Kirjad koju kaasale

Enn Soosaar

Ühtekuuluvuse teel: Johan Laidoneri kirjad abikaasale. Koostanud Irene Lään ja Toomas Hiio. Vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa. Eesti Sõjamuuseumi – Kindral Laidoneri Muuseumi toimetised V. Varrak, 2008. 160 lk.      Eesti Vabariik valiti Rahvasteliidu täisliikmeks 22. septembril 1921. aastal. Ligi kaks kümnendit lõi Eesti tolle maailmaorganisatsiooni ettevõtmistes aktiivselt kaasa. Olulist rolli täitis sealjuures kindral Johan Laidoner. Aastatel 1922–1929 osales ta Eesti delegatsiooni koosseisus Rahvasteliidu täiskogu istungjärkudel ja aastatel 1932–1934 Rahvasteliidu desarmeerimiskonverentsil. 1925. aasta hilissügisel viibis ta Rahvasteliidu erikomisjoni juhina Iraagis  Mosuli piirkonnas, et uurida seal Türgi-poolse kristlaste väärkohtlemise süüdistusi ja lahendada piiriküsimusi.

Nendelt välislähetustelt saatis ta – sageli vaid mõnepäevase intervalliga – kirju koju naisele (paar ka pojale). Teadmata arv on kaduma läinud. Tallel on kuuekümne ringis ja kõik säilinud kirjad pluss kindrali kõne Genfi desarmeerimiskonverentsil (1932) avaldati möödunud aastal Laidoneri muuseumi toimetisena.

Tegemist  on kenasti kujundatud kõvakaanelise raamatuga, kuhu on lisatud fotosid, faksiimile kirjanäidiseid, eessõna ja nimeregister. Kirjad on isiklikud ja argised, kus juttu kohtadest, inimestest, loodusest, ilmast, soovist peatselt koju ja pere juurde tagasi jõuda. Esimene on saadetud Genfist 31. augustil 1924 ja viimane sealtsamast Šveitsi linnast 28. aprillil 1933. Originaalid on vene keeles, lähetatud „sinu Vanjalt” „minu armsale Mašenkale”.  Ridade vahelt õhkub kahe inimese väga head klappi, varjamatut intiimsust, ütelgem: ehtsat ja püsivat armastust. „Kui väga ma sind küll armastan, mu kallis. Head ööd ja suudlen, suudlen,” (lk 123) pihib 48aastane mees abielu 21. aastal. Kindral annab aru, kus käinud, mida uut näinud, keda tuttavatest kohanud. Sageli külastab ta raamatukauplusi, muuseume ja käib pühapäeviti kirikutes jumalateenistustel. 

Korduvalt on juttu poodides käimisest, et osta Tallinnast kaasa antud või järele saadetud nimekirja järgi naisele kangast piduliku kleidi tarvis, moodne helmestega käekott, lõhnaõli, sukki, pojale sviiter, Viimsi mõisa söögilaudadele kolm lina. „Kroonu rahaga”, toonitab Laidoner mitmel puhul, kattis ta üksnes neid isiklikke väljaminekuid, mis seotud komandeeringukulutustega. „Ostudeks oli mul kaasas oma raha”  (lk 45). Viimast näikse pigem nappivat. Säästlikkus on ajakohane. Manitsus Genève’ist naisele, kes Vishys tervist parandab: „Kui tahad telefoniga rääkida, siis pärast kella 9-t õhtul, sest siis on tariif odavam” (lk 117). Või majandusraskuste süvenedes Eestis 1932: „Arvatavasti vähenevad ka meie sissetulekud, st minu palk, nii et me peame olema väga kokkuhoidlikud” (lk 141). Vihjed või viited poliitikale, ka päevapoliitikale  niisama hästi kui puuduvad. Irooniline on kirjutaja mõnigi kord. „Inglismaa ja Prantsusmaa peaministrid rääkisid teineteisele peaaegu diametraalselt vastu, kuid mõlemale muidugi aplodeeriti ja aplodeeriti hoolega” (lk 22). Või aastal 1926: „Lausa naerma ajab! Poola, Hispaania, Brasiilia [—] tahavad nüüd iga hinna eest saada Rahvasteliidu vahendusel „suurriigi” tiitlit [—] ja ilmtingimata (Nõukogu) alaliseks liikmeks. SDN elab üle kriisi, kuid selles  kriisis on vähe traagilist ja palju koomilist. [—] Ma ei ole Genève’is veel kunagi näinud nii palju upsakust ja rumalust kui sedapuhku” (lk 98). Teistsugune on Laidoneri suhtumine, kui 1924. aastal on Gruusias puhkenud ülestõus: „Kõik suurriigid teevad praegu silma Venemaale ja grusiinid peavad tegutsema omal riisikol. [—] Jah, see on saatuse iroonia, me kordame siin igal moel sõna rahu ja räägime koguni „igavesest rahust”, aga samal ajal voolab  kogu Kaukaasias veri” (lk 32-33).

