ERM100: Tagajärgede ettenägemisest

Kaarel Tarand

Eesti kultuur on täis edulugusid, kus nähtava kvaliteedihüppe tõukejõuks on oma maja valmimine. Nii läks Tartu ülikooliga (ja läheb alatasa uuesti iga teaduskonnaga), Vanemuise ja Estonia teatriga, Kumuga uusimast ajast. Päris oma kodu kasvatab loodud organisatsioonile tiivad ja ei saa tiivutut erandit ka Eesti Rahva Muuseumist. Siiski, tiivad küll, aga kütust ehk raha on ka vaja ja kütusevarude osas ei ole esialgu näha kindlust, vaid pigem probleeme.  Ehitusraha on üks asi ja avaldab muljet, et tegelikult on just Euroopa Liidu doonorriigid otsustanud ERM i maja ehituse alustamise ajal, mil oma raha napib. Sada aastat tagasi polnud meil välismaal ühtki sõpra võtta.

Nüüd on, kuid hoolimata sellest peaks meie praeguse jõuka aja mõtteviis olema minimaalselt see, et ruumilise omavajaduse jagu jaksame iga kell ka oma raha eest ehitada, välismaiste sõprade raha eest saame lihtsalt veel suurema teha – et  ka välisuurijad ja välisturistid ära mahuksid. Kui maja valmis, tuleb pikk ja piinarikas laenumaksmise periood, mil muuseumile antakse mõista, et ärgu tegevuskuludeks palju küsigu, niikuinii ollakse eelarves „üleval” suure kuluallikana. Ja teised tahavad ka raha. Võib ette tulla poliitilist mõtteviisi, mille järgi nii vägeva maja peremees peaks suutma isemajandamisele üle minna, teenida igal aastal aina rohkem omatulu.

Eriti tobe oleks, kui  ministeeriumis hakataks uue hoone avamisaasta külastatavuse alusel pikaajalisi arvestusi tegema. Loomulikult käib esimesel aastal uues muuseumikompleksis ära suurem osa Eesti elanikest ja loomulikult panevad uue sihtobjekti oma pakettidesse kõik turismifirmad. Teisel tegevusaastal on peaaegu lootusetu näha majas esimese aastaga samaväärset külastajate hulka, näita seal mis tahes maailmaimesid. Turumajanduslike majandamispõhimõtete  kohaldamine suurtele kultuuri

asutustele ja -institutsioonidele ei ole siiamaani olnud ülearu tervislik ja seda korda tuleks muuta. Eestis ja mujalgi tehakse riigieelarve aasta peale ette. Tore ja parlamentaarne ja … samas lootusetult lühiajaline. Pealegi näitab praktika, et jõulu eel kehtestatud eelarvet asutakse juba mõni kuu hiljem kas suuremaks või väiksemaks väänama. Ebakindlust toodab see kõik, mitte turvatunnet. 

Jah, riigi rahanduses eksisteerib veel ka RES ehk eelarvestrateegia, mille abil üritame (Euroopa Liidu nõudel) kavandada kulutusi nelja aasta peale ette. See käib eelkõige ikka investeeringute kohta, on haavatav, muudetav ja manipuleeritav dokument. Ning neli aastatki on vähe. Euroopa Liit ise teeb oma eelarveid ehk finantsperspektiive ettenägelikkusega ligi kümme aastat. Liidu liikmena võiks Eestigi sedasama üritada. Miks? Sest näiteks rahvusvaheliste  rändnäituste liikumisplaan (ja lepingud) tehakse aastateks ette. Sama võib puudutada mõne kuluka, ent olulise ekspeditsiooni korraldamist mõnda rahutusse maailmaossa (ERM i puhul eeskätt Venemaa alad).

Kuidas sõlmida lepinguid, kui finantstagatist pole? Rahaküsimus varjutab iseäralikult ka ERM i ja temast välja kasvanud kirjandusmuuseumi võimalikku taasühinemist. Minu meelest oleks ühinemine hea, sest kuidas tekstikultuuri ja  esemelist kultuuri ikka rangelt lahus hoida! Aga praeguse süsteemi järgi on iga ministeerium riigis justkui omaette riik, ühel parem, teisel kehvem finantseerimistase. Kui üks muuseum on teadusasutus ja teine mitte, siis võib sellest tekkida palgavahe sama kvalifikatsiooni nõudva töö puhul. Ühinemise puhul võib keegi rahas kaotada. Ent kui ühinemisprotsessi ainsaks takistuseks pole mitte sisulised, vaid finantsargumendid, siis on see ainult  veelkordseks kinnituseks, et 1995. aastal tehti haridus- ja kultuuriministeeriumi tagasi lahutades saatuslik viga, mille vilju sööme varsti viisteist aastat. ERM ja kirjandusmuuseum on Eestis piisavalt tähtsad asutused selleks, et muuta nende heaolu nimel valitsuse seadust ja riigi valitsemiskorraldust.

Vastupidi pööratuna see lause aga ei tööta: ükski ministeerium pole Eestis nii tähtis, et nende heaolu nimel rahvuslikele mäluasutustele kannatusi põhjustada.  Kõik eelöeldu on adresseeritud riigile – et see tehku, mis riigi kohus. ERM i ajalugu meenutades ei saa aga mööda rahva vabatahtlikust panusest, algusest peale on ta muuseumi majanduslikult aidanud. Asutamisel oli ERM liikmetega „ühisus” ja liikmed maksid ka liikmemaksu. Praegu ei saa keegi ERM i liige olla, sõprade selts aga on küll kena, kuid natuke nurgatagune lisand, mille kaudu muuseumi rahaliselt toetama kipuvad vähesed. 

Tänane Eesti ei ole annetamiseks ka just soodsaim nurk maailmas. Meie kosuv mittetulundussektor on teinud aastate jooksul korduvalt ettepanekuid maksukorraldust kolmanda sektori kasuks muuta, läbi on viidud rida temaatilisi uuringuid, kuid mida pole, see on poliitiline otsus ja seadus. Kui mõne väikese ja tühise MT Ü soovil riigivõim seadust tegema ei hakka, siis kingituseks ERM ile võiks ju ometi. Maailmas on kasutusel mitmeid viise  inimeste vabatahtliku panuse tõhusaks kokkukogumiseks, ERM i kui suure ja kuulsa asutuse seisukohalt vaadates töötaks hästi põhimõte, mille järgi tulumaksu maksev üksikisik võiks teatud osale oma tulumaksust ise sihtotstarbe määrata. Sellise seadusliku rahastamisvõimaluse olemasolu aitaks ERM i miljonite kroonide ulatuses igal aastal.

Kindlasti ei tähendaks see aga, et riigil kaoks piisava baasfinantseerimise kohustus.  Eelöeldu mõte ei olnud teha ERM i rahastamise asjus kellelegi etteheiteid, ega rikkuda juubelipäevil pidutuju, vaid ainult osutada, et kõik muuseumi probleemid ei lahene maja valmimisega muuseumi teise aastasaja algusaastail ning asutaja ja tänane omanik ei pääse kulukoormast pärast maja pidulikku avamast. Kohustus anda piisavalt elatusvahendeid jääb Eesti riigile muuseumi ehk aegade lõpuni. Ja kodarrahas seda välja maksta ei saa.