Peaaegu ideaalselt loodis „Engeli tellised“

Algul on see näitemäng andeka arhitekti eneseotsingutest, siis saab sellest noore naise üksinduse lugu, et sumbuda teise vaatuse keskpaigas kriminaallooks.

ANDRUS KARNAU

Vana Baskini teatri „Engeli tellised“, autor ja lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Krete Tarkmees, muusikaline kujundaja Toomas Lunge. Mängivad Ott Sepp, Toomas Täht, Marianne Kütt, Lauri Kink ja Kersti Tombak, laulab Kaidi Soosaar. Esietendus 3. VIII Kernu mõisa küünis.

Soome kirjanik Jukka Viikilä alustab romaani „Akvarellid Engeli linnast“ ühelauselise proloogiga: „Arhitekt nuusutab lauajuppi, tõmbab sügavalt ninaga, sest sealt hakkab tema kujutlus hargnema“.

Gerda Kordemetsa kirjutatud ja lavastatud näidend „Engeli tellised“ algab sama motiiviga. Ott Sepa mängitud arhitekt seletab noorele naisele, kuidas ehitada tellistest linn, näitab suurejoonelise valge kiriku jooniseid, mida tänapäeval teavad kõik Helsingi toom­kirikuna. See on ilus, kaasakiskuv ja nauditav algus, tõotades ilusat teatriõhtut.

Aga siis juhtub midagi. Kammerlik näitemäng astub ajas tagasi, justkui hiljuti tähtsa teatriauhinna võitnud „Serafima + Bogdan“. Astub isegi oma loost kõrvale, hakates jutustama uut. Tegijad ise määratlevad kavalehel žanriks „dramkrimkom“. Mis see peaks olema? Draama-kriminaalkomöödia? Või tragikomöödia kriminaalses võtmes ilma nutika detektiivita?

„Engeli tellised“ on algul näitemäng andeka arhitekti eneseotsingutest, siis saab sellest noore naise üksinduse lugu, et sumbuda teise vaatuse keskpaigas kriminaallooks, mis kulmineerub tõdemusega, et … Ma ei saa seda kahjuks ära öelda, sest võib-olla tahab Vana Baskini teater „Engeli telliseid“ veel mängida. Näidendi sündmuste traagelniidid võivad olla küll pisut liiga nähtaval, aga vähemalt pole saalis igav. Mitte kordagi, sest uperpallid, millesse vaataja tõmmatakse, on hoogsad ja haaravad kaasa.

Kui on soovitud pakkuda kõigile midagi, siis mida ikkagi publikule näidatakse? Või on see otsinguline teater, mida Lauri Lagle viljeleb kunagise NO99 trupiga Von Krahli teatris? Liigitaksin selle pigem viimase alla. Vana Baskini teatri otsingute siht on selge: leida näitemäng, mida inimesed tahavad vaadata, suurelisemalt öeldes jääda teatrina ellu.

Kui Lagle paralleeli jätkata, siis temagi eesmärk on aplaus ja publikust tulvil saalid. Tal on seda sellevõrra lihtsam teha, et riiklik toetus on tagataskus. See võib olla napp 200 000 eurot aastas, aga ikkagi on see viimased kolm aastat olemas olnud. Vana Baskini teatri juht Aarne Valmis käib jätkuvalt kohut kultuuriministeeriumiga mõnekümne tuhande euro suuruse toetuse pärast, sest kultuuriametnikud arvavad, et tema korraldatud lavastused pole riigieelarvest rahastamiseks piisavalt kõrge kunstitasemega.

Ega saalis publik sellele ju mõtle, kes maksab näitleja ja lavastaja palga. Saalis mõtleme noorele arhitektile, kellel kotis tellised ja kes liiga häbeliku loomuga, et kodumaal Saksamaal konkurentsis läbi lüüa. Nüüd on ta tulnud Vene keisririiki, et leida paik, kuhu ehitada oma unistuste linn. Kui Gerda Kordemets poleks valinud Engelit peategelaseks, oleks vähemalt minust jäänud avastamata Jukka Viikilä imeline romaan. Ühe plusspunkti on lavastus seega juba teeninud.

