Ülikoolid, muuseumid ja kollektsioonid ehk Akadeemilise pärandi minevikuraskused ja vastutus

JAANIKA ANDERSON

5.–8. juulini toimus Belgias Euroopa akadeemilise pärandi võrgustiku Universeum XXII aastakonverents „Ülikoolimuuseumid ja -kogud: minevikuraskused – vastutus tänapäeval“. 2000. aastal loodud võrgustikus tegeletakse akadeemilise pärandiga, nii materiaalse kui ka immateriaalse pärandiga selle kõige laiemas tähenduses. Universeumi eesmärk on soodustada Euroopa ülikoolide kogude säilimist, uurimist ja neile ligipääsu, edendada tegevust kogudes, muuseumides, arhiivides, raamatu­kogudes, observatooriumides ja ka botaanikaaedades. Konverentsi keskpunktis olid ülikoolimuuseumide ja -kogudega seotud minevikuraskused, kuid ka ühiskondlikud ja poliitilised muutused. Akadeemilise pärandiga tegelevates asutustes nähakse endal kohustust neil teemadel aktiivselt kaasa rääkida ja olla esi­rinnas aruteluteemade tõstatamisel ning toimida akadeemilise institutsiooni ja ühiskonna vahel sillana.

Kõrghariduse andjana ja teadmiste loomise keskustena on ülikoolid ühiskonnas aset leidvate muutuste mõtestamise keskmes – või vähemalt peaksid olema. Poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised nihked mõjutavad jällegi ühiskonnas teadmiste loomist ja haridust. Ühiskonnaga suhtlemine on akadeemilisele kogukonnale tähtsam kui kunagi varem, sest infoküllus ja teadmiste kättesaadavus ei ole enam kellelegi uudis. Teadlased peavad arvestama kasvanud skeptitsismiga teaduse suhtes, levivate pseudoteaduste, võltsuudiste, ühiskonna lõhestumisega ja muuga, mis võib panna teaduse vajalikkuse kahtluse alla.

Akadeemiliste asutuste üks ülesandeid on ühiskonnaga kontakti hoida ja suhelda – teadmised ei ole monopol. Teadmised ei ole ka lõplikud, kuigi sageli mõeldakse väljapool teadlaskonda teadussaavutusest või uuest teadmisest kui millestki muutumatust. Ümberhindamised, uued avastused ning selle käigus aset leidnud läbikukkumised ja ebaõnnestumised justkui kõigutavad teaduse ja teadmiste usaldusväärsust.

Sild teadmiste loojate ja ühiskonna vahel

Konverentsi üks läbivaid teemasid, mis kerkis esile ka uuemate ülikoolimuuseumide ekspositsioonidest rääkides ja ühendas selgroona arutelu, oli ülikoolide vajadus suhelda ühiskonna kõikide osalistega ning viia teaduslikud teadmised ja protsessid inimesteni. Kõik teavad, et teadlasi kutsutakse oma elevandiluutornist välja astuma ning rääkima oma tegevustest lihtsalt ja arusaadavalt. See ongi see laialt tuntud sõnapaar „teaduse populariseerimine“, mis peaks endas kätkema kõike, mis teeb n-ö tavainimesele arusaadavaks, mida teadlane teeb, milleks seda vaja on, ja parimal juhul ka seda, mis kasu saab sellest tavainimene. Eesti kõrghariduse ja teaduse rahastamise kõledas ja teravas olukorras on need küsimused iseäranis päevakohased.

Teadmisi saab teha kättesaadavaks nii ja naa. Üks võimalusi on rakendada selle vankri ette ülikoolikogusid haldavad asutused ja muuseumid. Kuidas saavad ülikoolimuuseumid aidata teadlastel ja teadusel jõuda kõigi ühiskonnagruppideni? Kuidas nad end ise positsioneerivad? Kas nad tegutsevad lihtsalt abistajatena või on neil oma seisukoht? Kas ülikoolimuuseumid võiksid olla ühiskonna probleemide käsitlemisel eeskujud? Kas ülikoolimuuseumid on akadeemilise kogukonna osana teadmistega paremini varustatud kui muud tüüpi muuseumid? Neid küsimusi konverentsil esitatigi. Sugugi mitte kõikidele ei ole veel vastust, kuid oluline on mõtestada oma rolli akadeemilise asutuse osana.

