Holmes ja Matsin

Samamoodi nagu on Paavo Matsini „Lenini valsis“ Tartu hõivanud kassijõugud, võtab jutuajamise romaani autoriga korduvalt üle sarmikas Holmes.

PILLE-RIIN LARM

Tartu kuuenda linnakirjaniku Paavo Matsini residents asub Riia mäel. Aknast avaneb vaade platsile, kus Nõukogude ajal seisis Lenini monument. Nüüd võiks ju arvata, et Matsini uue romaani „Lenini valss“ üks peategelasi kukkus autorile otse sülle – ja kukkuski, aga see juhtus hoopis Soomes. Veel seiklevad romaanis mitmed „Gogoli diskost“ tuntud tegelased, sest, nagu pealkiri vihjab, tegu on „Gogoli disko“ järjega. Seitsme aasta eest mitu auhinda noppinud teosest on saanud üks tõlgitumaid eesti nüüdisromaane, näiteks ilmus äsja hispaanindus. Püüame sellest kõigest intelligentselt vestelda. On 2. august 2022.

Paavo Matsin. Sinu korteri seintel on terve hulk Viljandi vaateid ja sind seostatigi pikka aega Viljandiga. Mis asjaoludel asusid elama Tartusse ja miks just sellesse majja?

Kõik koondus Tartusse. Ühel hetkel panin tähele, et pea iga nädalalõpp oli vaja tulla. Tartu on tõmbekeskus. Et just sellesse majja kolisin, oli juhus. See on päris uhke maja muideks, sellest majast on isegi raamat kirjutatud. Kunagi on siin elanud väga kuulsad inimesed: igasugu nomenklatuuri tüübid, Vanemuise näitlejad ja miilitsaülemad. Eelmine linnakirjanik Juhan Voolaid kirjutas, ta elas siin diagonaalis üle koridori.

Sellel aadressil paistab siis linnakirjanikuks saamine päris kindel.

Ei tea, kes järgmine on … Rohkem kirjanikke siin majas vist ei ole.

Palun räägi pisut oma linna­kirjaniku­põlvest.

Eks õpetajatööd teen Viljandis ikka edasi, käin seal korra nädalas. Annan ainult nüüdiskirjandust 12. klassile, muid aineid mul ei ole. Märkmik läks tänu linnakirjanikuks saamisele päris tihedaks. Täna näiteks lähen Tartu linna veini valima – kuulun punase veini žüriisse. Ma olen seal muidugi igal aastal.

Kuidas on „Lenini valss“ vastu võetud? Tartu rahvas näib olevat rõõmsalt üllatunud.

„Prima vista“ ajal tegime „Lenini valsi“ tuuri. Ilm oli väga halb ja tuur kestis üle kolme tunni, aga inimesi ikka oli, näiteks luuletaja Psaiko. Lõpuni pidasidki vastu ainult Psaiko ja mõned raamatukogutöötajad.

Huvilisi jagub, raamat on müünud päris hästi. Esimene, kõvakaaneline trükk on otsas, kuigi Tallinnas ma ei teinudki esitlust.

Kas põhjuseks oli poliitiline olukord?

Sõda hakkas, ei olnud sobiv hetk balalaikat mängida. „Lenini valsi“ vodkad on küll vist kõik ära jagatud, mul ei ole ühtegi alles.

„Lenini valsi“ esimese peatüki tegevus leiab aset Tamperes. Kas sa Soome julged veel minna?

Lähen sinna detsembris, mil täitub 30 aastat Tartu ja Tampere sõpruslepingu sõlmimisest. Heidi Iivari juba tõlgib „Lenini valsi“ esimest peatükki soome keelde. See peatükk on Tamperes kirjutatud ka ja Lenini muuseum huugab seal praegugi. Soomes võetakse samamoodi punamonumente maha nagu siin, üks Lenin siis taheti viia Tamperesse Lenini muuseumi, aga peremees ütles, et tal on neid niigi küll. Leninit kujutatakse seal muuseumis muheda mehikesena.

