Argidialektika XIII. Geenius

MARGUS OTT

On kaks levinud ettekujutust geeniusest. Domineeriva kujutluse järgi on geenius täiesti suveräänne ja sõltumatu ning võtab kõik iseenda seest, täiesti seletamatul kombel. Teistsuguse, kuid samuti üksjagu levinud ettekujutuse järgi pole geeniusel enda sees midagi, vaid ta saab kõik väljast ning lihtsalt paneb kokku, ehkki taas seletamatul kombel. Seletamatus, ootamatus, erakordsus näibki olevat mõlema mudeli puhul geeniuse üks põhitunnus.

Kuid kui geenius võtab kõik enda seest, siis ta allub sellele, mis tema sees leidub ning ta ei ole suveräänne ja sõltumatu. Tema sees leiduv määrab ära tema tegevuse. Geenius on ikkagi väliselt määratud, sest ehkki see välisus on tema „sees“, on need konkreetse toimimise, loomingu suhtes välised asjaolud.

Ja teisipidi, kui geenius võtab kõik väljastpoolt, siis selle kokkupanemisel on ta suveräänne ja sõltumatu. Sest neid aspekte ja asjaolusid, millega ta välises läbi käib, on niivõrd palju, et lihtsal moel ei määra ükski neist tema tegutsemist.

Banksy. Children of War. Maidan, Kõjiv 2022.

Rasal Hague / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Nõnda osutub suveräänne geenius omaenda vastandiks, väliselt määratuks ning väliselt määratud geenius osutub suveräänseks. Probleem on selles, et liigendus on omistatud välisusele ja selektsioon seesmusele, aga seesmuski on juba liigendatud ning välisus juba selekteerib „taha“ mingeid arengusuundi. Seesmuse ja välisuse eristus sellisel moel variseb kokku.

Geenius tõepoolest allub impulssidele, mis pärinevad mitmesugustest liigendustest nii tema „sees“ kui ka temast „väljas“; ta tõepoolest selekteerib neid hakatusi, arenguliine, aga see ei toimu üksnes tema „sees“, vaid selektsioon on juba ka temast väljaspool. Geenius pole ei maailma kohal kõrguv pooljumal ega maailma jõududele alluv ori (ehkki psühholoogiliselt ja enesekuvandis võib talle tunduda nii üht- kui ka teistmoodi, või ka mõlemat vaheldumisi).

Selektsioon on seda peenem, mida rohkematele impulssidele on isik avatud, ja mida enam need impulsid vastastikku üksteist mõjutavad. Ning isik on avatud seda rohkematele impulssidele, mida peenem selektsioon aset leiab nii „väliselt“ (mida asi tahab) kui ka „sisemiselt“ (mida mina tahan) ning mida enam erisugused selektsioonid üksteisega läbi käivad. Eks olegi mu seesmus erisuguste läbikäimiste platsdarm ja see „mina“ on kõik need läbikäimised läbistuval, väesoleval kujul, samas kui „asi“ on see parasjagu käesolev, käsilolev läbikäimine. Küsimus on selles, kui hästi see käsilolev resoneerib selle läbistuva hämartaustaga ning kuivõrd ta seeläbi rikastub, teiseneb, areneb.

Mis puudutab seletamatust, siis just geeniuse mitmekülgse haakumise tõttu on niimoodi, et iga läbikäimisharu on seletatav (nt saab välja tuua tema loomingu sotsioloogilised ja psühholoogilised põhjused), aga neid läbikäimisharusid on nii palju ja igaüks sulandub nii paljude teistega, et üksikuna ja eraldi võetult ei ütle see haru õieti midagi. See ei muuda sellist põhjuste väljatoomist mõttetuks, vaid lihtsalt osutab seletatavuse astmetele: on lihtsakoeline seletus, kus A põhjustab B (miski, mis filosoofidele meeldib), on keerukam seletus, kus A ja B põhjustavad koos C (mille seletamisel filosoofid hiilgavad), ning on veelgi keerukam seletus, kus koospõhjusi on lõputult palju (ja kus filosoofid hätta jäävad, eelistades naasta laterna alt võtmete otsimise juurde – selgete üksikpõhjuste juurde –, sest seal on valge ja parem otsida). Geeniuse tegevus on seletatav küll ja otsapidi on seletused meil käes, aga teist otsa pidi ulatuvad seletused hämarasse. Me isegi tunneme neid eristusi seal olevat ja naudime seda, ent neid ei saa ammendavalt selgitada, selgeks teha, kuivõrd nad on loomuldasa hämarad ja läbistuvad. Seetõttu saabki neist ikka ja jälle ammutada, kätte tuua ja selgitada üha enamat.