Teejuht neoliberalismijärgsesse poliitikasse: suveräänsus, kaitstus ja kontroll

Tuleb suurendada investeeringuid heaoluriiki, vaja on „sotsialismi, mis ka tegelikult kaitseb ja hoolitseb“.

TÕNIS SAARTS

Loosungitega „turg paneb kõik paika“ ja „riik on halb peremees“ praegusel kõrginflatsiooni, energiakriisi ja geopoliitilise ebakindluse ajal ilmselt valimisi ei võida. Paistab, et vajadus riigi tugevama käe järgi on tagasi tulnud ning lubadus globaalsest, piirideta turuvabadusest, mis pidi justkui kõik jõukaks tegema, ei ole enam nii kutsuv ja usutav kui mõni aastakümme tagasi.

Pendel hakkas turg-riik-skaalal tasapisi riigi poole nihkuma juba eelmise kümnendi finantskriisi päevil (2008–2011) ja sai tugevama hoo sisse koroonapandeemia ajal, kui turukeskne elukorraldus näitas oma võimetust seesuguste megakriisidega toime tulla. Praegune kobarkriis, kus on lõimitud geopoliitika, energeetika, majandus ja inflatsioon, suurendab riigi osa veelgi. Raske on näha, kuidas õnnestuks 1990. aastate stiilis turuliberalismi juhtprojektina päästa ning valijahulkadele taas samade loosungite all atraktiivseks teha.

Kõik see tähendab, et neoliberaalne, turukesksusele ja minimaalriigile üles ehitatud ajastu jõuab tasapisi loojakule ning see, mida näeme, on riigikesksuse naasmine (neo-statism). Riigikesksuse tagasitulek ei tähenda nõukogude stiilis plaanimajanduse ja riigiomandi ennistamist, vaid seda, et poliitikud nii vasakult kui paremalt eeldavad riigilt palju suuremat sekkumist majandusse ja ühiskonnakorraldusse. Parempoolsetel ja vasakpoolsetel on muidugi täiesti erinevad arusaamad, kuidas peaks neoliberalismijärgne poliitika ja ühiskond välja nägema. Järgmiste kümnendite Eesti ja maailma poliitika hakkab paljuski sõltuma sellest, kumma poole vaade kujuneb domineerivaks: kas parempoolsete visioon ennast kehtestavast rahvusriigist, millest osa sinna mittekuuluvaid vähemusgruppe välja arvatakse, või vasakpoolsete koostöö­altim ja kõigile kaitset pakkuv universalistlikum vaade.

Itaalia päritolu, kuid juba pikka aega Londoni King’s College’is õpetav poliitikateadlane Paolo Gerbaudo on hiljuti üllitanud tähelepanuväärse raamatu pealkirjaga: „Suur tagasilöök“.¹ Teoses mitte ainult ei üritata kriiside, suurte muutuste ja populismi esiletõusu põhjusi seletada, vaid märgitakse tänuväärselt ka ära see, millised võiksid olla neoliberalismijärgse uue ajastu peamised märksõnad ja vastasseisud. Gerbaudo järgi hakkab neoliberalismi hegemooniale järgnevat ajajärku iseloomustama kolm märksõna: suveräänsus (sovereignty), kaitstus (protection) ja kontroll (control).

Suveräänsus tähendab, et riigid ja kodanikud teevad ise peamisi endasse puutuvaid otsuseid ega sõltu ainult globaalsetest turgudest ja voogudest. Kusjuures parempoolsed räägivad peamiselt territoriaalsest suveräänsusest, samal ajal kui vasakpoolsed rõhutavad kodanike demokraatlikku iseotsustusvõimet (popular sovereignty). Kaitstus tähendab, et riikidel lasub kohustus pakkuda kodanikele turvatunnet ja kaitset kõikvõimalike globaalsete ja sotsiaal-majanduslike ohtude vastu. Parempoolsete arvates on see ennekõike kaitse sisserändajate vastu, vasakpoolsetele aga kaitstus globaalsete turgude ja sealsete toimijate liigse kasumiahnuse vastu. Brexiti peamine loosung oli teadupärast „Take back control!“ (taastame kontrolli). Kontroll piiride (parempoolsed), globaalste voogude, demokraatlike otsuste (vasakpoolsed) ja paljude muudegi turvalisust pakkuvate ning riikide/rahvuste ja kogukondade kestlikkust tagavate protsesside üle on neoliberalismijärgse ajastu tuum. Turuliberalism on olnud kontrolli ja regulatsioonide vastu, sest need ahendasid vabadust ja tõid kaasa ebaefektiivsuse. Sellele järgnev ajastu aga püüab kodanikele ja riikidele tagasi anda teadmise, et nad siiski suudavad oma elu ja saatust kontrollida, otsuseid ei tehta üle nende peade.