Kuulge, võtke nüüd sööge midagi. (Paavo Matsin pakub küsitlejale ja fotograafile head-paremat. Sööme. Ise mekib ainult vaarikaid.)

Seal Tampere keskväljakul asub kommunistide telk, kus jagatakse muu hulgas kassitoitu. Kui ma seda telki nägin, sain aru, et Lenin + kassid = tuleb hakata kirjutama.

Soomlased ei pahanda, nad on enesekriitilised. Tampere oli lõbus koht, happy hour on kõrtsides kell 10 hommikul. Kõik need, kes meil on põõsastes, istuvad seal kõrtsis. Seal oli päris värvikaid tüpaaže.

Saabusid äsja Hispaaniast. Palun kõnele, mis seal toimus ja missuguseid tüpaaže kohtasid.

Käisin Astuurias sellises linnas nagu Avilés, mis on terasetööstuse linn, aga seal on hästi suur kirjandusfestival „Celsius 232“. See on ulmefestival, rahvast oli kõvasti, fännid kõik. Kogu aeg osteti raamatuid, turuplats oli ja 30minutised nonstop-esinemised kestsid neli päeva järjest. Meie kirjandusfestivalidel aetakse tund või poolteist juttu, aga seal on teine formaat. Autorid on kõik kohal ja annavad autogramme.

Astuurias ei olnud õnneks palav, ainult 19-20 kraadi, pärast olin kolm päeva Madridis ja seal oli 38. Madridis sattusin getosse: mõtlesin, et lõikan kesklinnast hotelli minnes ühe kvartali võrra, aga päris kiiresti läks asi käest. Algul olid tänava ääres uhked restoranid, aga korraga vaatasin, et imelikke karvaseid puuvilju müüakse. Siis juba keegi hõikus midagi, siis juba oli pargipingil laip, mehed jooksid edasi-tagasi… Võtsin Boldi.

Muidu oli mõnus vaesel inimesel jalutada rikaste inimeste linnades. Eriti lahe linn on rannikul Gijón. Seal ostsin raamatupoest oma raamatu „La discoteca de Gógol“, sest algul mul ei olnud. Selle on tõlkinud Consuelo Rubio Alcover. Hispaania kirjastuse esindaja sõnul pidavat „Gogoli disko“ hästi müüma. Festivalilgi oli virn ja pärast ei olnud.

Öeldakse, et eestlased on raamaturahvas, aga tegelikult on hispaanlased. Ei tea, kust see raamaturahva müüt on tulnud – meil ei kraba keegi raamatuid, pole õieti raamatumesse jne.

Palun täpsusta, mida tähendab eesti romaani tõlke puhul hästi müümine.

Autoril on kaks võimalust: kas võtad tasu pärast või enne raamatu ilmumist. Mina võtan alati enne. Teisel puhul oleks nii, et kirjastus peab müüma raamatut umbes 1000 eksemplari ja alles siis hakkaks autor teenima, läbimüügi pealt. Mingil turul oleks see mõistlik – näiteks Saksamaal, kui läheb hästi. 1000 eksemplari müüa on päris suur arv.

Mida tähendab aga hästi müümine Eesti oludes?

Seda, et raamatuid ei ole enam käes. „Lenini valsi“ esimene tiraaž oli samuti 1000 kanti – ei teagi, seda peab Kristjan Mändmaalt küsima. [Kristjan Mändmaa on Paavo Matsini teostele spetsialiseerunud kirjastuse Lepp ja Nagel juhatuse liige ning antud kirjastuse väljaannete kujundaja. – Toim] Eks ma jagasin raamatuid niisama ka. Sügisel teen võib-olla ikka Tallinna esitluse, aga selleks on mul pakkuda ainult teise trüki pehmekaanelised.