Paljudel juhtudel on ülikoolimuuseumidel kogude haldamise, näitamise ja õppetöö toetamise funktsioon. Siiski on suur hulk neid, kes on võtnud oma missiooniks purustada seinu laiema avalikkuse ja ülikoolide vahel, luues kontakte ja algatades mõttevahetust. Ülikoolimuuseume nähakse sillana teadmiste loojate ja ühiskonna vahel, teadmiste ja inimeste vahel. Paljudes ülikoolides tunnetatakse vajadust vahelüli järele, mis ühendaks neid ühiskonnaga. Seda tõendab ülikoolide panus akadeemilise pärandi ja kollektsioonidega seotud asutuste vähemal või rohkemal määral toetamisse, kuid ka see, et luuakse lausa uusi struktuure või korraldatakse ümber olemasolevaid mäluasutusi. Selle kohta võib näiteid tuua mitmelt poolt Euroopast. Üks suurejoonelisemaid ettevõtmisi leidis aset väga mitmekülgsete ja suurte kollektsioonidega Göttingeni ülikoolis, kus seni puudus kogusid ja pärandit koondav institutsioon, kuid tänavu 31. mail avati täiesti uus ülikoolimuuseum.

Muutunud paradigma

Pärast kümmet aastat planeerimist avas Göttingeni ülikool inimestele uksed teadusajaloo ja tänapäeva teaduse maailma. Uus institutsioon kannab nime Forum Wissen (Teadmiste Foorum), kuna seda ei soovita määratleda kollektsioonide muuseumina, vaid loodavate teadmiste muuseumina. Kui minna veelgi kaugemale, siis võiks seda nimetada teadmiste turuplatsiks, kus väljastpoolt akadeemilist maailma tulevad inimesed saavad noppida huvipakkuvat infot, et mõista teadmiste loomise protsesse. Forum Wissenis ei räägita teaduse kangelastest, suurtest läbimurretest ega murrangulistest tulemustest, vaid teadlaste ja õpetlaste teedest, lugematutest ja sageli nähtamatutest kaastöölistest ning sellest, et otsimine, mõttevahetus, vaatenurkade pöörded ja otsimise jätkamine kuulub protsessi juurde.

Tuleb nentida – ja mitte ainult Forum Wisseni põhjal –, et teadlaste kui üksikisikute heroiseerimise aeg on möödas. Enam ei tööta narratiivid, kus teadlane sündis, õppis, tegi avastuse ja sai kuulsaks. See ei tähenda, et näitusesaalidesse ei jõuaks enam suurte teadlaste lugusid, kuid tänapäeva ülikoolimuuseumi lood toetuvad protsessile. Selles on osalejad, läbimurded, tagasilöögid, teadmiste levik, ümberhindamised, tõe purustamine, uute teadmiste teke, lisanduvad osalejad ja nende vaatenurgad. Paradigma on muutunud.

Seda kinnitab ka Genti ülikooli näide. Paar aastat tagasi pandi alus ülikooli botaanikaaia südames asuvale muuseumile GUM.¹ Muuseumi ekspositsioon „Teaduse, kahtluste ja kunsti foorum“ („Forum voor Wetenschap, Twij­fel en Kunst“) on pühendatud teadusele, uurimistööle ja kriitilisele mõtlemisele: külastajad saavad avastada, et teadmine on katse-eksituse, kahtluse ja kujutlusvõime tulemus. GUMi ambitsioon on piiluda teadlaste ajju. Milliste tõketega nad silmitsi seisavad? Milline on nende suhtumine? Kas seal on ruumi kujutlusvõimele, kahtlustele ja ebaõnnestumistele? Kuidas mõjutab see kõik meie elu ja mõtteviisi? Millised tähelepanuväärsed objektid võivad seda teaduse lugu valgustada? GUMi vaatajaskond näeb väga vaheldusrikast ekspositsiooni väärtusliku kollektsiooniga, mis hõlmab eri teadusharusid bioloogiast arheoloogiani ja psühholoogiast meditsiinini. Ekspositsioonis kohtuvad teaduse ajalugu ja tänapäeva uurimistöö, mis pakuvad ühtaegu pilguheitu tulevikku ja annavad sügavama huvi korral võimaluse süüvida esemete teaduslikku kirjeldusse ja saamislugudesse.