EKRE edumaa teiste ees

Kui vaadata erakondi ja lähenevaid valimisi, siis paradoksaalsel kombel näib neoliberalismijärgseks ajastuks kõige paremini valmis olevat EKRE. Helmete partei kasutab oma sõnumites otseselt või kaudselt kõiki kolme eespool kirjeldatud märksõna. Suveräänse rahvusriikluse taastamine, kus Eesti pole enam Brüsseli europrovints, vaid otsustab ise ning kontrollib oma piire, on selle erakonna maailmavaateline selgroog olnud juba algusest peale. Nüüd on lisandunud ka riigi sekkumise nõue. See ohjeldaks hinnatõusu, tooks alla energiahinnad ja pakuks kodanikele sotsiaal-majanduslikku kindlustunnet. EKRE kõneleb ka kodanike demokraatlikust kontrollist referendumite abil.

Kui jälgida vasakliberaalsete ehk põhivoolu erakondade seniseid sõnumeid, siis ainus, millele põhiliselt keskendutakse, on kaitstus. Reformierakond näeb seda loomulikult julgeoleku seisukohalt – kaitstusena idanaabri vastu. Keskerakond ja sotsid kõnelevad sotsiaalsest turvalisusest ja kaitstusest, kuid nad pole enam kaugeltki üksi – riigi sekkuvat ja hoolitsevat kätt lubavad kriitilisemates kohtades nüüd samavõrra ka paremparteid. Suveräänsusest ei kõnele peaaegu keegi (võib-olla Helmetele sekundeerivas vormis vaid Isamaa) ning kodanike demokraatliku kontrolli teema, mis peaks olema vasakliberaalide pärusmaa, näib olevat samuti täies mahus EKRE-le loovutatud. Niisiis on EKRE-l neoliberalismijärgsesse ajastusse sisenemisel teiste ees tugev edumaa. Meie iseäraliku postkommunistliku minevikupärandi tõttu on meie põhivooluparteidel palju keerulisem nii kiiresti ümber orienteeruda kui sõsarparteidel läänes, kuid olukord pole ka lootusetu.

Gerbaudo analüüsib pikalt, kuidas me oleme praegusesse punkti jõudnud. Mis läks neoliberalismi ajastul valesti, et see on toonud tugeva vastureaktsiooni nii vasak- kui parempopulismina ja pannud senises kursis kahtlema ka põhivooluparteid. Väga üldisel makrotasandil väidab Gerbaudo, et selline areng on ootuspärane. Turutsüklite vaheldumine on kogu XX sajandi, umbes 30–40aastaste perioodide vältel toonud areenile uued maailmavaatelised hegemooniad ning varjutanud varasemad: 1930. aastate suur depressioon ja Teine maailmasõda tõukasid troonilt klassikalise liberalismi ja tõid sotsiaaldemokraatide hegemoonia; see murenes 1970. aasate naftakriisis ning järgnes neoliberaalide dominant, mis hakkas mõranema 2008. aastast koos finantskriisiga, kuid näib olevat lõpliku hoobi saanud seoses koroonakriisi ja muude käesoleva aastakümne tagasilöökidega. Seetõttu on loogiline, et midagi peaks asemele tulema, ning Gerbaudo pakub, et see võiks olla kaitstusetunnet pakkuva riigikesksuse naasmine (protective neo-statism).

