Süntesaatorite analüüs jätkub

Algul mikrotonaalsele muusikale keskendatud festivali „Sound Plasma“ vaade on veidi avardunud ning lähivaatluseks pakutakse mitmesuguseid kujunemisjärgus helikeelega mõtteringe.

MIRJE MÄNDLA

Festival „Sound Plasma“ 10. – 12. XI Tallinnas, kunstiline juht Arash Yazdani.

Süntesaator on saanud tänavu novembri läbivaks teemaks. Ülo Kriguli uue teose, kontserdi „Synlith“ süntesaatorile ja orkestrile esiettekande järellained pole veel vaibunud. Põhjuseks on Taavi Kerikmäe värvikas solistlik käsitlus ning Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri esitus Olari Eltsi juhatusel koos eel­kontserdi ning teema avanud vestlusringiga. Muide, samal kontserdil sai kuulda John Adamsi teost „Harmonielehre“, mille Eesti esiettekannet oli tulnud siin oodata kolmkümmend seitse aastat.

Õnneks ei pea Eesti muusika­publik nii kaua ootama kõiki muusikaloos märgilise tähendusega teoste esiettekandeid. Oma sellekohase panuse on andnud juba kuuendat aastat korraldatav festival „Sound Plasma“, mis hoiab rahvusvahelist joont: kontserte antakse nii Tallinnas kui ka uue muusika maa­ilma­linnas Berliinis. Algul mikrotonaalsele muusikale keskendatud festivali vaade on veidi avardanud ning lähivaatluseks pakutakse mitmesuguseid kujunemisjärgus helikeelega mõtteringe.

Festivali kunstilise juhi Arash Yazdani eestvõttel kõlas tänavuse festivali lõppakordina Enno Poppe üks olulisemaid uusi teoseid, 2018. aastal valminud „Rundfunk“. Enno Poppe on 1969. aastal Saksamaal sündinud helilooja, dirigent ja ka muusikast mõtleja. Eestis on ta käinud rahvusvahelise nüüdismuusika festivali „Afekt“ raames ning tema teoseid on siin ette kantud mitmel puhul – näiteks möödunud aastal kõlas „Hirn“ (2021). Friedrich Goldmanni ja Gösta Neuwirthi juures õppinud ning ka Henze preemia pälvinud helilooja oli süüvinud seekord elektronmuusika ajalukku ja sellele omasesse kõlamaailma, andes sellest ülevaate oma mõjusa pealkirjaga muusi­kalise uurimusega „Rundfunk“. Teose tõi 2018. aastal esiettekandele ensemble mosaik. Selle Eesti esiettekanne andis võimaluse tutvuda süntesaatorite kõlamaailma analüüsiga ja ehtpoppeliku eriomase helikeelega, kuid peale selle avas Arash Yazdanile ukse, et luua piiri­ülene koostöö: teose esitas ühe asemel kaks ansamblit ja ühendati Eesti ja Soome nüüdismuusikaansamblite paremik.

Soomet esindas 2009. aastal alguse saanud elektroakustilise muusika esitamisele keskendunud ning varemgi Eestit väisanud defunensemble, kes tellib oma kontsertide jaoks uusi teoseid ja kaasab viimase aja tehnoloogiat. Eesti poole pealt astus üles juba kümnendat tegevusaastat tähistav Tallinna Uue Muusika Ansambel, kes on peale Eestis esinemise andnud kontserte mitmesugustel rahvusvahelistel festivalidel, sealhulgas festivalil „Mixtur“, „Varssavi sügisel“, ORFi „Musikprotokoll’il“ jm. Ühisansamblis tutvustasid võimekalt, otsekui ringhingamistaktikat kasutavat teost täppisteadusele iseloomuliku punktuaalsuse ja mõneti transsi viiva rütmierksusega mängides süntesaatorite taga Talvi Hunt, Madis Jürgens, Arash Yazdani, Kärt Ruubel ja Tarmo Johannes Tallinna Uue Muusika Ansamblist ning Emil Holmström, Tiina Karakorpi, Aleksei Zaitsev ja Helga Karen Soome lahe teiselt kaldalt defunensemble’ist. Täieliku sünergia saavutamisele aitasid kaasa helirežissöör Anders Pohjola ning tehnikud Karl Erik Laas ja Eduard Reitman.

Ehkki teose esitamise aegu oli kontserdilaval, „Sound Plasma“ puhul Kanuti gildi saalis, üheksa süntesaatorit, ei eelda Poppe teos muusikutelt esmajoones virtuoosset pianismi. Ometi leidus ka Eesti esiettekandel kobar­ansamblis (kui võib nii öelda) nimekaid rohkem nüüdismuusikale keskendunud pianiste. Teose kirjutamisel oli Poppe üks eesmärke partituur, mille esitamiseks on võimelised nüüdismuusikale keskendunud muusikud, kellel ei ole kontsertpianisti ettevalmistust. Teose ettekanne eeldab oskust ümber käia arvutite, süntesaatorite, kõlarite ja kaablitega, veelgi tähtsamal kohal on aga võime säilitada rütmiselgus ning luua ühtne ansambli kõlapilt – teost kuulates tundus mulle, et ka ühine fraasi­tunnetus ja hingamine.

Umbes 55 minutit kestev järjepidev kolme ossa jaotatud intensiivne muusikaline rännak nõuab kohati pigem traditsioonilise muusika puhul valitsevat transilaadset tunnetust, ehkki teose alusmüüriks on ratsionaalne vorm ja ülesehitus. Teose õnnestumises oli olulisel kohal üksteise tunnetamine ning kuulamine kobaransamblis: mitte ainult kõlaliselt, aga ka visuaalselt sai jälgida, kuidas antakse üksteisele üle ringlev fraas või konkreetne helimuster. Kogu süsteemi hoidis Tallinnas antud kontserdil koos Emil Holmström.

