EMP lõi labida maasse!

Tiiu Tosso

Küsisin Märt-Matis Lillelt, kelle teos „Mõttelained“ kõlas esiettekandena, mida võiks seekordsetest Eesti muusika päevadest arvata? Märt-Matis Lill: Tänavune EMP tundus kõrgetasemeline, hea ja huvitav. Võib-olla oli teatud säästuaja maiku tunda, kuna suuremate koosseisudega kontserte peaaegu ei olnudki, aga ei saa ka öelda, et oleksin nende järele ka suurt puudust tundnud. Noored tegijad jätsid väga hea mulje,  eelkõige just esitajate poolelt – need muusikakeskkooli muusikud. Rõõm on tõdeda, et uue muusika esituses on uus põlvkond peale kasvamas. Kas EMP kui festival on jätkamist väärt? M.-M. L.: See küsimus saab kuuluda minu jaoks ainult retooriliste küsimuste valda. Ühesõnaga– kindlasti on! Sellist küsimust ei ole mõttekas isegi esitada, sest EMP on kindlasti Eesti kultuurielu väga oluline ja lahutamatu osa.

*

Seekordsed Eesti muusika päevad olid selgelt  suunatud noortele tegijatele. Ja see ongi väga hea, kuna noori, oma loomeelu XXI sajandiga seostavaid uusi heliloojaid vajab eesti kultuur väga! Ka juba vanemad ja maailmaski oma sõna öelnud – Tüür, Tulve – said nendel päevadel väärilise koha.

20. aprillil oligi hea võimalus kuulda-näha tänaseid ja tulevasi tegijaid. Päev algas muusikapäevade foorumiga, mida reklaamiti kui avalikku arutelu. Laua taga istusid väitlusjuht  Tõnis Kahu, justiitsminister Rein Lang, heliloojad Erkki-Sven Tüür ja Märt-Matis Lill, „Kultuuripealinna 2011” peakorraldaja Mikko Fritze ning kirjanik ja toimetaja Jan Kaus. Keskseteks küsimusteks olid: kui peatada kultuuri finantsiline toetamine kolmeks aastaks, kas eesti kultuur jääks ellu? kas Eesti Kultuurkapital suudab hoida elus loomeinimesi? kas Eesti Kultuurkapital peaks lõpetama riigieelarvest finantseeritavate asutuste toetamise? Vastused  jäid kahjuks õhku rippuma. Parim osa päevast algas kell seitse õhtul, kui „Tudengikontserdil” sai kuulda eesti muusikat vaatega tulevikku. Tulevikumuusika paistabki ulatuvat seinast seinani – ja see on hea! Kui elektroonika on sõbralikus suhtes akustiliste instrumentide või vahenditega, saab see olla ainult nauditav. Eesti muusika- ja teatriakadeemia 17 noorest heliloojast ei korranud ükski teist – kõik olid eestilikult iseseisvad. Kuigi  nimedes võis aimata ka võõramaisust.

Esile tahan tõsta Ksenia Zemskaja tema keelpillikvartetiga. Imre Sooääre „Biomeetrilised passaažid” lõid ooperliku meeleolu elava esituse ja elektroonika kombinatsioonides. Tajutav oli ka konkreetse muusika mõju. Veljo Värgi „Con moto” (2008) oli kontserdil kõige suuremale koosseisule loodud teos, kompositsioonitehniliselt korrektne, tempokas ja kuulajasõbralik lugu. Tugevana mõjus Riho Maimetsa Puhkpillikvintett,  sama autori elektrooniline „NugaNuga” aga animafilmi saatemuusikana. Huvitav trend on akordioni kasvav populaarsus: see justkui vahepeal unustatud pill on ärkamas uuele elule. Huvitavana kõlas Bryan Christiani „Ego dormio, et cor meum vigilat” Risto Joosti (tenor) ja Sirje Mõttuse (akordion) esituses. Hindan tudengikontserdi, nii esitajate kui ka autorite poolest tõeliselt heaks. EM TA tudengitele on kindlasti kannaleastujaid.  Kolmapäevane kontsert „Noored anded” (22. IV) Õpetajate Majas oli selle väite tõestus. Kaks Tatjana Kozlova õpilast, Anastassia Mišenkina ja Marilin Erikson (Georg Otsa nimelisest Tallinna muusikakoolist) näitasid selgelt EM TA sügavalt ideoloogilist mõju arusaamisele muusikast. Kõik ülejäänud üksteist noort heliloojat otsivad oma teed Alo Põldmäe juhendamisel. Ja nad on kõik erinevad – õpetaja tunnusjooni  pole.