Põhjus aga, miks seesugune nihe on võimalikuks osutunud, peitub neoliberalismi kasvavas võimetuses pakkuda kodanikele kaitset ja turvatunnet globaliseeruva maailma ohtude ning turgude ebakindluse vastu. Kodanikud ja riigid on silmitsi kõikvõimalike globaalsete voogudega (ränne, kaubavood, finantsvood, infovood jne), mille üle neil puudub peaaegu igasugune kontroll, sest neoliberalismi ajastul pidi kõik toimima turgude iseregulatsiooni alusel. See tekitab süvenevat agorafoobiat – kõik viibivad justkui globaalses avatud ruumis, kus nad ei tea, millisest suunast võib neid varitseda uus oht, kerkida uus kriis või senist elukorraldust raputav areng. Seetõttu on loogiline, et pöördutakse taas riigi kui kõige võimekama toimija poole ja riik peaks kaitstuse- ja kontrollitunde taastama.

Süveneva agorafoobia tekkel on mitu juurpõhjust. Neoliberalism tähistas minimaalriiki, madalaid makse, vähest reguleeritust (ennekõike finantsturgudel), ettevõtete erastamist, globaliseeruvat majandust ja kaubavooge. Lubadus oli, et lõpuks võidavad sellest kõik ja küllap need, kes on esialgu edukamad, tasapisi ka ülejäänud järele aitavad (trickle-down economics). Kindlasti parandas neoliberalism miljardite inimeste elatustaset eeskätt Aasias,² kuid arenenud läänemaailmas hakkasid töölisklass ja väikelinnade elanikud peagi nägema globaliseerumise varjukülgi: tööstussektori töökohad liikusid Aasiasse, töötajate palgad stagneerusid, maapiirkonnad ja väikelinnad ei leidnud uues teadmistepõhises majandusmudelis enam oma kohta, riigi pakutud sotsiaalne turvavõrk järjest hõrenes, mistõttu paljud kukkusid läbi selle silmuste ning sattusid töötuse ja langeva staatuse spiraali. Töölisklass, väikelinnade elanikud, väikekodanlus ning vähesema haridusliku kapitaliga (oma langeva positsiooni pärast muretsev) keskklass hakkas aru saama, et selles uues globaliseeruvas maailmas ollakse kaotajate poolel –nad ei saa enam julgelt vaadata homsesse. Seega pole ime, et eelmisel kümnendil olid tagajärjeks Brexit, Donald Trumpi tõus presidendiks ja üle Euroopa populistlike parteide toetuse kerkimine rohkem kui kahekordseks. Just nemad lubasid esimesena tuua tagasi kontrolli, kaitsta liigse globaalse avatuse ohtude eest ning taastada riikide ja kodanike suveräänne otsustusvabadus.

Gerbaudo hoiatab, et kui põhivoolu erakonnad, nii paremalt, kuid ennekõike vasakult, ei suuda neoliberalismijärgse maailma ootustega kaasa minna, siis jäävad nad kaotajaks ning loovutavad lava lõplikult parem- ja vasakpopulistidele.

Lahknevad arusaamad suveräänsusest

Vaatleme neid kolme märksõna lähemalt, nende sisu ning tõlgendusi parem- ja vasaktiival. Suveräänsusest neoliberalimi kõrgajal peaaegu ei räägitudki. Polnudki vaja, sest riiklik suveräänsus (eriti kui see käis koos majandusliku protektsionismiga) pärssis turuvabadust ja vabakaubandust. Kodanike ülemäärane demokraatlik suveräänsus aga ähvardas viia „enamuse türanniani“, mis ohustas isikuvabadusi, tarbimis- ja elustiili valikuid. Suveräänsusest on nüüdseks kujunenud peamine loosung parem­populistide lahingulipul.

