Eiratud ilming: muukeelne laps eesti õppekeelega koolis

Jaan Õispuu, filosoofiadoktor, Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasiumi arendusjuht

 Eesti keelenõukogu 21. jaanuaril korraldatud keelefoorumil tehti kokkuvõtteid „Eesti keele arendamise strateegia (2004–2010)” täitmisest aastail 2007-2008. Ettekannetele järgnenud kahes töötoas – „Keel ja majandus”, „Keel ja haridus” – tulid kõne alla juba ka järgmise, 2011. aastast keelealast tööd  koordineerima hakkava eesti keele arendamise strateegia põhimõtted.

Käibiva keelestrateegia 5. peatükis „Eesti kirjakeel. Haridus ja eesti keele õpe. Muukeelne haridus” püstitatud eesmärkide täitmise takistustena on mainitud muukeelse kooli õpetajate vähest motiveeritust eesti keele õppeks ja eesti keele õppe liigset politiseeritust. Mõlemad takistused seonduvad vene õppekeelega koolidega. Imestama paneb soovimatus vene õppekeelega  koolide kakskeelse õppe ja keelekümblusklasside kõrval näha väga lihtsat lõimimisvõimalust – muukeelset last eesti õppekeelega koolis. Siin pole ka kaht eespool nimetatud takistust: pole probleeme ei õpetajate eesti keele oskuse ega õppe politiseeritusega – muukeelsed vanemad on oma lapsed eesti õppekeelega kooli toonud vabatahtlikult. Ka koolidirektoritel pole seaduslikku alust lapsevanemate valikusse eitavalt suhtuda. Muukeelsed lapsed eesti õppekeelega koolides on eelkõige need,  kelle suguvõsa elab Eestis teist, kolmandat või isegi neljandat põlve. Uusimmigrantide osakaal nende hulgas on seni väga väike. Laste assimileerumist pole juba viieteistkümneaastase praktika põhjal ühestki koolist koitmas, sest muukeelsete põhikooli ja gümnaasiumi lõpetajate emakeeleoskus on eestlastega koos õppides alles jäänud ega kao ka tulevikus kuhugi. Keelefoorumil oli hämmastav kuulda riigikogulasest hariduspoliitiku arvamust, et muukeelne laps  eesti õppekeelega koolis on soovimatu nähtus, mida tuleks isegi takistada. Kas tõesti suund segregatsioonile? Segregatsioon see ju on, kui eesti õppekeelega koolide direktorid saadaksid mitteeestlastest vanemad lastega oma kooli ukselt tagasi. Samas usume vene õppekeelega koolide õpilasi üksteist Eesti ellu integreerivat ja kurdame, miks see soovitud tulemusi ei anna. Inimese andekus või selle puudumine ei tunne rahvust: gümnasiste õpetades pole mina kunagi adunud rahvusest ja emakeelest tingitud teadmiste erinevusi. Paljud vene perekondadest õpilased edestavad hinnetelt eestlasi, isegi eesti keeles.

Jutud lapse vaimse arengu pärssimisest, emakeele ja rahvusliku identiteedi minetamisest pole kusagil kinnitust leidnud. Hirmud kahjulike mõjude ees näikse olevat mõlemapoolsed. Venekeelsete mõne poliitiku vastuseis on eeskätt poliitilise ja majandusliku varjundiga: õpilaste vähesus ja koolide sulgemise oht sunnivad tegutsema. Eestlased näivad  pelgavat, et muukeelsed lapsed koolis kahjustavad eesti laste emakeele omandamist ja eesti keele puhtust. Õismäe humanitaargümnaasium on üks neist koolidest, kus muukeelsete õpilaste arv aasta-aastalt kasvanud ja jõudnud sel õppeaastal juba 13 %-ni. Suurim kontsentratsioon on 1/3 muukeelseid õpilasi klassis. Sage küsimus „mida tähendab eesti keele õpetajale muukeelne laps tunnis?” on sisult vildakas, sest laps ei käi ainult eesti keele tundides,  vaid õpib eesti keeles ka kõiki teisi aineid. Kõige suurema töö teevad ära algklasside õpetajad: nende ülesanne on teadmiste andmise kõrval luua eesti keeles õppimiseks vundament. Ka vanemates klassides nõuab terminoloogia selgekstegemine muukeelsele õpilasele aineõpetajatelt lisatööd. Vene õppekeelega koolid oma kakskeelse õppe, keelekümblusklasside ja muuga ei kao kindlasti ka tulevikus kuhugi, kuid muukeelsete laste soovi eesti õppekeelega koolides õppida ei saa eirata,  veel vähem tohib seda takistada.