Alo Põldmäe on Heino Elleri õpilasena omaks võtnud oma õpetaja tee: näha isiksust ja suunata, kuid mitte mingil juhul mõjutada või oma vaateid peale suruda. Tundub, et see metoodika on kandnud vilju – Tulve, Remme, Vihmand … – loominguõpetajana on Põldmäe oma mäetipul. Noored anded Tauno Vilu, Matis Leima, Anne-Mai Edala, Pärt Uusberg, Jakob Juhkam on kõik erinevad loojanatuurid, kuid neid ühendab ehe arusaam muusika olemusest.  Sama näitavad ka alles muusikakeskkooli neljandas klassis õppivate Rebekka Siimeri ja Astra Susi loomingulised katsetused. Eelnevaga seostuvad Otsa-nimelise muusikakooli III kursuse õpilase Pärt Uusbergi (heliloomingus Alo Põldmäe ja Galina Grigorjeva klassis) mõtted elust ja loomingust:

Pärt Uusberg: Enne professionaalsemalt muusika õppimist mõtlesin, et miks heliloojad üldse nii palju teoseid kirjutavad. Minu arvamust heliloojast  väga ei mõjutanud see, kui produktiivne ta kirjutajana on olnud. Oluline oli, kas teos puudutab mind, või ei. Mulle tundus, et väga paljudes teostes on imelisi hetki, mis tulevad heliloojal otse südamest, aga siis on justkui mingisugused mõistuslikumalt komponeeritud hetked, mistõttu mulle ükski teos päris ideaalne ei tundunud, pigem märkasin ideaalseid hetki mitmetes teostes. Mõtlesin veel, et mis oleks, kui oleks selline helilooja, kes kogu elu vaikib, kogub endasse  kogu oma elu ja elu lõpus kirjutab üheainsa loo, mis aga on absoluutselt ideaalne – lakkamatu ilumeri, nii et kuulajat läbivad loo algusest kuni lõpuni katkematud külmavärinad …

Samal õhtul saime Tallinna raekojas nautida Silver Ainomäe ja Marrit Gerretz-Traksmanni kõrgtasemel kontserti, kus sai esiettekande Malle Maltise „De Anima”, Lauri Jõelehe „Chant” ja Helena Tulve „To Night-Travellers, the Light”.  Oli hea idee tuua kontserdil „Öö hüüded” (21. IV) välja Elleri preemia laureaatide loodu ja üllatada Heino Elleri esimese õpilase Alfred Karindi senimängimata klaveripaladega. Need hilisromantilised, võib-olla praegu naiivsena tunduvad palad mõjusid Ralf Taali esituses heatasemelise ja ajalooliselt tähtsa sündmusena. „Öö hüüded” vihjaks justkui kindlalt Ellerile, keda aga kahjuks kuulda ei saanud. Elleri viimase õpilase, samas tänavu kõige vanema  heliloojana esiettekandega välja tulnud Alo Põldmäe klaveritsükkel „Viis Eesti maastikku” tundus Taali esituses pigem ühe maastikuna.

Aga toredaid ja naljakaid lugusid jagus siiski küllaga, kas või Tauno Aintsi „Proloog” Tarmo Johannese (flööt) soleerimisel ja kõikide kontserdil osalenud instrumentalistide kaasalöömisel muuseumi vanadel ja uutel pillidel. Osalemisrõõm on ikka see kõige suurem rõõm. Tõestuseks hilistele õhtutundidele vaatamata  kogunenud arvukas kuulajaskond. Enne kui Mart Siimer improviseeris Peeter Süda koduorelil, oli tema kommentaariks: orel teeb häält nagu mu tiisikusehaige vanaonu. Ta võinuks ju mängida siis Terkmannil või Kriisal … Ju siis Tammiku talust pärit Peeter Süda sissemängitud ja muusikamuuseumile aluse pannud pill oli see võluvaim. Ka Timo Steinerile, kelle teose „Taevas ja maa” (2004) esitas Ulla Krigul, tundus samuti, kuigi usutavasti kõlas teos esiettekandel toomkirikus siiski veenvamalt. Nigulistes mängis 19. aprillil orelit Jan Lehtola Soomest. Kuulda sai nii eesti kui ka soome orelimuusikat väga heas esituses. Soome oreliheliloojatest mõjus sellel kontserdil tugevaimana Olli Kortekangas oma 2. orelisonaadiga „Stargazer” (2005). Kõlasid ka Rauno Remme „Voyage” (1998) ja Age Hirve esiettekandeline „Fragment”. Viimane on tõesti fragment, viieminutiline kvartharmooniat ekspluateeriv,  peamiselt oboeregistris kulgev pala. Aga festivali lõppkontsert (24. IV) annab jõudu oodata järgmist EM Pi, Toivo Tulevi löökpillikontsert „Flow” Vambola Kriguli soleerimisel jääb seda kuulnutele pikaks ajaks kõrvu ja mõtteisse.

Lõpetuseks Märt-Matis Lille vastus küsimusele, kuidas seostada poeesiat, filosoofiat ja teisi kõrgemaid tunnetuskategooriaid:

M.-M. L.: Elus toimetulemine ei tohiks neid kõrgemaid  tunnetuskategooriaid segada – ei positiivses ega negatiivses mõttes. See tähendab, et toimetulek ei tohiks olla vaimuinimestele liialt palju tähelepanu võttev küsimus. Ent vaimuinimesed ei tohiks ka muutuda liiga toimetulekukeskseks – see tähendab, minna kaasa üleüldise tarbimismentaliteediga ja seada oma vajadused ja nõudmised liiga kõrgele. Selge on see, et kunst ja filosoofia ei ole valdkonnad, millega rikkaks saada – kuigi nad muidugi ei välista rikkakssaamist  –, aga rikkakssaamine ei tohiks olla kunsti ja filosoofia väärtusi kandvale inimesele peamine motiiv või eesmärk omaette.