Suveräänsuse all mõistetakse, et riikide ja nende kodanike otsused on ülimuslikud ükskõik milliste majanduses toimijate, turgude või teiste riikide ja rahvusvaheliste ühenduste ees. Parempoolsed rõhuvad selle määratluse viimasele poolele: suveräänsus on ennekõike territoriaalne ning meie peamine ülesanne on tagasi võtta rahvusriiklik otsustuspädevus kõikvõimalikelt riigiülestelt ühendustelt nagu Euroopa Liit ja teised. Oma riigi huvid tuleb seada esimeseks, siis tulevad alles üldisemad eesmärgid. Esimene samm on kontroll piiride üle, järgneb enesekehtestamine rahvusriiklikul tasandil. Iga riik otsustab oma väärtuste ja komberuumi üle ise, piirates vajaduse korral nende ühiskonnarühmade õigusi, kes võivad rahvuse kestlikkust ja heaolu kahjustada, ning ei pea arvestama väljast peale surutud vasakliberaalse väärtusdiktaadiga.

Vasakpoolsed mõistavad suveräänsust sootuks teisiti, s.o kogukondade, kodanike ja riikide sõltumatus rahvusvaheliste suurkorporatsioonide suvast ja maailmaturu diktaadist. Nad heiskavad parempoolsetele vastukaaluks lahingulipu, millel on loosung „kodanike suveräänsus“ või „kodanike iseotsustusvõime“. Teisisõnu, rahvusriikide kodanike otsused peavad olema ülimuslikud ja otsustusvõimalused küllaldased neid vahetult puudutavates küsimustes. Vasakpoolsetele ei seisne neoliberalismi ajastu möödalaskmised mitte niivõrd Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste organisatsioonide mõjujõu kasvus, vaid selles, et globaliseerumine on allutanud riigid ja kodanikud turgude ja suurkorporatsioonide ülemvõimule, võttes rahvusriikidelt järk-järgult ära hoovad, millega nad teostaksid omaenda majanduspoliitikat alates maksupoliitilistest meetmetest ja lõpetades kontrolliga kapitali liikumise üle. Selle tagajärg on, et riigid ei paku enam oma kodanikele sotsiaalset turvalisust ja heaoluteenuseid (kvaliteetne haridus ja tervishoid).

Kuna sotsiaal-majanduslikku poliitikat kodanikud enam mõjutada ei saa, riiklikke instrumente on jäänud väheseks ja sisukas diskussiooniruum turgude domineerimise tingimustes järjest aheneb, siis ongi rõhk kandunud kultuurisõdadele (väärtus- ja identiteediküsimused), mis on ühiskonnas lisanud parempopulistidele mõjujõudu. Kodanikud ja riigid peavad turgude arvelt tagasi saama küllaldase otsustusvabaduse, et tagada inimestele taas sotsiaalne turvavõrk, majanduslik kindlustunne, panna suurfirmad (ka tehnoloogiasektoris) vastutama oma tegevuse tagajärgede eest ning panustama üldisesse hüvangusse.

Kaitstus ja kontroll

Neoliberalismi kuldajastul ei kõlanud sõnad „protektsionism“ ja „sotsiaalne kaitse“ kuigi hästi. Esimene neist tähistas ebaefektiivset ja nostalgilist majanduspoliitikat, mis pärssis vabakaubandust ja kõigile kasu toovat globaliseerumist; teine seostus ebaefektiivse hoolekanderiigiga, mis röövis kodanikelt motivatsiooni oma elujärje parandamiseks pingutada.

Neoliberalismijärgsel ajastul nähakse kaitse ja turvatunde pakkumist taas riigi peamise ülesandena. Riik peaks tegelema kõikvõimalike ärevust tekitavate ja globaalsete riskidega, olgu need siis vähenevad palgad, inflatsioon, töökohtade digiteerimine ja automatiseerimine, sisseränne, kliimamuutus jne.

Parempoolsed lubavad kodanikke kaitsta immigratsiooni eest ja näevad sisserändajates kõigi probleemide allikat, tuues kaasa haigused, kuritegevuse, vähenevad palgad, kehvemad töövõimalused, kasinamad riiklikud teenused, ohu rahvuse püsimajäämisele, kultuurile ja komberuumile. Uue teemana on parempopulistide arsenali lisandunud majanduslik protektsionism: omamaiste ettevõtete ja kapitali kaitse ning kaubandussõjad. Sotsiaalpoliitikas ei välistata heaolušovinismi, mis tähendab, et põhirahvusest enamusel on sisserändajatega võrreldes parem ligipääs sotsiaalteenustele, töövõimalustele, haridusele jne. See kõik peaks „omade“ hulgas kaitstusetunnet suurendama.

