Alkeemikud

Kaarel Tarand

Iga päev väärib kordamist ja meenutamist Rein Taagepera arvamus läinud laupäeva Postimehe ak-s: „Sotsiaalteadused on läinud valele teele, lootes kõike lahendada statistilise analüüsi teel, mis toob tihtipeale sõnnikut. Selleks, et teada, mida mõõta ja kuidas mõõta, peab olema loogiline pilt, mis on tähtis”. Ja teisal: „Väikese ennustusvõimega sotsiaalteadus ei saa püsima jääda. Ta on karjuvalt sarnane astroloogide ja alkeemikute tegevusega.”

Paraku ei suuda ajalehed õpetlase väitega kohaneda ega seda järgida ning terve nädala on levitatud aina eriskummalisemaid teateid pensionisammaste kokkukukkumise (ja palvetamisvajaduse), majanduskrahhi või ka erakondade populaarsuse kohta. Tähendab, on esitatud andmeid, mis on saadud Taagepera nimetatud astroloogilise või alkeemilise uurimise tulemusel. Ajakirjanduse õigustuseks tuleb öelda, et neid andmeid levitavad auväärsed äri- ja avalikud organisatsioonid. Keda siis veel uskuda kui mitte neid?

Loomulikult võib andmeid kasutada, kuid endale aru andes, et nende andmete hankimisviisi ja aluseks olevaid arvutusmeetodeid pole toimetustes võimalik kontrollida. Küll peaks ajakirjanik endalt küsima, kas andmete levitajal võiks ehk mingeid varjatud huvisid olla. Pankade ja pensionifondide puhul on asi lihtne (ja varjamatu). Kui riik otsustab pensionisamba sissemakse peatada, jääb pankadele laekumata kogusummas 2,5 miljardit aastas. Kui eeldada, et pangas teenib iga sissetulnud kroon panga omanikele kas või 10% kasumit aastas, tähendab riigi otsus, et pankade omanikelt võetakse ära 250 miljonit krooni kasumit. Selge, et pankuri ajab selline asi tigedaks. Kuid riigi selle otsusega ei võeta pensionisambasse hoiustajatelt midagi ära. Vastupidi, inimesele jääb raha, mis ta sissetulekult sambamaksena kinni peeti, nüüd kulutamiseks kätte, sotsiaalmaksu kaudu sambasse suunatud lisasumma aga võib välja maksta praegustele pensionäridele.

Seega on väga imelik, kui ajalehed võtavad antud küsimuses valitsust sajatava hoiaku ning esindavad häälekalt pangaomanike huvisid. Ajakirjanduslik kaasalaulmine kõige negatiivsemaid avaldusi tegevate poliitikutega on seletatav inimpsüühika iseärasustega, kalduvusega teha nina ees paistva järgi suuri üldistusi alade kohta, mida silm ei seleta. Parasjagu väga viletsaid aegu ja suuri koondamisi üle elavates lehetoimetustes on kerge kollektiivselt uskuda, et kõikjal peab olema olukord sama halb kui ajakirjanduses (vastupidine oleks ju ebaõiglane). Tegelikult on trükimeedia kõrval vähe neid majandusharusid, mille tulud oleksid aastatagusega võrreldes vähenenud rohkem kui kaks korda, nagu on juhtunud ajalehtede reklaamituluga.

Aga mis sunnib tagant poliitikuid? Opositsiooniga on asi selge, tema ainus väljapaistmise võimalus ju ongi valitsuse mahategemine. Kuidas aga seletada isamaaliitlaste lausa apokalüptilist retoorikat? Mart Laar tahab teha „masendavalt ebapopulaarseid otsuseid”, nagu ikka (ta on neid enda arvates alati teinud ja tundub, et sellest teguviisist sõltuvusse sattunud), Taavi Veskimägi kuulutab, et „mida päev eelarveaastat edasi, seda rumalamad ja valusamad tulevad kärped”.

Andres Herkel aga oletab: „Võib-olla tegutsetakse isegi mingi äraspidise alalhoiumotiivi ajel, kui arvatakse, et negatiivset sõnumit ja radikaalset tegutsemist vältides suudetakse säilitada valijad.” Siitki kumab vastu, et poliitiku kohustus on teha musta tööd, mis valijale on vastuvõetamatu, ja ainult negatiivne sõnum ongi sõnum. Kui meenutame, et IRLis tegutsevad Euroopa mõistes kristlikud demokraadid, heidab see pisut valgust seda sorti avalduste tagamaale.

Kristlusest saab hõlpsasti välja noppida mõtte, et lunastus saabub ainult läbi kannatuste. Seda kujutlust tuletati lihavõtte aegu meelde ka ja mis meelel, see keelel. Kui saaks aga käia mööda kannatuste rada IRLi käekõrval, küll siis kolmandal päeval või vähemasti aastal …? Või alles kolmandas põlves? Kui segada lisaks ebausule, alkeemiale ja astroloogiale ka religioossed tundmused ühiskonna analüüsi ja riigijuhtimisse, siis ei ole head nahka loota. Avalikku tegevust peab juhtima kõrgemate jõudude kaasabita ning ennustusvõimelisele teadusele toetudes.

Mu arvates tuleks sellelt lähtekohalt teha kaht lihtsat asja, mis ühiskonnas valitsevaid meeleolusid (ja sellest tulenevalt majandusolusid) pisut turgutaks. Esiteks peaks valitsus Taagepera osutatud põhjusel kutsuma majandusteadlaste asemel nõustajaks hoopis mõne evolutsioonilise psühholoogia asjatundja. Teine ülesanne on raskem, nimelt veenda publikut selles, et avalikku sektorit ei saa kuidagimoodi samas mahus kokku tõmmata nagu eraettevõtlust. Sest avalik sektor loob avalikku, üldist hüvet, mille olemasolu on vältimatu, ettevõtted aga toodavad suurelt jaolt kaupa ning teenuseid, mis võivad olla, aga ei pruugi olla. Kui publiku veenmiseks loogikat, mitte alkeemiat kasutada, võib see siiski õnnestuda.