Mis on sisearhitektuuris teoksil?

Sisearhitekt seikleb hankerägastikes, laveerib tellijate ning projekteerimis- ja ehitusmeeskonna vahel ning tuleb toime ettevõtte juhtimisega.

GRETE TIIGISTE

Keerulisest ajast hoolimata siinne sisearhitektuur õitseb. Aasta-aastalt tuleb erialal tegutsejaid juurde ja ruumiloome valdkonna erialad põimuvad omavahel üha enam. On piiride hägustumise aeg. Eesti sisearhitektid on juba 1990. aastast koondunud sisearhitektide liitu. 32 tegutsemisaastaga on see jõudnud täiskasvanuikka ning kasvanud arvestatavaks loomeliiduks. Tänavusel maikuisel üldkogul arutlesid sisearhitektid oma eriala olnu ja tuleviku üle.

Sisearhitekt alustab ülikoolist – seal omandatakse teoreetilised ja praktilised oskused ning seejärel tehakse esimesed sammud tööturul. Loodetavasti leitakse ka tee loomeliitu. Kõrgharitud sisearhitekte koolitab kunstiakadeemia. Viimastel aastatel on liidu ja akadeemia koostöö tihenenud. Esiplaanil on sisearhitektuuri eriala lõpetajatele kutsekvalifikatsiooni väljastamine. Ülikool ja liit on ühiselt töötanud selle nimel, et kutsetasemed oleksid kättesaadavad sisearhitektuuri bakalaureuse- ja magistriõppekavade ning ruumikujunduse eriala lõpetanutele. See tähendab, et akadeemia õppekavad vastavad kutsestandardile ning lõpetanud noorel on võimalik kohe erialasele tööle asuda. Bakalaureuseõppekava lõpetanu saab sisearhitekti VI kutsetaseme, magistriõppekava läbinu astub sammu edasi ja pälvib sisearhitekti VII taseme kvalifikatsiooni. Igal kevadel osalevad lõputööde hindamiskomisjonides ka liidu esindajad – tegevad sisearhitektid, kes noorematele vajalikku tagasisidet jagavad.

Aasta-aastalt lisandub noortele sisearhitektidele veelgi kõrgemal tasemel kutsetaotlejaid. VIII taseme sisearhitekte-eksperte ehk oma valdkonna tippspetsialiste on 2021. aasta lõpuks kokku kümme. Peale projekteerimise tegelevad nad ruumiloome arendusega, eksperdina lahendavad näiteks üles kerkinud vaidlusküsimusi. Sisearhitekti kutset väärtustatakse projekteerimisvaldkonnas üha rohkem. Tellijate nõudmised on kasvanud ning soovitakse teha koostööd sisearhitektiga, kelle oskused on tõendatud.

Sisearhitekti haridus on tugevalt seotud ka teadusarendusega. Sisearhitektide liit püüab ajaga sammu pidada ning on alates 2014. aastast korraldanud „Sisu“ sümpoosioni, mis on aastatega kujunenud rahvusvaheliseks sündmuseks. „Sisu“ eesmärk on käsitleda sisearhitektuuri teooria ja praktika ühisosa. Igal sümpoosionil on kuraatorite meeskond, kelle juhatusel tõstatatakse uusi sisearhitektuuri teemasid. Otsitakse lahendusi probleemidele, millega sisearhitektid, õppejõud ja üliõpilased oma töös vastamisi seisavad. Liitu koondunud sisearhitektidele pakutakse võimalust tungida oma eriala nüanssidesse ja nende üle ühiselt arutleda. Just nii hakkavad idanema sisearhitektuuri arengut suunavad ideed.

Avaliku ja erasektori tellijad on hakanud korraldama sisearhitektuuri konkursse. Esimene ja õnnestunud oli Tartu kohtumaja võistlus, mis korraldati koostöös Riigi Kinnisvara ASiga. Järge ootavad juba uued. Nende arendamiseks on algatatud projekt „Eesti Sisearhitektide Liit kui ideekonkursside läbiviija ja lähteülesannete koostaja“, mida toetab sihtasutuse Kodanikuühiskond sihtkapital. Töötatakse välja juhend, mille põhjal saavad tellijad koostöös liiduga edaspidi konkursse korraldada. Eeskuju võetakse arhitektide liidust, kes on võistluste koordineerimisega teinud ära väga suure töö. Kui võistlus on põhjalikult ja korrektselt koostatud ning läbipaistvalt ellu viidud, siis sünnib parim võimalik sisearhitektuur. Eesti sisearhitektuur on tunduvalt rikkam, kui tellijad saavad valida mitme võimaluse seast. Nii luuakse kvaliteetsed terviklikud ruumilahendused, väheneb ülejala tegemise oht.

Arhitektuurivõistlused toovad selgelt esile, et tellijate vajadused on muutunud. Enam ei keskenduta üksnes uute ruumide loomisele, mis polekski jätkusuutlik. Panustada tuleb olemasolevate ruumide ümberkujundamisse. Trendi lükkavad tagant rohepööre, tervise- ja energiakriis ning koduuksetagune sõjaolukord. Inimeste ruumivajadus muutub kogu aeg, segunenud on piir kodu ja töö vahel. Palju tähelepanu pööratakse sisearhitektuuri pärandile, millega sisearhitektid tihti kokku puutuvad.

Pärandi käsitlemises ja selle uuesti kasutusele võtmises on sisearhitektil vastutusrikas osa. Töö algab ruumide kasutamise analüüsiga, et mõista, mis on tellija vajadus. Selle põhjal pannakse ühiselt kokku lähteülesanne ja nõuded uuele ruumile. Seejärel algab projekteerimine.

Leila Pärtelpoeg on olnud eesti sisearhitektuuri mõjukamaid tegijaid, kes pika karjääri jooksul on väga palju tegelenud pärandi ja selle mõtestamisega. Kuigi tööpõld on muutunud, on tema mõtte edasikandjaid mitmeid. Leila Pärtelpoeg tähistab tänavu 95. sünnipäeva. Sel puhul korraldab sisearhitektide liit temale pühendatud seminari, mille käigus vaadeldakse ühiselt silmatorkavaid näiteid, mille puhul vanad hooned on saanud uue hingamise nii väljanägemiselt kui ka funktsioonilt.

Kavas on arutelud, kus tõstatatakse küsimusi rohepöörde ja renoveerimise vahelistest seostest, samuti oodatakse esinema väliskülalisi, kes jagavad oma kogemusi. Seminaril peavad arhitektid nõu muinsuskaitsjate ja pärandihoidjatega, kellega oma töös ka muidu tihedalt lävitakse.

Sisearhitekti tööpäev on loomuldasa mitmekesine. Sinna kuuluvad seiklemine hankerägastikes, laveerimine tellijate ning projekteerimis- ja ehitusmeeskonna vahel ning toimetulek ettevõtte juhtimise rõõmude ja muredega. Koostöös avaliku ja erasektoriga ollakse kursis arhitektuuritrendidega ning püütakse neid rakendada parimal võimalikul moel.