Kuulge, sööge veel neid rulle. Need on lihaga. (Piia Ruber uurib, kas Paavo on need ise valmistanud, ja kiidab tulemuse heaks. Mina olen magusa peal väljas ja valin hoopis küpsise. Ohoo, küpsisele on kirjutatud „1888“.)

Kas jälgid oma raamatute arvustusi?

Ikka jälgin, guugeldan süstemaatiliselt mingi aja tagant ja siis ikka tulevad välja. Hispaaniaski on paar arvustust juba ilmunud. Saksamaal ilmus aga üle paarikümne, seal tabas raamat mingit närvi.

Kas tahaksid vahel vaielda arvustajaga?

Mida ma nendega vaidlen. Saksamaal ilmus üks arvustus feministlikus nädalalehes, kus öeldi, et Matsin teeb vene naistele liiga – selliseid naisi ei ole, kellel on ainult kristall kodus. Siis mõtlesin küll, et omal ajal oli Mustamäe täis selliseid naisi. Üldiselt on siiski positiivne tagasiside olnud. Saksamaal on seda kõige arvukamalt olnud, sest seal on palju raamatublogijaid ja -juutuubereid, kirjastajad saadavad neile raamatuid.

„Gogoli disko“ on ilmselt su kõige tõlgitum teos?

Jah, „Gogoli disko“ on tõlgitud 13 keelde. Gogolit tuntakse üle maailma, tema teoseid ollakse lugenud ja tegu on tuttava nimega.

Järgmisena ilmub Poolas tõlge. Tõlkija Anna Michalczuk-Podlecki on kõvasti küsimusi esitanud – see näitab, et on hea tõlkija. Mõni ei küsi üldse.

Hispaania tõlkes on pikad joonealused seletused, näiteks Viljandi kultuuriakadeemia kohta. Oskan pisut hispaania keelt, olin Hispaanias kelnerite lemmik, sest inglise keelt nad ei räägi.

Võin näidata kreeka tõlget, ka see on väga hästi kommenteeritud – mõned tõlkijad siiski täiega üllatavad, kuigi nad ei võta ühendust.

Ainult ühte tõlget mul ei ole, selle andis välja Makedoonia kirjastus laheda nimega Begemot, aga miskipärast need begemotid ei ole mulle raamatut saatnud.

„Kongo tangole“ ei ole veel leidnud kirjastajat. Adam Culleni tõlge on olemas küll.

Vaatan, et hoiad oma raamatute tõlkeid kõvakübarate all. Ja kübaraid on sul üle korteri palju.

Jah, kogusin millalgi. Olen neid kõiki kandnud: see on Prahast… see on mu pulmakübar, klassikaline inglise oma… see peaks olema Reval… Ka Bulgaariast ostsin esitluse jaoks kübara, aga sealt on käinud niisugune sõda üle, et ei leidunud ühtegi korralikku kübarat – kõigile on löödud kepiga vastu pead ja kübarad lömmis. Näete.

(Holmes hüppab Paavo Matsinile sülle ja jälgib presentatsiooni suure tähelepanuga. Omakorda jälgime nüüd kassi, jutujärg läheb sassi nagu vanaema lõngakera.)

Elulugu kübarates! Ilmselt jääb ka aastat 2022 meenutama mõni stiilne peakate.

Sügisel ei tundunudki, et nii kiire aasta tuleb, aga kõigepealt ilmus artiklikogu ja siis romaan…

Artiklikogus on natuke vigu sees, kuna olin selle ilmumise ajal Tartu ülikooli kliinikumis koomas. COVIDiga. Käisin surmavarjuorus. Täpselt sellel hetkel pidi raamat minema trükki. Kristjan tegi ise mingi registri raamatu lõppu, aga see oli nagu Ivan Orava register: märksõnad „Hiir, Miki“, „püramiid“ jne. Ütlesin, et ärme niisugust tee. Proovisin ise teha, intensiivpalatis, aga jõud ei käinud üle. Nägin nägemusi.