Teadusmuuseumid, eriti just ülikoolimuuseumid, kannatavad elitaarsuse maine all. Ka Tartus tuleb silmas pidada, kuidas kõnetada neid, kel pole ülikooliga sidet, mis annaks neile julguse ja soovi siseneda ülikooli muuseumi. Palju­dele (potentsiaalsete) külastajatele on kontakti lävi teaduse ja akadeemilise maailmaga liialt kõrge või arvatakse, et see on kättesaamatu. Selle probleemi lahendamiseks katsetatakse mitmesuguseid meetodeid. Näiteks Padova ülikooli Giovanni Poleni füüsikainstrumentide muuseumis näidatakse väga täpselt, kuidas üks või teine instrument on mõjutanud inimeste elu, ning ühtlasi peetakse seal tähtsaks esile tuua teaduse ebaõnnestumisi. Eksimine on inimlik, teadus on inimlik ja see on inimeste teenistuses.

Seoses kõrghariduse ja teaduse elitaarsusega kerkis esile ka mõte, et enam ei piisa ühesuunalisest teabe edastamisest ühiskonnale. Protsessi tuleb kaasata ka mitteakadeemilised inimesed, et edastada teavet, mille järgi on vajadus, ja saada ka vastukaja – eesmärk on luua teaduse ja ühiskonna dialoog. Ülikoolimuuseumid kui mitmesuguseid kaasamisinstrumente haldavad institutsioonid saavad teadlaste ja ühiskonna mõtteid vahendada. Selline lähenemisviis võimaldab tugevdada muuseumi seotust akadeemilise kogukonnaga, et õigustada oma olemasolu akadeemilises struktuuris, aga ka läheneda sihtgruppidele, kes muuseumis pakutavast osa saavad. Seda võib nimetada kahesuunalise tänava mudeliks, kus teadmine liigub loojalt vastuvõtjale ja peegeldub vastuvõtjalt loojale tagasi, misjärel vajadusel teadmisi korrigeeritakse.

Dekoloniseerimine ja rehumaniseerimine

Konverentsil tõstatati ka kolonialismi ja dekoloniseerimisega seotud küsimused, mis on viimastel aastatel olnud kogu muuseumisektori üks fookuspunkte. Kunstiajaloo-, sotsiaalajaloo, etnograafia-, antropoloogia- ja loodusloomuuseumides on asutud sel teemal kaasa rääkima, selle valdkonna probleemistikku tutvustatakse näituste ja mitmesuguste tegevuste kaudu.² Teadusajaloomuuseumides ja ülikoolimuuseumides on see teema jäänud seni pigem tagaplaanile, kuigi on äärmiselt aktuaalne just vanade ülikoolide kollektsioonide puhul. Need sisaldavad pärandit, mida koguti ja toodi kaasa maailma avastamise ja tundmaõppimise käigus ekspeditsioonidelt või saadi annetusena kollektsionääridelt.³

Paljud ülikoolid seisavad praegu silmitsi keeruliste ja vastuoluliste küsimustega, mis puudutavad neid kogusid, kus on (koloniaal)võimu või sõja ajal omandatud esemeid. Euroopa ülikoolide selle kogude osa „algse“ väärtuse ja praeguse teadusliku või haridusliku väärtuse vaheline suhe on pingeline. Ei ole ühest vastust, kuidas mõjutab see pinge objektide algset tähtsust ülikoolile ja millised nüüdisaegsed alternatiivsed viisid valitakse nende tõlgendamiseks.

Julge küsimusena küsiti ka, kas üldse peab koguma arheoloogilisi ja kunstiobjekte (nt kreeka, rooma, egiptuse jm muistiseid), kuna kõik on nii keeruline. Küsimus on ajendatud päritolu-uuringutest. Paljude objektide ja kogude puhul on päritolus küsitavusi: annetused eraisikutelt, mille puhul pole alati teada objektide kaugem ajalugu, salakaubandus, röövimised, vargused, sõjasaagina kaasatoomine … Üllatavalt palju kajas saalist vastu, et polegi vaja koguda. Selles vastuses oli omajagu emotsioone, kuna pidevalt pärandiga tegelevad inimesed puutuvad kokku ka kõikide nende keeruliste küsimustega, millega kollektsioonis olevad objektid on seotud.

