diplomaatide suust kuulda mustvalget lugu „surm või vabadus“ – päris elus on musttuhat halli varjundit. Kuid las see esialgu jääb, vaadelgem kõigepealt asja helget poolt.

Raamatu „Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis“ suur teene on välja öeldud tõdemus, et lõputu majanduskasv SKT mõttes pole hea. Seda tehakse küll üsna põiklevalt (lk 155: „Praegusel üleminekuperioodil ei tohi rangelt lineaarne SKT kasv enam prioriteet olla“), aga asi seegi. Autorid pakuvad, et prioriteediks peaks olema kasv, mis „aitab saavutada ÜRO säästva arengu eesmärke“ (lk 156). Kahtlemata oleks see mõistlikum – ja kes siis 17 SDGga ehk sustainable development goal’iga, s.t säästva arengu eesmärgiga ükshaaval ja väärtusfilosoofilisel tasandil ei nõustuks. Konkse on siin aga üksjagu. Milline on ikkagi majandusmehhanism, mis paneks reaalsed turul toimijad arveldama n-ö SDG-valuutas? Mis motiveeriks keskpanku raha emiteerima ja laenama süsiniku talletamiseks või finantseerima näiteks taastepõllumajandust, metsastamist ja metsistamist (rewilding)? Ja kui sellised mehhanismid leitakski, siis ütleb ju SDG 8 otsesõnu, et majanduskasv on siht. 17st SDGst 14 kujutabki endast inimmajanduse eesmärke, vahest ainult kolme saab pidada keskkondlikeks. Niisiis, kuipaljuke adekvaatsemas suhtes lõpliku suurusega planeediga SDG kasvumudel ikkagi SKP kasvu mudeliga võrreldes oleks? (Jäägu hoovad teiste liikide ja sündimata sugupõlvede võimestamiseks järgmise reformi aineks.)

Pealegi teostuvad igasugused liberaalsed väärtused parasjagu kehtiva süsteemi ja ideoloogia raames ning nendekohane universaliseeritud ja homogeniseeritud individualistlik-tehnokraatlik praktika lihtsalt ei mahu ega sobi maakerale. Võtame näiteks üsna juhusliku ja poliitiliselt suhteliselt neutraalse SDG 6 ehk vett ja hügieeni puudutava eesmärgi. Kõik on poolt. Kui aga hakata vaatama, mida see praktikas tähendab, siis selgub, et vesikäimlat, sõltumata loodusoludest või kultuuri- ja majandustaustast. Vesikäimlas saavad toiduringi loomulikust ja igati keskkonnasõbralikust lülist – väljaheidetest – probleemjäätmed, mida isegi rikaste tööstusriikide raske rahaga enam päris kahjutuks teha ei suudeta. Vesikäimla tähendab astronoomilises koguses torustikke, energiamahukaid pumplaid ja puhastussüsteeme, raisatud ja saastatud vett, toitainete väljalangemist põllumajanduslikust aineringest ja sellest johtuvat süvenevat nõudlust kunstväetiste järele, põhjavee ning vee ökosüsteemide saastumist. Samal ajal on traditsioonilised või ka pisut uudsemad, aga siiski täiuslikult ohutud, odavad, ringmajanduslikud ja sõna tõsises mõttes kestlikud kompostimissüsteemid käe-jala juures. Aga sellised lahendused on muidugi „nostalgilised“ ega kuulu seega „uue töölistepõlvkonna põneva ja innovatiivse kliimamajanduse rüppe“ (lk 47).

Muidugi leidub Figuerese ja Rivett-Carnac raamatus palju väärtuslikke mõtteid ja tänuväärset hoiakukasvatust. Ükshaaval on autorite praktiliste soovitustega raske mitte nõustuda, välja arvatud ekstaatiline suhtumine elektriautodesse, majapidamistarbeid treivatesse kodustesse 3D-printeritesse jms järele proovimata futuvärki. Sellist lunastust on meile lubatud juba üle poole sajandi. Lootus jätkata enam-vähem sama BAU-elu elektriautodel, kuna nende kasutegur on suurem, tähendab silmade sulgemist kõigi tõsiasjade ees Jevonsi paradoksist⁹ taristu tegeliku ülesehituse ja majanduse biofüüsikaliste raamideni.

Elektrit tehakse enamasti ikka söe- või tuumajaamas väikse kasuteguriga aurumootoriga, paisates atmosfääri peale kõige muu liigsoojust. Elektriautod ja -tõuksid ning nutitelefonid on tegelikult steam-punk-jõuvankrid, mille räpased katlad ja torud on hästi ära fotošopitud. Tuuleturbiinidest ja päiksepaneelidest on küll pisut abi, aga kui katsume jätkata BAU mahus tassimist ja traavimist, tuleb toormete tarvis üles kaevata kogu Maa ja kogu selle sõgeda saasta utiliseerimiseks paarkümmend aastat hiljem veel kaks või kolm. Ja toorained tuleb ikka üle ilma kokku kraapida vanamoodsa diiseltehnika jõul ning ränga poliitilise ja keskkonnakahju hinnaga. Sellest pole aga elektriautode ja digipudina puhul hea toon rääkida, õieti pole selleks lihtsalt sõnu, mõisteid, mõttemustreid.