Hea ongi, et registrit ei tulnud, sest mul on korduvaid teemasid ja mõne nime taga oleks olnud terve rodu leheküljenumbreid. Aga miks peakski kogu aeg uusi asju seletama või välja tooma?

Muide, kliinikumis on ju õed ka kõik kirjandushuvilised, seal on isegi raamatukogu.

Kas luuletad ka veel vahel?

Ei luuleta. Mu viimased luuletused ilmusid Sirbis sama lehekülje peal Tõnu Õnnepalu luuletustega. Kunstnik Mildeberg ütles mulle, et Matsin, selle nimega sa luuletajaks küll ei saa – vaata, kus teisel mehel on nimi võetud! Arvasime, et Õnnepalu on pseudonüüm.

Võtke nüüd ometi… (Kena, pakun endale kohvi. Matsini kohv on nii hea, et joon peaaegu terve kannu üksi tühjaks.)

Kui pikalt sa oma loomingulisi plaane ette teed?

Nii peent väljendit nagu „loomingulised plaanid“ ma isegi ei kasuta.

Mida sa kasutad?

Hehee, ei ütle. Kõige kaugem asi on praegu detsember, siis pean Tamperesse minema. Sügiseks olen kutsutud Austriasse ühele üritusele, kus esineb ka vene kirjanik Vladimir Sorokin. Saan Sorokiniga vene keeles rääkida. Volodja, kak delaa?

Linnakirjaniku amet ongi vist niisugune, mida täie kindlusega planeerida ei saa ja mida kellelegi ei garanteerita.

Linnakirjaniku ametisse sattumine kattus sellega, et nagunii ilmus raamat Tartust ja olin alustanud järgmistki – romaani Oskar Lutsust. Tema peale olen mõelnud juba tükk aega. Luts kuulus minuga samasse korporatsiooni, see on apteekrite korporatsioon Fraternitas Liviensis. Käisin tema majamuuseumis, hankisin ta teosed. Väga paljud ei ole lugenud näiteks „Suve“ – kõik arvavad, et teavad, mis seal on, aga nad on ainult filmi näinud.

Minu raamatus on Oskar Luts pigem don Luts, hispaaniamõjuline ja groteskne. Lutsu teostest on juba nii palju remikse, aga mind tõmbab tema isik. Õnneks on materjali tema puhul palju, näiteks ilmus Nõukogude ajal kirjanikumälestuste sarjas Lutsu-köide, kus on lahedaid lugusid „tegime aanispitsi Lutsuga“ vms. Luts oli Tartus ikka tuntud kuju.

Seevastu Palamusele saabutakse nagu pühamusse – suureks kirjutatud koht, kuigi on tavaline Eesti alevik. See on näide kirjanduse võimsusest. Millalgi oli Palamuse kandis müügil Raja Teele isakodu.

Mida arvad, kas sinu teosed tõstavad korteri väärtust?

See oleks küll hea! Oled aasta Tartus ja siis ostad Marbellasse villa. Kusjuures ma ei saagi aru, miks nad Marbellas istuvad. Astuurias on kõik odavam – õlu maksab restoranis kaks eurot, veinid on poes alla viie euro. Taksod on Hispaanias head, juhid kannavad valget särki ja musti pükse, sõiduhinnad on fikseeritud. Kõik on aus ja toimib. Ma ei tea, mis meil siin toimub.

Tartus ma taksoga väga ei sõida, ainult Tallinnas. Tartu on ikka parem linn kui Tallinn! Pane see lause kindlasti sisse.