Hea näide on siin ka päritolu-uuringute raames tõstatatud rehumaniseerimise teema. See on protsess, mille käigus pööratakse ümber dehumaniseerimisega tekitatud kahju. Näiteks on sügavalt juurdunud tavana kataloogides, andmebaasides ja näitustel inimese pealuu kohta nimetus „kolju“. Kuid kolju ei ole pelgalt (muuseumi)objekt, vaid see on osa ühe inimese säilmetest – sel inimesel oli kunagi identiteet ja elu. Kuidas objektistatud esivanemate säilmeid rehumaniseerida? Esimene samm on astutud teema tõstatamisega. Probleemide teadvustamisel on tähtis, et inimesed tunneksid end võrdsena olenemata soost, rassist ja ühiskondlikust kuuluvusest.

Kogude kasutamine

Kolmanda teemana oli konverentsi keskmes kogude kasutamine. Ülikoolimuuseumid ja -kollektsioonid (alati ei ole ülikoolidel avalikke muuseume) näevad oma kollektsioone äärmiselt tähtsa taristuna, mida saab peale ühiskonna teenimise rakendada ka uurimis- ja õppetöös. Enamasti on ülikoolimuuseumid väga tihedalt seotud üliõpilaste harimisega, kuna muuseumide teenistuses olevad inimesed täidavad ka õppejõu funktsioone. See tähendab, et inimeste, teadmiste ja kogude ressurssi kasutatakse akadeemilise asutuse jaoks parimal moel.

Kogude kasutamiseks ja tudengite kaasamiseks on mitmesuguseid võimalusi. Kõige enam räägitakse praegu objektipõhisest õppest. See on aktiivõppevorm, kus kasutatakse eri objekte, et arendada vaatlusoskust, infoleidmise võimekust, allikakriitilist suhtumist ja kriitilist mõtlemist, aga ka objektidega füüsiliselt ümberkäimise oskusi ning individuaalse ja grupitöö oskusi. Tudengeid kaasatakse ka pärandiga seotud projektidesse, näituste koostamisse, ekskursioonide tegemisse ja ürituste korraldamisse. Õppetöö osana või vabatahtliku tööna annab see hindamatu kogemuse ja ettevalmistuse.

COVID-19 on viinud ka ülikoolimuuseumid üha enam digitaalsesse maailma: otsitakse võimalusi, kuidas digitaalset sisu luua ning kuidas digiressursse ja uusi tehnoloogilisi lahendusi pärandiga seotud õppetöös paremini rakendada. Selles valdkonnas kuulatakse meeleldi lugusid parimate kogemuste ja õnnestumiste kohta, nagu sai tõdeda haridustegevusi puudutavates töögruppides.

Nelja konverentsipäeva sisse mahtus palju arutelusid, avatud küsimusi ja lahtiseks jäetud vastuseid. Väga lihtsalt öeldes liiguvad aga ülikoolimuuseumid üha enam avatuse poole, nad on valmis ühendama akadeemilise maailma ja ühiskonna teadmisi, neil nähakse kohustust tõstatada keerulisi teemasid ja juhtida diskussioone.

 

Jaanika Anderson on Tartu ülikooli muuseumi teadusdirektor.

1 GUM (Genti ülikooli muuseum) nomineeriti auhinnale EMYA 2022, mis on kõige prestiižsem muuseumiauhind Euroopas. https://www.gum.gent/en

2 ICOMi Eesti rahvuskomitee juures tegutseb päritolu-uuringute töörühm, mille eesmärk on tõsta Eesti muuseumide seas teadlikkust valdkonna teemade suhtes, sh vaadata ka kogude päritolu-uuringute teemasid, mis seostuvad maailmas koloniaalperioodi kogude üle peetava diskussiooniga. http://www.icomeesti.ee/paritolu-uuringute-tooruhm

3 Kolonialism ja dekoloniseerimine olid kõne all ka 1985. aastal asutatud Coimbra grupi ülikoolide pärandiga tegeleva töörühma selle aasta kohtumisel. Coimbra grupp on ammu asutatud rahvusvaheliselt kõrge tasemega Euroopa multidistsiplinaarsete ülikoolide ühendus, mis on pühendunud akadeemiliste ja kultuuriliste sidemete loomisele, et edendada rahvusvahelistumist, akadeemilist koostööd, tipptasemel õpetamist ja teadustööd ning teenida ühiskonda. https://www.coimbra-group.eu