Me oskame üksnes ikka ja jälle ümber jutustada progressi lugu, aga selle kaanonisse kuulub noore ja ilusa kangelase heitlus vana ja pahaga. Kuidas oleks, kui teeks midagi sisuliselt innovaatilist ja prooviks järjekordse tehnoloogilise pöörde asemel teha narratiivse pöörde? Näiteks õpiks lihtsalt uuesti kahel jalal kõndima, koju jääma, uutmoodi unistama? See käib ka tulevikureedete „progressiivse“ põlvkonna kohta – kui õige õpiks jala või bussiga kooli ja külla käima, selmet orjastada oma vanemaid ihusohvriteks? Õnneks räägivad sellistest väärtuskasvatuslikest asjadest ääriveeri ka Figueres ja Rivett-Carnac.

Mida ikkagi tähendab maailma praeguses olukorras kestliku kasvu üleskutse? Mis sisu üldse on veel optimismil ja lootusel? Mis mõttes on tulevik meie teha? Kas pole päramine aeg heita kõrvale feel-good storytelling ja salongikõlblikkuse reegleid päriselt rikkuda? Nagu teeb Greta Thunbergi lapsesuu: „Meie maja põleb. Ma ei taha, et te loodate. Ma tahan, et te paanitseksite.“ Lootus on leppemärk, et on aeg aplodeerida ja asuda tikuvõileibade kallale. Kas põgenikud ikalduste all kannatavast Süüriast või Iraagist mõistavad lootust samas tähenduses kui Figueres ja Rivett-Carnac oma raamatus või president Kaljulaid aastapäevakõnes? Kas peokõnede rohepöördelootusel ja paadipõgeniku lootusel on üldse midagi ühist peale kõlasarnasuse? Kas lootus ja optimism on ikka alati head asjad? Ootan pikisilmi, et meie ajaloolased ja keskkonnapsühholoogid võtaksid uurida, kuidas leiti 1944. aasta bolševistliku maailmalõpu palge ees üksmeel, et päästa ülemere eestikeelset kultuurivara ja inimesi. Kuidas aitab see kogemus vastu astuda hoopis koletumale kliimatragöödiale?

Peale elonmuskiliku hukkuvalt planeedilt kosmosetaksoga minema purjetamise või kaheteistkümnenda tunni feel-good-lugude saab samade andmete põhjal pajatada teisigi lugusid. Näiteks. Progress on läbi. Strateegiline taganemine. Pühendumine ellujäämisele ja planeedi ravitsemisele. Globaalse impeeriumi aeglane allakäik. Impeeriumi kauakestev eriolukord. Impeeriumi kildude edasiliikumine radikaalselt lahknevate stsenaariumide järgi elektriautoparadiisidest ellujäämisgetodeni. Globaalne krahh motiveerib tsivilisatsiooni end sisuliselt reformima. Globaalne järsk krahh tsivilisatsiooni täieliku hävinguga ja üksikute ellujäänutega. Globaalne krahh ellujääjateta. Üksikisiku ellujäämine tänu varjendile ja konservikarpidele. Kogukonnana ellujäämine tänu kartulimaale ja prügisukeldumisele …

 

 

 

 

 

 

1 Gaya Herrington, Update to limits to growth: Comparing the World3 model with empirical data. – Journal of Industrial Ecology 2021, nr 25, lk 614–626.

2 Timothy M. Lenton, Johan Rockström, Owen Gaffney, Stefan Rahmstorf, Katherine Richardson, Will Steffen & Hans Joachim Schellnhuber, Climate tipping points – too risky to bet against: The growing threat of abrupt and irreversible climate changes must compel political and economic action on emissions. – Nature 27. XI 2019.

3 Jake Johnson, Terrifying’ New Climate Models Warn of 6–7°C of Warming by 2100 If Emissions Not Slashed. – Common Dreams 17. IX 2019.

4 Xu, Y. ja V Ramanathan, Well below 2 °C: Mitigation strategies for avoiding dangerous to catastrophic climate changes. – Proceedings of the National Academy of Sciences 114(39) DOI: 10.1073/pnas.1618481114.

5 Natalia Shakhova, Igor Semiletov, Anatoly Salyuk, Vladimir Yusupov, Denis Kosmach, Orjan Gustafsson, Extensive Methane Venting to the Atmosphere from Sediments of the East Siberian Arctic Shelf. – Science New Series, kd 327, nr 5970, 2010 märts, lk 1246–1250.

6 E. J. Rohling jt, High rates of sea-level rise during the last interglacial period. – Nature Geoscience 2008, lk 38–42.

7 John Gowdy, Our hunter-gatherer future: Climate change, agriculture and uncivilization. https://doi.org/10.1016/j.futures.2019.102488

8 World Bank 2012. Turn down the heat: Why a 4°C warmer world must be avoided. 

9 Jevonsi paradoks ehk tagasilöögiefekt: kui ressursikasutuse vähendamise lootuses parandatakse tehnoloogilist efektiivsust, väheneb tarbijahind, see toob aga kaasa suurema ressursikasutuse.