Mitmel korral tõuseb üles võõrkeelte oskuse vajadus. Johan Laidoner käsib võtta pojale inglise keele eraõpetaja ja möönab samas, et kesist keele valdamist on temal tulnud „eriti raskelt üle elada” (lk 85). Genfis õpib ta kohalikega suheldes, aga ka grammatikaõpiku abil õhtuti prantsuse keelt. „Ma olin tervelt 9 korral esimeheks täiskomisjonis ja 6 korral allkomisjonides” (lk 122). Jutt on desarmeerimiskonverentsist,  kus Laidoner pidi juhtima vastavate komisjonide koosolekuid. Ta tunnistab naisele, et unustanud tihti ära, kuidas seda või teist lauset prantsuse keeles öelda, ja tunneb ilmselget kergendust: „Jumal tänatud, see on nüüd läbi!” (lk 122). Vilniuse sõjakooli 20aastane eestlasest kadett Johan Laidoner ja poolakast 16aastane gümnaasiumitüdruk Maria Kruszewska kohtusid esimest korda 1904. aastal ühel tantsupeol.  1911. aastal laulatati nad Peterburis. Ilmasõjas tõusis Laidoner Vene polkovnikuks, Vabadussõjas Eesti kindralleitnandiks. Sõjad sõditud ja kogu pere viimaks Eestimaal koos, möödusid Laidoneride kaks järgmist kümnendit majas Tõnismäel Tuvi pargi servas ja Merivälja taga Viimsi mõisas.

Sealt Viimsist küüditati kindral 1940. aasta 19. juulil Venemaale Penza linna. Maria läks oma mehega kaasa. Penzas oli kindral algul nn  koduarestis, kuid juba 1941. aastal ta arreteeriti. 12 viimast eluaastast tuli tal olla mitmes Nõukogude türmis. Ta suri 13. märtsil 1953. aastal Vladimiri vanglas ja maeti ühishauda. Põrmu asukohta pole korduvatest otsingutest hoolimata suudetud kindlaks teha. Kindral Laidoner oli neid väheseid Eesti ohvitsere, kellele sovetid määrasid kiire mahalaskmise asemel pika virelemise ja vaevalise suremise erirežiimiga vanglate lakkamatutes mõnitustes.  Ka Maria Laidoner vangistati 1941. aastal. Ta vabastati aasta pärast Stalini surma.

Võimude ilkumine tema üle jätkus sellegipoolest. Seitse aastat pidi ta Venemaal ootama, enne kui tohtis Eestisse elama asuda. Siingi kehtestati alandavaid kitsendusi. Esialgne luba pealinnas elada tühistati. Tema elukohaks sai Haapsalu ja hiljem Viljandi. Mehe sugulasi näiteks Nõmmel või mõnda omaaegset tuttavat näiteks Tallinna kesklinnas  tohtis ta külastada, aga nende juures peatumine oli keelatud. Paratamatult põhjustas säärane elukorraldus ajapikku pingeid, mida asjaosaline kas ei osanud või ei pidanud vajalikuks vältida. Kuna väärikaks liiklusvahendiks pidas ta autot, tekitas edasi-tagasi sõidutamine probleeme: enam-vähem kõik auto-omanikust sugulased olid kaasatud. Mäletan teda, daamiks sündinud ja kasvatatud vanemat naisterahvast.

Venemaa vintsutused  olid oma jälje jätnud. Ja kindlasti mõjusid rusuvalt EN SV nöökimised. Kummatigi näis ta kuuluvat nende väheste naasnute hulka, kes leidsid, et kuna tema oli Venemaal oma kannatuste karika põhjani joonud, siis peaksid need, kelle elu oli jätkunud selles ilusas turvalises Eestis, kust tema ära viidi, olema suurkannatajate vastu mõistvamad ja ohverdavamad. Arusaadavalt tegi säärane hoiak suhtlemise kahepoolselt valusaks ning pingestatuks. Omavahel  ehk seljataga kutsuti Mariat Martonnaks – lühendus talle endale meeldinud kõnetusnimest Maria Antonovna. Proua Laidoner ei kõnelenud oma mehest ega kunagisest elust – või kui, siis väga kitsas ringis.

Kas need olid tabuteemad, nagu palju muudki tollal, ei oska ma öelda. Selg oli tal sirge ja pea püsti. Oma välimuse eest hoolitses ta jätkuvat. Aastad olid teda üllatavalt vähe muutnud: tagasitulnu, kes jalutas mõõdetud  sammuga teiste külaliste vahel Nõmme suvelopsakas lilleaias, oli veerandsajandi-tagustelt fotodelt maha astunud Viimsi matroon, EV sõjavägede ülemjuhataja abikaasa. Ta käitus daamina, nagu ta aja julmust trotsiva daami käitumist ette kujutas, ja mõjus Hruštšovi-aegses nõukogude argipäevas oma nõudlikkuses ning isekuses ärritusena, kohati peaaegu koomilise võõrkehana. Ta rääkis püüdlikku eesti keelt, kus oli täiskasvanuna  õppinu korrektsust ja ootamatuid vigu, aktsent erines eesti keelt purssivate venelaste hääldusmoonutustest. Kirjad Mašenkaks nimetatud Mariale, kui neid nüüdsama lugesin, elustasid mälupilte vanaprouast, keda olin paljude aastate eest kolmel-neljal korral põgusalt kohanud. Vastakaid lugusid kuulsin tema kohta tollal ja hiljemgi. Kirjad on aga sootuks teisest ajast ja kohast kui minu talletatud killud. Ometi aitasid  need mul mõista aega ja inimest nii aja ja inimese muutumises kui ka muutumatuses. Maria Laidoneril õnnestus Kirovi vanglast välja tuua mõned raamatud, mille puhastele vahelehtedele või servadele oli Johan Laidoner kirjutanud oma mõtteid.

Üks neist on järgmine: „Miks ma ei põgenenud Eestist 1940. a suvel. Põgeneb see, kes kardab vastutust oma tegude eest. Mina olen iseseisva Eesti riigi tegelane. Riiklik iseseisvus on iga kultuurilise  rahva suurim ideaal, ilusam paleus. … Suur osa minu elutööst oli pühendatud Eesti riigile – ja selle oma töö eest ei karda ma vastutust ei ajaloo, ei inimeste eest – ei häbene oma tegevuse pärast”.