„Lenini valsis“ on tähtis roll mõningatel munitsipaalomandis paikadel: Sõnnikumäe, Patriarhi tiigid…

See ongi siin Sõnnikumäe! Kavatsen teha endale pusa kirjaga „Sõnnikumäe“. Riia mäge kutsuti enne sõda selle nimega, kuna siin asus postijaam: õhtuti toodi siia kogu linna hobused ja enam-vähem sõnnik ka. Naabermajas, mille number on 9, elas kuulus ajaloolane Hillar Palamets. Sealne elamuühistu on välja andnud oma maja ja Riia mäe ajaloo kohta raamatu, umbes sada eksemplari. Riia mäelt on läbi läinud kõik sõjaväed, Balzac on siit läbi jooksnud ja Ferenc Liszt… Pärast sõda planeeriti sellest uhket Karlova väravat, aga ei ehitatud välja.

Riia 11 on Stalini-aegne maja, kuigi on ehitatud pärast Stalini surma 1958, kõik kaunistused jäeti ära. Ka Viljandis elasin 1958. aastal ehitatud majas. Need asuvad heade kohtade peal.

Sõnnikumäel elavad „Lenini valsis“ mantškini kassid, kes ei jõua kuhugi hüpata, sest neil on nii lühikesed jalad. Üks pensionär küsis mult tiiru ajal, kas nad on päriselt olemas – on küll, üsna uus tõug. Majandusel läheb hästi, meil ilmub ka ajakiri Mäu või Miisu, sealt võib lugeda.

Seevastu briti lühikarvaline kass, nagu näiteks Holmes, on väga vana tõug. See läks Briti saartele juba roomlastega. Holmes on normaalne.

Varsti on riigikogu valimised. Missugune erakond ei tahaks, et nende ridades kandideeriks tuntud kirjanik! Kas sulle tehakse juba lähenemiskatseid?

Ei usu. Ma olen nii apoliitiline. Monarhist. Poliitika on päris õudne koht, inimesele see kasuks ei tule.

Holmes nagunii jälgib mind kogu aeg. Päris tavaline kass ta ei ole. Ta peab olema minuga samas ruumis. Õhtul kustutan tule, siis ta läheb magama ja magab seni, kuni ma teda kõnetan. Holmes võib ka olla päris pikalt üksi, kui olen kuskil reisil, kuigi muidugi käib abiline tema juures. Hea kass. Eile valiti aasta kass 2022, keegi Macrory Daenerys, aga tegelikult on aasta kass Holmes.

---

Paavo Matsin

Paavo Matsin on hariduselt teoloog ning ametilt õpetaja, kirjanik ja kriitik.

TEOSED

1996, „Manöövrite aeg / Время для маневров“

1998, „Väike Viiul ja kassimaffia“

2000, „Aabits“

2011, „Doktor Schwarz“

2013, „Carolus Ernestus Baer“

2013, „Sinine kaardivägi“ (Pāvs Matsinsi nime all)

2015, „Gogoli disko“ (Paša Matšinov)

2017, „Must päike“ (Kreutzmatsin)

2019, „Kongo tango“

2021, „Kirjandus ja alkeemia“

2022, „Lenini valss“ (Paša Matšinov)

Paavo Matsin debüteeris 1990. aastate alguses koos Mait Laasi ja teistega avaldatud ribaraamatutega, mis trükiti trükikodades lõikamisest üle jäänud paberile. Matsin on kuulunud avangardrühmitusse 14 NÜ ning osalenud selle välja­annetes, nt „Ekskursioonijuhi laptop 1891–2003“. Matsini tekste leiab ka kogumikest, „Olematute raamatute antoloogia“, „Kuusteist Eesti kirja“ jm.

TUNNUSTUS

Paavo Matsini sulest pärineb kirjutisi pea igas žanris ja igas mõõdus. Enim tunnustust on ta siiski pälvinud romaani­kirjanikuna. Romaan „Doktor Schwarz“ tõi Matsinile Siugja Sulepea auhinna. „Gogoli disko“ eest pälvis Matsin Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna ja Euroopa Liidu kirjandus­auhinna. „Kongo tango“ käsikiri tõi esikoha Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel. Aastal 2022 kannab Matsin Tartu linnakirjaniku tiitlit. Ja mõistagi on tegu Sirbi mitmekordse laureaadiga.