„Rundfunk“ on Poppe kriitilise uurimistöö kunstiline tulemus, helilooja nägemus materjalist, mis oli tema hinnangul siiani ammendavalt läbi uurimata ja mõtlemata. Oma teosega on ta avanud ajalooliste süntesaatorite seni käsitlemata võimalusi, kuna tema hinnangul on varem loodud muusika isegi suhteliselt igav. Teost ette valmistades süvenes Poppe muu hulgas John M. Chowningi, Gottfried Michael Koenigi ja Thomas Kessleri, aga ka Kraftwerki ja Tangerine Dreami originaalloomingusse. Teatavaid eelmainitute teoste ümbertöötatud elemente ning transile viitavat tunnetust võib kuulda ka Poppe teoses, kus ta on püüelnud talle omaste värskete ja leidlike kõlalahenduste poole.

Üllatas ka festivalil üles astunud Ensemble Phoenix Baseli kontsert. 1998. aastal asutasid selle kolm muusikut: siiani ansambli koosseisus tegutsevad dirigent ja pianist Jürg Henneberger, flöödimängija Christopher Bösch ning juba teispoolsusse lahkunud löökpillimängija Daniel Buess. Ansambel on üle kahekümne aasta äärmiselt aktiivselt tegutsedes kujunenud uue muusika klassikuks. Peamiselt küll Baselis Gare du Nordis tegutsev pühendunud muusikute ring kangastub eesti publikule ehk 2007. aastast, mil nad esinesid NYYD-festivalil, toona toodi ettekandele Helena Tulve „stream“. Eestiga seob neid teinegi kokkupuutepunkt: aasta enne NYYD-festivalil esinemist tõid nad oma kodupubliku ees festivalil „Culturescapes“ esiettekandele Tatjana Kozlova teose „Doors 2“. Ensemble Phoenix Basel ongi pakkunud võimaluse kirjutada uudisloomingut Šveitsi heliloojatele, esitanud uue muusika klassikat ning pööranud tähelepanu ka noortele heliloojatele. Ansambli Tallinna kontserti võib pidada üheks 2022. aasta õnnestunumaks kammermuusikakontserdiks, sest virtuoossed ja kogenud muusikud esitasid näiliselt mängleva kergusega ja komplitseeritud materjalist haaravalt koondava käsitlusega avara valiku teoseid eri põlvkonna heliloojatelt ning viisid kontserdi viimistletud ja muusi­kaliselt nauditava tervikelamuseni. Peale meistrite mänguilu nautimise sai sel kontserdil ka läbilõike Šveitsi heliloojate loomingust ajavahemikul 1994–2015.

Pärlina kõlas kontserdil ka spektralist Gérard Grisey „Solo pour deux“ ehk „Soolo kahele“ (1981/1982), mille tõid imetlusväärselt ettekandele ansambli klarnetist Toshiko Sakakibara ja tromboonimängija Michael Büttler. Kavas kõlas veel Baseli päritolu helilooja ja visuaalkunstniku Jannik Gigeri (sünd 1985) „Verstimmung“ ehk „Häälestus“. Giger on õppinud Daniel Weissbergi ja Michael Harenbergi käe all ning 2015. aastal lõpetas ta Baseli konservatooriumi, kus õppis heliloojate Michel Rothi ja Erik Oña käe all. Viimase loomingu ere näide „Tiger und Patriarch“ ehk „Tiiger ja patriarh“ (1994) oli ka läbilõikekontserdi esimene teos. Mõneti teistsugust muusikalist mõttelaadi esitles ansamblis tšellot mängiv, kuid ka heliloojana tegutsev Martin Jaggi (sünd 1978) teosega „Enga“ (1994), mis kujutab endast lüürilise laulu põhjal üles ehitatud heas mõttes veidruse variatiivsuse kvintessentsil põhinevat muusikaliselt piiritletud materjali analüüsi.

Festivali Tallinna avakontserdil osales veel teinegi juba uue muusika klassiku staatusse jõudnud, samuti ennekõike heli, aja ja ruumi olemuse üle mõtisklev helilooja Peter Ablinger (sünd 1959), kes on õppinud džässklaverit, aga ka kompositsiooni Gösta Neuwirthi ja Roman Haubenstock-Ramati juhendamisel ning viimased nelikümmend aastat eest vedanud viljakat uue muusika elu Berliinis, muu hulgas asutanud seal ansambli Zwischentöne. Peale selle on ta 2012. aastast Berliini Kunstide Akadeemia liige, olnud ka Klangforum Wieni külalisdirigent. Koostöös Berliinis tegutseva vabakutselise flöödimängija ja nüüdismuusika kuraatori Erik Drescheriga tõid nad publiku ette 2020. aastal valminud ulatusliku teose, mida võib pidada suurejooneliseks heli- ja keskkonnauuringuks: „Wider die Natur“ ehk „Looduse vastu“ on loodud häälele, glissando-flöödile, ultraheliflöödile, pudelitele, torudele ja elektroonikale. Selle kontserdi sissejuhatuseks kõlas Matthias Sebastian Krügeri (sünd 1980) glissando-flöödile kirjutatud „Mikro­tonale Etüde nr 3“ ehk „Mikrotonaalne etüüd nr 3“ (2022). Ühtlasi sai sel kontserdil tutvuda omapärase glissando-flöödiga – tavalise C-flöödiga, millele on lisatud pealiigend.