Kilgi kobrutav karneval

Maria Saviste

Vaala galeriis eksponeeritud kaheksal õlimaalil rullub lahti Miljard Kilgi aastakümne kestnud karnevali lõppvaatlus. End hüperrealistina kunstilukku kirjutanud Kilgi viimase perioodi töid on muu hulgas nimetatud magusalt kitšilikeks.

See pole vale, aga nüansitäpsustus on siinkohal hädavajalik. Kilgi kitš pole mitte tavaline kitš, vaid midagi muud: kitši paroodia, kui soovite. Totaalsuseni viidud küllus, värvide,  faktuuride, sümbolite ja tõlgenduste üleküllus toimib Kilgi puhul teisiti: kõik on lubatud, kõik on võimalik ja vägagi tõenäoline. Kilgi maalidel juhtub palju: visuaalsest üleküllusest tingitud seoste vool on vaba ja pidurdamatu. Kuivõrd valikus ei ole just ülemäära palju teoseid ja need on ka süžeelt ühesugused, hakkavad maalid käituma justkui (multi)filmikaadrid (kas pelgalt kokkusattumus, arvestades Kilgi Tallinnfilmi tausta?). Personaažide  ja butafooria massiiv kobrutab lõuenditel ja lainetab ühelt maalilt teisele edasi.

Tundub, et oled sattunud jälgima fantastilist ja sürreaalset sündmuste jada. Seejuures on loogika, mis sündmustiku jälgimisel tööle hakkab, karnevali oma. Karnevali muljet nimetaksingi näituse puhul domineerivaks. Näituse teema, areen kui võitlus- ja esinemisplats, ainult kinnitab seda tundmust. Kilgi karnevalil, nagu korralikule  karnevalile kohane, on niisiis kõik lubatud: kõrvuti ja suuremate omavaheliste tülideta leiavad siin koha kreeka mütoloogia, kristlus ja killuke orientigi (näib, et „Parise otsuse” kaunitarid on oma maskid laenanud hindudelt), tõelised ja ka kõige fantastilisemad elajad õhust, maalt ja veest. Kohal on ka esinduslik valik arhetüüpe: palve, võitlus, aeg, saatus, pidustus, kurjus, usk, reetmine. Inimene näitab end selles kirjus seltskonnas  harva ja kui ta kaadrisse satubki, siis kas just juhuslikult, aga ilmselt mitte omal soovil. Kilk ei anna kordagi võimalust inimesega tema maalidel kontakti võtta, inimpilk jääb hajusaks, ärapööratuks või varjatuks. Varjamatult ja küsivalt põrnitseb vaatajale näkku hoopis inimorikas („Parise otsus”, 2008) ja üks protsessioonis kõndivatest sokulistest („Sinine kuu”, 2007).

Mainimist väärivad paigad, kuhu piduliste  seltskond satub. Tegevuspaigana on tähtsal kohal meri, mererand, mille liivale värvikas kamp kobrutades nagu vaht laiali paiskub, haarates sügavikest kaasa merepeletisi ja kalu. Teine võtmelise tähtsusega kujund on Tallinna vanalinna ja Toompea siluett foonil: see tähendab, et kahtlasevõitu maskeraad leiab aset otse pealinna tänavatel ja esinduslikumates saalides-kõrtsideski. Metafoorid on küll ilmsed, aga Kilk jätab peenetundeliselt osalistele  sokumaskid pähe. Mis juhtub, kui karneval on lõppenud? Jääme huviga ootama.