Printsess Diana passioon

Diana elust rääkivas „Spenceris“ püütakse melodramaatilist stsenaariumi kompenseerida kaameraga ujumise ja sügavamõttelise tagatoas kannatamisega, mis ei vii aga mitte kuhugi.

SILVER ÕUN

Mängufilm „Spencer“ (Suurbritannia-USA-Saksamaa-Tšiili 2021, 117 min), režissöör Pablo Larraín, stsenarist Steven Knight, operaator Claire Mathon, kunstnik Guy Hendrix Dyas, helilooja Jonny Greenwood. Osades Kirsten Stewart, Timothy Spall, Sean Harris, Jack Farthing, Sally Hawkins jt.

„Spencer“ pole tavaline portreefilm ega ole mõeldud olemagi. Portreefilmi žanr on filmiajaloos varemgi ahvatlenud režissööre eksperimenteerima. Säravaima näitena võib tuua Carl Theodor Dreyeri „Jeanne d’Arci kannatused“,¹ kus kaamera kasutab äärmiselt minimalistlikku pildikeelt. Klassikaline märtrilugu pühaku ja inkvisiitorite konfliktist kuvatakse vaatajale suurte plaanide kaudu: kaamera filmib suure osa ajast vaid pühaku nägu. Tšiili režissööri Pablo Larraíni viimaste aastate filmides näeme aina enam vormilise katsetamise eelistamist konventsionaalsele loojutustamisele. Tema eelmises filmis „Ema“² olid ekspressiivsed tantsustseenid sama olulised kui narratiiv. Larraíni viimases, printsess Diana abielust inspireeritud „Spenceris“ näeme vähe otsest tegelastevahelist konflikti. Rohkem peitume koos Dianaga (Kirsten Stewart) palee tagatubadesse ja üksioleku seisundisse. Kohati laskub süžee isegi fantastilisse sisekaemusse. Kas Larraíni vormilised otsingud ka vilja kannavad, on omaette küsimus.

Larraín nimetab Dianat vanakreekapäraselt traagiliseks tegelaseks ja seda ta tõesti on. 1990ndate alguseks oli Diana abielu prints Charlesiga lagunemas. Liikusid kuulujutud mõlema abieluvälistest afääridest, millele aitasid kaasa ka Diana depressioon ja paranoilised episoodid. Õukonnal lasus mure ja nähti ränka vaeva, et seda kõike avalikkuse eest varjul hoida. 1992–1996 kisub ajakirjandus aga maha kroonitud perekonna paraadportreeliku fassaadi. Diana polnud ka meedias kõige häbelikum karakter. See kulmineerub kuningliku paari lahutusega 1996. aastal, aasta hiljem sureb Diana autoavarii tagajärjel. Rohkem pole vajagi teada, et mõista „Spenceri“ sündmusi, mis leiavad aset aasta enne meediaskandaale, kui kuninglik pere on kogunenud 1991. aasta jõulupühadeks Sandringhami mõisa.

Filmi juhatab sisse paradoksaalne tiiter „Muinaslugu tõelisest tragöödiast“, mis viitab, et film on oma kohati fantastiliste episoodidega puhas väljamõeldis. Miks oli see väljamõeldis režissöörile vajalik? Võiks ju piirduda raamatutest, ajakirjandusest ja tagatipuks ajaloost teada faktidega. Filmi nimi „Spencer“ pärineb Diana neiupõlvenimest Diana Frances Spencer, viidates tema päritolule Spencerite suguvõsast, ja veel enam tema „tegelikule minale“. Diana kasvas üles Sandringhami lossi kõrval asunud maamajas, mis saab süžee arenedes talle vabaduse sümboliks – õndsaks minevikuks, milleni teda kunagi ei lasta, sest ajakirjanikke kartev õukond ei luba Dianal mõisamaadelt lahkuda. Charlesi armuafäär Camillaga on Diana alandanud peaaegu kodulooma staatusesse ning ta trotsib kõike võltsi ja siniverelist.

See ei ole Larraínil kaugeltki esimene kord vastandada suletud, konfliktne kogukond meedia ja välise maailma tähelepanule. 2015. aastal Berliini filmifestivalil Hõbekaru pälvinud „Klubi“³³ maalib halastamatu pildi vaimulikuteenistusest pagendusse kõrvaldatud katoliku preestritest. „Spenceriga“ märgilisem paralleel on aga 2016. aastal kolmele Oscarile nomineeritud „Jackie“.⁴ Filmi süžee kajastab Jacqueline Kennedy moraalset konflikti riigi julgeoleku ja avaliku arvamusega abikaasa ja USA presidendi John F. Kennedy surma järel. Nii printsess Diana kui ka Jacqueline Kennedy flirdivad seejuures ajaloolise determinismiga: on see saatus, et just mina olen selle kõige keskel? Lohutust saab ajalootegelastest. Jackie samastab end Abraham Lincolni abikaasaga, kel samuti tuli ootamatult oma abikaasa verist surnukeha hoida. Dianale kujuneb alter ego’ks Anne Boleyn, kelle tema ihara loomusega abikaasa Henry VIII hukkas. „Spenceri“ ja „Jackie“ peategelased satuvad traagiliselt pöördumatutesse olukordadesse, kus maailm pole võimeline nende seisundit mõistma. Larraín tahabki avada tunnet, mida üks kuulsus ajaloo pöördepunktis tunneb. „Spenceris“ jälgib kaamera üksikisiku vaimset lagunemist traditsioonide koketses masinavärgis. Filmis tõstatatud mõistete mäng lubab aga palju enamat, kui süžee pakkuda suudab.