Ott Sepa kümnetest „Tujurikkuja“ sketšidest mäletan miskipärast esimesena sõjafilmi „1944“ paroodiat. Mäletate ehk veel seda Elmo Nüganeni filmi, millel pole peategelast ega usutavat lugu? Kõige rohkem kartsingi, et kogu lavastus tuleb nagu üks tujurikkujalik naerupuhang, aga see polnud nii. Kui oleks olemas teatriauhindade kategooria näitlejale, kes suudab olla endast suurem, siis Ott Sepp on tugev kandidaat. Pole lihtne olla oma telenäost suurem. Veel üks plusspunkt kunstikategoorias.

Originaalkäsikiri, mis, tõsi, saanud viitamata tõuke Viikilält, on ikkagi algupärane käsikiri. See võib olla kohati liiga õhuke lugu, aga on usutav, teravmeelne ja leidlik. Veel üks punkt kunstitabelisse. Ma ei saanud küll aru, miks on valitud vana tudengilaul „Me mõtted on priid“ lavastuse muusikalise kujunduse keskseks motiiviks, aga see pole tähtis – heas lavastuses jääbki midagi tabamatuks. Või tegelikult sain ikka aru küll: buršilaulu saksa keeles ümisenud aadlik toonitas sellega oma üksindust, aga ka erilist seisust. Laulusõnu lavastuses eesti keeles esitanud tegelased andsid aga edasi sõnasõnalise tähenduse: me mõtted on priid, kes suudaks neid köita. Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis lavastuse muusikaline taust ei tulnud lindilt, Kaidi Soosaar laulis otse, kas lava tagant või ka laval. Punkt kunstitabelisse.

Kujutan ette, kuidas arhitekt Carl Ludwig Engel kakssada aastat tagasi ehitusjärgus Helsingis tusatundidel seda viisi ümises, tuletades endale meelde, et tema on õppinud ülikoolis, tema vaimusilmas on uus linn. Nii kerkis tema kaitsevall tsaaririigi ametnike ja rootsikeelsete linnakodanike vahele. Seda viimast lavastuses ei olnud, see on minu fantaasia Viikilä romaani põhjal.

Kuhugi läks lavastuse hoog ja sära miskipärast kaduma. Seda jätkus särisevas külluses kogu esimese vaatuse ajaks, aga mida stseen lõpupoole, seda vaiksemaks kõik jäi. Teravmeelne ja täpne mäng püsis lõpuni, aga vedruna üles viskuv emotsioon läks kaotsi. Võib-olla kujutan seda ette, aga publiku aplausist oli tunda, justkui oleks midagi, mida esimeses vaatuses lubati, lõpuks andmata jäänud. Ott Sepp ladus sõna otsese mõttes tellised lauale, aga hoonet, vähemalt treppi või sammastki neist ei sündinud. Valmis sai selline maakivist seintega hoone nagu Kernu kunagise mõisahoone tall, kus „Engeli telliseid“ rahvale esitati. See pole etteheide.

Tänavu olen vaadanud üheksat suvelavastust ja kõigi nende häda on publiku alahindamine. Lavastajad ja produtsendid justkui kardavad vaatajaid, peavad neid lõbujanulisteks ja pealiskaudseteks. „Serafima + Bogdan“ oli selles reas suurim pettumus, sest lavastusest on välja roogitud kõik, mis teeb romaani väärtuslikuks. Lavastajad peavad vaatajaid nii maitselagedaiks, et mõni labane nali tuleb ikka sekka visata. Selles vallas on „Engeli tellised“ isegi väga tubli, ainult korra hakkas maitsemeel appi karjuma. Aga mis kombluspolitseinik mina olen? Niisugune on lavastaja ja näitlejate valik. Ju see XIX sajandi mõisnike maailm siis ongi nende ettekujutuses selline. Kas see on usutav? Jah, on!

Siia lõppu sobib paatoslik kokkuvõte: „Engeli tellised“ on kui üks tellis Eesti teatrikunsti pikas kivimüüris, tihedalt mördiga naabertelliste küljes kinni, peaaegu ideaalselt loodis.