Luulesalv

JOONAS VEELMAA

***

äkki siis kui ma loen
palju raamatuid
hakkab ta mind armastama

äkki siis kui ma ostan ilusamad riided või
vähemalt pesen praeguseid
hakkab ta mind armastama

äkki siis kui lõpetan kümnendat korda
palumise et ta hakkaks mind armastama
hakkab ta mind armastama

äkki siis kui ma teda ignoreerin
hakkab ta mind armastama

äkki siis kui ma teda tähendusrikkalt ignoreerin
hakkab ta mind armastama

äkki siis kui ma suudan teda mitte armastada
ja hakkan hoopis kedagi teist armastama
hakkab ta mind armastama

äkki siis kui ma saan oma uue
armastatuga lapse
hakkab ta mind armastama

äkki siis kui panen lapsele
tema nime
hakkab ta mind armastama

äkki siis kui ma tõestan
end suurepärase lapsevanemana
pere ja kodu aasta paps
hakkab ta mind armastama

äkki aastakümnete möödudes
kui kõik närviretseptorid on läbi põletatud
ja ma ei suuda enam mitte midagi tunda
inimvahelised suhted jätavad külmaks
või tekitavad parimal juhul kerget põlgust
mis omakorda on kuidagi põnev ja ligitõmbav
hakkab ta mind armastama

äkki siis
äkki tõesti

***

ma ei taha lõpuni teada
vaid lihtsalt sõnastada
mis on armastus

et oleks üks betoon
millele toetuda
millel lamada
millel alla anda

üks lihtne definitsioon
kollaseks lapatud õpiku viimastel lehekülgedel

et kui armastus ei ole vankumatu
siis vähemalt definitsioon on

aga redelid muutuvad pikemaks
ookean sügavamaks
üha kaugemale jääb
lõplik sõnastus

ja aimad et ainus lõplik sõnastus
saab olla see kui
ta ütleb et ta enam
ei armasta sind
või polegi seda
kunagi teinud

***

kui ettur jõuab malelaua viimasele ruudule
võib ta muunduda lipuks
vankriks odaks või ratsuks
aga mitte jääda etturiks

male male
ei ole muud kui
sotsiaalselt konstrueeritud
vale!

narratiiv sellest
et sa ei ole piisav