Millest mõtled, kirjanik? – Nägemuste keha, nägemuste maja

TÕNIS VILU

*

Lootust veel on.

On mõned tuttavad (rääkimata siis sõpradest), kes käivad mind unenägudes kummitamas. Eriti üks varalahkunud poiss, kes ilmub mu ette enamasti mõnes ruraalses miljöös, heinakuhjade vahel, tuhkunud ilmega mustmullal või valgel tolmusel teel viljaväljade keskel. Kuni ühe hiljutise unenäoni on ta suhtunud musse halvustavalt, süüdistavalt. Või pole isegi otseselt mind milleski süüdistanud, aga ma ise tunnen ennast unenägudes kohutavalt süüdi. Piisab ühestainsast ärapööratud pilgust. Olen ärgates korduvalt mõelnud, mida ma siis halba tegin, ja kõige tõenäolisem, et ma kardan, et olen seda poissi valesti mäletanud, valesti meenutanud. Ja temast oma luuletustes ikka aeg-ajalt siin-seal kirjutanud, segades teda kokku teiste olemasolevate ja ka olematute tegelastega, loonud koondkuju (või lahkkuju – paisates mälestusetükikesi nurkadesse laiali), kelle poole pöörduda, ja seega määrinud mingi suurema tõe nimel selle varalahkunu tegelikku hinge – millest ma mitte midagi ei tea. Määrimine on justkui paratamatu.

Tegu on ka nõiaringiga, unenägu ise on mingis mõttes valesti mäletamine, nii et olen justkui süüdi juba nende unenägude tõttu, milles end süüdi tunnen. Ma tean küll väga hästi, et see süü on mu enda projitseeritud, aga tunne on väga ehe, sel nägemusel on tajutav keha, sellele korduvale unenäole annab öelda tere, ta tuleb külla ka ärkvel olles. Jalutab tänaval sinuga koos, ehk tabad end isegi temaga mõmisedes rääkimas.

Seda tugevam oli viimatine öine kohtumine. Erinevalt senisest talupoeglikust keskkonnast jalutasime ringi ühes raudteejaamas, oodates rongi, mida ei tulnudki. Küll aga jõudis see poiss – seekord riietatud väga viksi ülikonda – minuga juba hüvasti jätta, kuigi me lõpuks lahku minna ei saanudki. Ja see hüvastijätt oli niivõrd positiivse alatooniga, ta pilk andis mõista, et kõik on hästi, kõik, mis ma temast mõelnud ja kirjutanud olen, on hästi – hüvastijätt oli niivõrd helge, et vabanemistunne oli isegi ärgates tugevalt olemist raputav.

Ma olin iseendale andestanud. Mul pole õrna aimugi, et miks nüüd, aga see juhtus. Lihtsalt juhtus.

Ja see nägemuste keha oli nüüd samahästi kui maetud, luuletused tema kohta on minugi jaoks nüüd lõpuks iseseisev tõde ja mitte seotud nii väga päriselt elanud kujudega. Lugeja jaoks võis see olla nii juba varemgi, aga autoril endal tuli läbi käia üks matuserongkäik. Üks mitmest.

*

See kõik oli veel enne Putini Venemaa viimatist kallaletungi Ukrainale, praegu midagi muud mõelda ega tunda väga ei suudagi. Tundub kuidagi kohatu. Süda valutab kogu aeg, pildid sõjakoledustest ujuvad silme ees, mul on vedanud, et need on pärit vaid uudistest ja ma pole olnud sunnitud nägema oma kodu varemeteks põlemas.

Ka unenäod on sageli nende koleduste meelevallas, aga seal on veel midagi muud. Une ja ärkveloleku piiril külastab mind üks väga kindel ja ühetaolisena püsiv nägemus – ma ei tea, milline osa minust selle mulle endale saatis ja miks; kas tõesti ainult lohutuseks? –, üks sooja kumaga küünal kellegi pihkude vahel, ma ei tea, kelle, on lihtsalt kaks kätt. Midagi muud näha ei ole, aga mul on iga kord aimus, et küünlahoidja ümber on mingi püha ruumi nähtamatud seinad. Ja et need ulatuvad kõrgele. Ma ei ole usklik ega taju ka, et see oleks kuidagi vaimulik-kiriklik nägemus, kuigi seos tekib arusaadavalt liigagi kergesti –, vaid et see küünlavalgus on kuidagi universaalselt püha ja soe. Mind üllatab, et ma olen üldse millekski selliseks võimeline, mina, depressiivik ja alatine pessimist. Aga ma astun sellesse hämarasse nägemuse majja viimasel ajal üha meeleheitlikumalt, janusemalt. See, et ma tolle püha ruumi seinu ega lage ei näe ja ainult tajun, on lohutav – nähes uudistest pilte majadest, millest on heal juhul järel ainult fassaad ja tühjaks plahva­tanud aknad.

Olen tundnud, et ka palve ja palvetamine ei pea olema seotud ühegi religiooniga, kui vaid mõista, et sõnadel endil on jõud, praegu on materiaalne esmaabi muidugi olulisem (saab näiteks annetada, alustada võib siit: ukrainaheaks.ee), aga palvet ei tasu alahinnata – enesesisendusel on sama vägi nagu armastuseavaldusel. Sama jõud nagu siis, kui ütled abivajajale, et ta on teretulnud. Sama jõud nagu siis, kui kelleltki andeks palud.

Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda imelikum tundub, et palvet seostatakse millegi religioossega. Sõnad ei vaja seda, olla teiste ja iseenda vastu hea ei vaja seda.

*

Kuigi mul oli tunne, et need kaks nägemust tulid mu juurde kuskilt väljastpoolt, tean väga hästi, et nad on suure tõenäosusega mu sisemuse töö, protsess enda kallal. Aga mu meelest on väga oluline, et nad tunduvad nagu miski, mis on antud, kingitud, et oleks midagi katkisest aknast sisse sadavate halbade uudiste kõrvale panna. Et on tunne, nagu sa oled nägemuste maja juba ammu enne valmis ehitanud, aga avastad selle alles nüüd. Oled endale juba ette öelnud, et lootust veel on.