Tulles tagasi „Jeanne d’Arci kannatuste“ juurde, siis olgugi et Dreyer viib filmi vormi äärmusliku lihtsuseni, leidub seal stseen stseeni haaval arenev ja peategelase otsustest sõltuv narratiiv. „Spenceri“ stsenaarium taob stseenist stseeni üht ja sedasama ilma suurema arenguta. Diana kas redutab üksinduses või loeb mõni õukonnaliige või teenija talle epistlit traditsioonide väärtusest. Meilgi on kombeks öelda, et kordamine on tarkuse ema, kuid juba poole filmi peal oli selge, et režissöör ja stsenarist peavad vaatajat rumalaks. Stsenaariumis leiduvad mõned head detailid, näiteks toiduainete toomine sõjaväekonvoi saatel. Siiski ei suuda käsikiri peategelase vastu empaatiat äratada ja ehk on asi ka selles, et karakter püsib näitlejalavastuslikult algusest peale lõpptulemuse juures. Kirsten Stewarti Diana ei näita allumist kuningakoja nõudmistele juba loo alguses, mistõttu mõjub viimane vaatus, kus tegelane leiab julguse vastuhakuks, ette mängitult. Larraín on Stewartit kriitika eest kaitsnud tema ekspressiivset mängu kiites.⁵ Stewarti mäng ongi üksikute kaadritena vaadates ehe ja väljendusrikas, kuid tervikuna see karakter ei arene ja selle eest vastutab filmis peamiselt lavastaja. Diana jonnib nii kaua, kuni oma tahtmise saab. Seetõttu mõjuvad ka kõik kulminatsioonid filmis „jumal masinast“ lahendusena. Kui „Jackies“ mõjus paralleel Lincolni lesega orgaaniliselt – kusjuures selle peale tuleb Jaqueline ise –, siis „Spenceris“ on see lahendatud mõistatusliku raamatu näol, mille Diana leiab oma voodilt. Unenäoline paralleelmontaaž „Anne Diana Boleyniga“ mõjub naiivselt, olles justkui mõnest tudengifilmist välja ujunud.

Kui Diana lõpuks isakoju murrab, satub ta transilaadsesse seisundisse, mis võiks sama hästi parodeerida Paul Thomas Andersoni „Meistris“⁶ aset leidvaid eelmiste elude esoteerikaseansse. Diana näib lõpuks avastavat, et ta ei ole selles maailmas üksi ja inimesed on tema poolt, kui see esmapilgul ka nii ei paista. Kahjuks on loos vähe tegelasest sõltuvat kausaalsust, olgugi et lugu justkui nõuab seda. Melodramaatilist stsenaariumi püütakse kompenseerida kaameraga ujumise ja sügavamõttelise tagatoas kannatamisega, mis ei vii mitte kuhugi.

Criterion Collection avaldas mõni kuu tagasi Larraíni kümne lemmikfilmi edetabeli,⁷ millest lugesin huviga välja režissööri mõtteid. Nüüd tagasivaates ei tule üllatusena, et esimesed kaks filmi nimekirjas on Stanley Kubricku „Barry Lyndon“⁸ ja John Cassavetese „Naise parimad aastad“.⁹ Ka Kubricku filmide käsitlused takerduvad tihti üleliigsesse formalismi. Ikka ja jälle heietatakse selle üle, kui palju duubleid mingi kaader võttis, kui lahti pidi objektiivi ava keerama, et küünlavalgel filmida või millist NASA optikat Kubrick kasutas. Unustatakse, et kogu see tehniline arutelu oleks olemata, kui Kubricku filmid meid süžeelt ei köidaks. „Barry Lyndoni“ stsenaarium on sündmus sündmuse haaval täpselt välja mõõdetud. Jääb mulje, et Larraín on oma eeskujude innovaatilisust järgides unustanud süžee eest hoolt kanda. 16mm filmilint ja ebakronoloogiline paralleelmontaaž on toredad küll, kuid see kõik on teisejärguline.

Ühes aspektis näib filmitegijate eksperimentaalsus end siiski õigustavat ja see on Jonny Greenwoodi muusika. Polüstilistiline helikeel sünteesib eri ajastute stiile Bachist sonorismini ja lõpuks džässini, meenutades tugevalt Miles Davise improvisatoorset ja unustamatuks mängitud heliriba Louis Malle’i filmile „Lift tapalavale“.¹⁰ „Spencer“ pole ainus viimase aja teos, mis on tunnistajaks Greenwoodi meisterlikkusele. Eelmisel aastal Netflixis linastunud „Koera võim“¹¹ tõi heliloojale järjekordse Oscari-nominatsiooni. Kui Larraíni film ei pruugi ka mõjus olla, siis Greenwoodi heliread soovitan kõrva taha panna.

1 „La Passion de Jeanne d’Arc“, Carl Theodor Dreyer, 1928.

2 „Ema“, Pablo Larraín, 2019.

3 „El Club“, Pablo Larraín, 2015.

4 „Jackie“ , Pablo Larraín, 2016.

5 Louis Chilton. Spencer director Pablo Larraín: „Princess Diana was like a Greek tragic character“. – Independent, 29. X 2021.

6 „The Master“, Paul Thomas Anderson, 2012.

7 Pablo Larraín’s Top 10. Current, 13. XII 2021.

8 „Barry Lyndon“, Stanley Kubrick, 1975.

9 „A Woman Under the Influence“, John Cassavetes, 1974.

10 „Ascenseur pour l’échafaud“, Louis Malle, 1958.

11 „The Power of the Dog“, Jane Campion, 2021.