„Suur saladus saab tema ainueluks, tal iseennast au on läbida“
„Inimhing vajab ilmselgeid sfääre, kus ta saaks olla omaette ja kuhu teise pilk ei ulatu. Talle on omane läbitungimatus. Totaalne väljavalgustamine kõrvetab ta ära ja kutsub esile hingelise läbipõlemise. Läbipaistev on ainult masin,“ kirjutab Byung-Chul Han Hasso Krulli tõlkes.
Platonist alates kistakse meid valgusesse, ära koobaste tarkusest, eemale-eemale. Goethe nõutab keha ära andes valgust, linnapea tahab kõikjale tänavalampe, metsatööstur langetab puid, et aluspinda pimedusest päästa.
Parmenides pidi laskuma allilma, selleks et tuua maa pääle meie nii kallis mõistupärasus (!). Meie kauneimad lood on talletatud koobastesse – loomad tantsivad sealt ikka ja jälle välja ja pilkavad meid meie enesekesksuse pärast. Mõnda aega tagasi oli moes lasta ennast Hispaanias maa alla matta. Pandeemia-aastad sundisid meid mattuma iseendasse, pealtnäha enesele otsa vaatama, ent tegelikult ümbritsesime end kiiresti helendavate akendega, pöörasime pilgu.
Sõda on totaalne valgus, millega ei ole võimalik kohaneda, ta kisub välja keldrid, paneb paiksed liikuma, värvib öötaeva heledaks. Sõda on totaalne pimedus, millega ei ole võimalik kohaneda, ta sulgeb silmad inimlikkuse ees.
Iga päev tahan ma, et mul ei oleks silmalaugusid, et ma saaksin olla pidevas hetkes, et midagi ei läheks kaduma. Iga päev tahan ma, et ei peaks silmi avama, sest ärkvelolek on uneilma kõrval nii tühine. Vahel tundub, et me ei kohane kunagi, ei koopa ega päikesega. Aga siis tuleb kevadpäike välja ja hing hakkab kisendama. Ei saagi aru, kas valguse või pimeduse poole.