Triksterist tantsu- ja etenduskunstnik Karolin Poska

EERO EPNER

Karolin Poska on etenduskunstnik ja koreograaf. Tema seni viimane lavastus „Sinu nirvaanale“ esietendus 2020. aastal Kanuti gildi saalis, sel kevadel astub ta üles Bernis „auawirlebeni“ festivalil.

Milline on olnud sinu teekond etenduskunstide juurde?

Ise pean ennast mitte niivõrd etendus-, vaid tantsukunstnikuks. Kõik algas sellest, et mu vanemad õed mängisid klaveril klassikalist muusikat ja mina tantsisin nende muusika saatel. Mulle hakkas meeldima kujutada muusika mängimise ajal ette tantsimist. Seetõttu teadsin varakult, et tulevikus tahan olla koreograaf, isegi kui ma siis veel täpselt ei teadnud, mida see tähendab. Läksin Viljandisse, lõpetasin kultuuriakadeemia, aga ühel hetkel sai mul tantsimisest villand.

Oled sa kunagi unistanud klassikalise tantsu õppimisest?

Ma ei ole unistanud baleriiniks saamisest, küll aga tahtsin kunagi väga laeval tantsida. Õnneks on mu puusad kas liiga kitsad või liiga laiad ning nad ei võtnud mind. Selle üle on mul hea meel, sest laeval tantsimine ei sobiks mulle: see on tantsimine ilma mingi eesmärgita. Teiste lõbustamine ja meelelahutuse pakkumine on tore, aga mulle sellest ei piisa.

Oled öelnud, et sulle on tähtis suhe publikuga. Miks?

Publikut ootan alati põnevusega, aga selle arusaamiseni jõudmine on olnud pikk teekond. Kui ma Viljandis õppides kirjutasin üht seminaritööd, siis valisin teemaks „metaetenduse“ ning kirjeldasin sellise lavastuse võimalikkust, kus publikut üldse ei ole. Olin kindel, et tahan teha etenduse, mida mitte keegi mitte kunagi ei näe. Nüüd aga olen tasapisi jõudnud punkti, kus mulle on publikut vastupidi väga vaja. Seda ka prooviprotsessis. Mul on vaja, et minu tiimiliikmed tuleksid ja vaataksid, kui olen millegagi valmis saanud, ning annaksid juba oma kohaloluga tagasisidet.

Neid ei ole igas proovis?

Ei ole. Minu töömeetod on selline, et esmalt teen üksinda, siis näitan, siis mõtlen ja teen muudatusi, siis näitan uuesti – ja nii edasi.

Mille järgi sa otsustad lavastuse õnnestumise üle?

Ennekõike oma isikliku kogemuse põhjal. Teiselt poolt asetan oma lavastuste üle mõeldes ennast alati publiku rolli: proovin ette kujutada, mis tunne mul oleks publiku seas istudes seda lavastust vaadata.

Kas sa kardad, et publikul on igav?

Ei karda. Igavus pole halb. Inimene võib ka magada, see ei ütle midagi etenduse õnnestumise või ebaõnnestumise kohta. Hoopis rohkem kardan etendusel hetke, kui tunnen, et mitte keegi pole minuga kaasas. Soovin, et vaatajad oleksid mõtetega etenduse juures, aga nad ei ole, ning seeläbi, ükskõik mida ma ka teeks, olen etendajana muutunud nähtamatuks ning tegevus tähtsusetuks. See ebaõnnestunud hetk ei sõltu ainult minust, vaid ka publikust või sellest, mis on juhtunud enne etendust maailmas või nendega.

Sulle on tähtis ruum. Missugused ruumi tingimused peavad olema täidetud, et sa tahaksid sellega või selles töötada?

Ma ei sea ruumile mingeid väliseid tingimusi: et ta peab olema teatud ajaloo või tunnustega. Näiteks lavastuseni, mis ma tegin Alexela kontserdimajas ja kus oli korraga saalis vaid üks pealtvaataja, jõudsin seeläbi, et esmalt katsetasin lavastusega, kus inimesed on oma kodus, nad saavad paki ja etendus toimub telefoni teel. Ent see ei toiminud, kõik oli üliigav. Seejärel mõtlesin, kus ma tahaksin teha, ja tundsin, et kontserdimajas. See oli kõhutunne või kujutlus.

Millal sul tantsimisest villand sai?

See juhtus tasapisi. Lähed tantsusaali, kõik liiguvad nagu liblikad sinu ümber, aga sa ise tahaksid ronida või joosta, teha midagi muud. Praeguseks mul enam villand ei ole: nüüd proovin taas tantsida. Minu peamine meetod või töövahend on siiski mu keha, lähenen kõigele oma keha kaudu. Järelikult pean keha treenima ning kõige lihtsam on teha seda tantsides.

Treeningu all ei mõtle sa MyFitnessi treeninguid?

Ma olen seal käinud, aga oma katkiste dressidega tunnen ennast võõrkehana. Ma ei mõtle tõesti sellist treenimist. Liikudes otsin ma võimalusi koreograafia kaudu kehamustrite või muude mustrite nägemiseks. Tantsimine ei ole ainult treenimine, vaid ka ühiselt ruumis viibimine. Puudutus, enda kehast paremini arusaamine – see kõik kuulub treeningu juurde.