Vasakpoolsed panevad rõhu majanduslikule turvatundele ja kaitstusele turumajanduse liialt murendavate jõudude eest, jättes kõrvale kultuuri- ja etnilise puhtuse küsimused. Vaenlaseks pole siin mitte immigrant, vaid kasuminäljas rahvusvahelise suurkorporatsiooni omanik, kellel puuduvat igasugune sotsiaalne ja keskkonnaalane vastutustunne. Eesmärgiks on baastaseme sotsiaalse turvalisuse pakkumine ja elustandardi hoidmine kaitsmaks kõige haavatavamaid sotsiaalseid rühmi. Sellele lisandub ökoloogiline mõõde, puhas ja jätkusuutlik elukeskkond. Nii kutsutaksegi üles tugevdama heaoluriiki, investeerima haridusse ja tervishoidu, seadma rangemaid keskkonnastandardeid, edendama õiglasemat üleilmselt kaubandust (fair trade), rohkem maksustama rahvusvahelisi suurfirmasid ja panku, arendama riigi tööstuspoliitikat kodumaise innovatsiooni toetamiseks (isegi kui see sisaldab protektsionismi elemente) jne.

Kõik eelnevalt kirjeldatu seostub kolmanda suure märksõnaga, milleks on kontroll. Peamiseks neoliberalismiajastu varjuküljeks oligi kodanike kasvav tunnetus, et nad kaotavad kontrolli – kontrolli majanduse, rände, finantsvoogude, tehnoloogia arengu, keskkonna ja lõpuks demokraatlike otsuste ja institutsioonide üle. Kõiki neid sfääre pidi ju reguleerima turg, mitte ebaefektiivsed riigid oma lühinägelike kodanikega.

Parempoolsetele tähendab kontrolli taastamine rahvusriigi territooriumi kontrolli ja otsustuspädevuse taastamist kõikvõimalike rahvusvaheliste institutsioonide (nt EL) arvelt. Kontrolli alla peavad minema ka rahvusi murendavad protsessid, olgu siis sisseränne, võõraste väärtuste ja elustiilide invasioon jne. Vasakpoolsetele on märksõnaks ennekõike demokraatlik kontroll ja riigi võimekuse taastamine tagamaks rahvale taas sotsiaalne turvatunne ja kogukondadele jätkusuutlik areng. Teisisõnu, riik, mitte turud, peavad taas hakkama ühiskonna arengut suunama ning kodanike võimalused kaasa rääkida peavad laienema.

Päästev geopoliitika

Gerbaudo sõnastab vasaktiiva jõududele neoliberalismijärgse ajastu väljakutsetega toimetulekuks kolm peamist strateegilist lähtekohta. Esiteks tuleb panna tugev rõhk sotsiaalsele kaitstusele ja suurendada investeeringuid heaoluriiki, vaja on „sotsialismi, mis ka tegelikult kaitseb ja hoolitseb“. Teiseks, demokraatlik kontroll – inimesed peavad saama kaasa rääkida otsustes, mis neid ja kogukondi vahetult puudutavad. Kolmandaks tuleb igati ergutada demokraatlikku patriotismi. Nimelt soovitab Gerbaudo vasakpoolsetel unustada jutt kosmopoliitsest kodakondsusest, rahvuste ja rahvusriikide kadumisest ja tunnistada ajaloolist fakti, et demokraatia on seni toiminud ainult siis, kui ta seostub mingi kindla territooriumiga, sealsete inimestega ning arvestab just selle paikkonna eripära, kultuuri, tavasid ja väärtusi. Demokraatia ilma konkreetse paikkondliku identiteedi ja kuuluvustundeta lihtsalt ei tööta. Kui parempoolsed räägivad eksklusiivsest rahvuslusest, kus ühiskonnagrupid peaksid olema rahvuskehandist välja arvatud, siis vasakpoolsed peaksid kõnelema demokraatlikust, inklusiivsest rahvuslusest, kus kõik riigi territooriumil olevad kodanikud saavad otsustes kaasa rääkida ning lipukirjaks on sotsiaalne õiglus ja võrdne kohtlemine.

Gerbaudo soovitused kõlavad igati kaunilt ja arukalt, kuid postkommunistlikus Ida-Euroopas, kaasa arvatud Eestis, on nende realiseerimine väga keeruline, kui mitte võimatu. Ida-Euroopa ja eriti Eesti põhivoolu erakonnad on end neoliberalismiga nii tugevalt sidunud, et sellest kiiresti ja valutult distantseeruda on väga raske. 1990. aastate neoliberaalseid turureforme peetakse ju seniajani Eesti edu vundamendiks. 2000. aastatel kõneldi palju rahvusliberalismist, kui toona valitsev Reformierakond ühendas omavahel nutikalt venevastase rahvusluse ja turuliberaalse majandus­ideoloogia.

Igasugune liikumine eemale neoliberaalsetest dogmadest, olgu siis maksu-, majandus- või sotsiaalpoliitikast, oleks ülimalt aeganõudev ning vaevaline – rajasõltuvuse efekt on niivõrd tugev ja neoliberalism näib liialt tihkelt sisse kootud taasiseseisvunud Eesti rahvusmüütidesse ja eneseteadvusse.

Samavõrd kasutud on meile Gebardo jutud suuremast demokraatiast ja kodanike otsustuspädevuse laiendamisest. Tüüpilise postkommunistliku riigina on Eestis poliitilise osaluse tase madal ning uuringute järgi tunnetavad vähesed kodanikud oma demokraatlikku mõju poliitikale ja otsustele. Kui referendumite vajadusest võidaksegi veel aru saada, siis jutud arutlevast demokraatiast ja muudest keerulisematest kaasamisvormidest mõjuvad postkommunistlikule kodanikule arusaamatu vasakliberaalse sõnavahuna. Rahvuslusest kõnelemine on aga viimased 30 aastat olnud paremparteide monopol ja ma ei näe võimalust, et vasak­tiib suudaks seda lähikümnenditel murendada, juurutades demokraatlikku patriotismi või muid sellesarnaseid ideid.

Nii paistabki, et Eesti vasakliberaalsetel põhivoolu erakondadel on raske neoliberaalse ajastu loojanguga toime tulla. Läänes toimivad retseptid meil rakendatavad ei ole ja neoliberaalsest minevikust vabadel, süsteemivälistel erakondadel nagu EKRE on põhivoolu ees sellest lähtuvalt suured eelised. Nad saavad väsimatult mängida uue ajastu vastuoludel, kus aeglaselt kuhtuv neoliberaalne kord ja valijate muutunud ootused on pidevalt üksteisega ebakõlas. Ometi pakub Eesti geograafiline asukoht meile ka võimalusi. Meie habras geopoliitiline positsioon teeb vähetõenäoliseks selle, et EKRE propageeritud Ungari stiilis mitteliberaalse demokraatia projekt võiks siinmail lähitulevikus samamoodi realiseeruda. See annab põhivoolule hingamisruumi ja aega ideede selitamiseks. Eesti poliitika uueks hegemooniks saab ilmselt erakond, kes ühendab omavahel garantiid geopoliitilisest kaitstusest lubadusega, et riik pakub kodanikele senisest enam oma abikätt. See lubadus tuleb vormida uueks sidusaks narratiiviks. Narratiiviks, mis ei kaugeneks ka liialt palju varasemast neoliberaalsest pärandist, mille juured on veel tugevalt Eesti ühiskonnas, poliitikas ja identiteediloomes.

1 Paolo Gerbaudo, The Great Recoil. Politics after Populism and Pandemic. London, New York: Verso 2021

2 Branko Milanovic, Global inequality: A New Approach for the Age of Globalization, Harvard University Press 2016.