Oled harjutanud paljusid tantsustiile ja -laade. Misasi on näiteks aerial hammock?

Sa ripud kanga küljes, mis on nagu U-täht, mässid ennast sinna sisse. Füüsiliselt on see raske, aga paneb keha kuidagi teistmoodi tajuma. Ülikooliajal tegin rahateenimiseks ka tuletantsu, samuti olen akrobaatikat teinud.

Oled ka Indoneesias tantsu õppinud.

Jah, elasin mitu kuud Indoneesias. Tahtsin Viljandist ära käia ja tuli pakkumine minna sinna üliõpilaseks. Kuna nad minu kirjadele ei vastanud, siis eeldasin, et see on nüüdistantsukool, aga kui kohale jõudsin, selgus, et seal õpetatakse hoopis traditsioonilist tantsu. Indoneesia tantse on väga erisuguseid. Seal on palju saari, igal saarel oma stiil. Mina õppisin Jaava saare tantse. Oli huvitav märgata, et meeste liigutused ja naiste liigutused on seal eristatud: ühed tohivad liigutada ühtmoodi, teised peavad liigutama teistmoodi. Väljastpoolt vaadates on erinevus aga vaid detailides.

Kas seal oli ka mingeid kokkupuutepunkte sinu varasemate kogemustega?

Raske öelda. Läksin Indoneesiasse väga ülbelt, arvates, et tean kõiki tantse balletist hip-hop’ini, aga Indoneesias olin šokis. Ma ei suutnud korraga oma keha liigutada nii, nagu nemad seda teevad. See oli samasugune efekt nagu siis, kui klassikalise tantsu inimene teeb põrandatehnikat: ta ei suuda samuti liigutusi meelde jätta, sest mitte ainult koreograafia, vaid kogu liigutuste loogika on teistmoodi. Ma ei suutnud meelde jätta isegi nii lihtsaid asju nagu kehahoiakud või kuidas asetada sõrmi. See oli väga vajalik raputus, tõmbas minus ülbust vähemaks.

Kas naisesus on sulle loomingus tähtis? Sa vist ei mõtle sellele?

Ei, ükspäev just mõtlesin. Aga naisesus pole kindlasti mu töös kesksel kohal. Tegelikult ma vist ei mõtle üldse sellele. Tean, et olen naine ja see on mu keha, aga kuidas keegi teine seda poliitiliselt näeb … ma ei saa seda muidugi takistada. Mul tuleb meelde, kuidas käisin ühe plaksutamissoologa, kus ma seisan laval ja plaksutan, festivalil, ja hiljem selgus, et mind kutsuti, kuna festivali teema oli „tugev naine“. Olin väga üllatunud. Ma ei olnud kunagi mõelnud, et mu lavastus on tugevast naisesusest.

Miks sa Eesti Kunstiakadeemiasse õppima läksid?

Läksin algul stsenograafiat õppima, sest nii kultuuriline kui ka füüsiline ruum, kus kunst asetseb, huvitavad mind ning tahtsin ruumi kasutamise võimalustest rohkem teada saada. Lootsin, et seal mõeldakse ruumist kui vahendist, aga seal pidi tegema hoopis „Kuningas Ubule“ lavakujunduse. See polnud midagi hullu või valet, aga mitte minu jaoks. Mõtlesin, et lähen enne ära, kui pean „Romeole ja Juliale“ kujunduse välja mõtlema.

Vahetasin eriala ja läksin õppima kaasaegset kunsti. Tahtsin teada rohkem visuaalsest kunstist – ja ma vajasin ka seltskonda enda ümber, kellega rääkida. Kui oled vabakutseline, siis oled väga üksik ega jõua kaugele. Pluss, ma sain õppides endale lõpuks ometi tervisekindlustuse.

Mida publik võiks tunda sinu etendustelt tulles?

Olen mõelnud, et „Sinu nirvaanale“ võiks tekitada tunde, nagu oleksid saunas käinud, jääauku hüpanud ja siis sealt välja roninud. Mitte just lõõgastunud, aga lõdvestunud. Alexela soolo võiks jällegi tekitada tunde, nagu oleksid kohanud vana sõpra. Soe, isiklik tunne. Ja see sõber pole kusjuures mina laval, vaid see ruum. Ma ei välista publikuga suheldes provotseerimist, sest sooja kohta jõuadki sageli katsumuse kaudu. Aga ma ei taha mõelda, et ma manipuleerin publikuga, sest selle sõnaga käib kaasas negatiivne tunne: oleks nagu targem kui mu publik. Aga ma ei ole. Olen pigem trikster: proovin publikut üllatada.

Mis sul praegu pooleli on?

Olen koos kahe kunstnikuga residentuuris. Uurime avalikku ruumi seeläbi, et kõnnime öösel linnas ringi. Oleme teinud siiani kolm öist jalutuskäiku: Jaapani aias Kadriorus, Lasnamäel Majaka tänava kandis ja ümber lennujaama tara kõndinud. Seda viimast soovitan kõigile, väga huvitav kogemus.