Kuram, kus keeleõppijal on vedanud!

Kui mõni lätlane peaks kunagi paluma öelda midagi eesti keeles, siis saab eestlane teda üllatada nii mõnegi Contra veidravõitu läti-eesti-läti sõnaraamatust pärit sõnaga.

ILZE TĀLBERGA

Jaanuari alguses käis Vikerraadio „Keele­saates“^* haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Kuna sellest sügisest tuleb uuendatud õppekava korral koolidel pakkuda teise võõrkeele valikus vähemasti kaht keelt, küsis saatejuht Piret Kriivan, milliseid keeli võiksid Eesti lapsed tahta koolis õppida. Ministri arvates peaks oskama naaberkeeli ja kohe esimeste seas mainis ta soome ja rootsi keelt. Seejärel pidas ta oluliseks õppida Euroopa suure kõnelejaskonnaga keeli ning arvas, et lapsed võivad valida saksa, prantsuse, ehk mõned ka hispaania keele. Saatejuht torkas sekka: „Läti keele.“ Kuigi see polnud esimeste naaberkeelte nimekirjas, nõustus minister, et miks ka mitte, lisades: „Tegelikult on see isegi naljakas, et me oleme niisugused naabrid, kes mitmetes asjades matkivad teineteist ja kellel on sarnane pulss: lätlased ja eestlased. Aga vastastikku keeleoskust peaaegu et ei ole, isegi mitte ääremaadel eriti.“

Tänapäeva kiires ja inforohkes maailmas tuleb keele tutvustamisel ja populariseerimisel võtta kasutusele erilised meetmed. Eesti tuntud luuletaja ja nüüdseks ka suur läti keele sõber ja tõlkija Contra ongi leidnud ühe sobiliku viisi. Nimelt on Heliose kirjastuses ilmunud tema koostatud omamoodi sõna­raamat „Kuram, vedas! Kuram vedas?“.

Kui läti keele õppimine on suur ettevõtmine, siis vähemasti niipalju aega leiab igaüks, et lapata läbi üks veidravõitu läti-eesti-läti sõnaraamat.

Naabrid ja keeled. Läti keele õpe kogub Eestis aegamisi hoogu. Olen õpetanud Tartu ülikoolis läti keelt 17 aastat ja võin öelda, et huvi läti keele vastu on, kuid see ei ole nii suur, nagu see võiks olla. Väide, et kui mingi keele kasutajaid on vähe, pole selle keele oskamisest mingit praktilist kasu, ei ole õige. Iga keel võib avada palju võimalusi, tuleb vaid oma keele­oskust õigel hetkel ja õigesti kasutada.

Läti keele oskajaid on nüüdseks jagunud igasse valdkonda: nende hulgas on tõlke ja tõlkijaid, õpetajaid, õppejõude, uurijaid, toimetajaid, giide, kultuuri­atašeesid jt. Inimene kirjutab ehk artikleid, luuletusi, romaane, koostab õpikuid ja sõnastikke, korraldab konverentse, filmiõhtuid, näitusi, kõiksuguseid seminare jms. Keelt õppima hakates võib ta ikka kõike sedasama edasi teha, kuid mis tahes keele oskamine laiendab iga inimese maailmapilti ja töövõimalusi.

Kas pole imelik, et kui eestlane käib Lätis reisil, sõidab Riia lennujaama või lihtsalt Lätist läbi, vaatab niisama ringi, aga mitte millestki aru ei saa? Mitmed on minult küsinud, mida tähendab sõna veikals, mis on Lätis igal pool näha. Eks see tähendab poodi. Mõistagi, et tõlke­programmidega, mis asuvad igaühe telefonis, saab hõlpsasti tõlke kätte, aga midagi jääb puudu. Just laiemast pildist, arusaamast, kuidas läti keel on üles ehitatud.

Millegipärast on tõesti nii, et kui rääkida Eesti naabritest, tuleb esimesena pähe Soome. Võib-olla sõltub see sellest, kummalt Eesti poolelt vaadata. Usun, et lõunaeestlase naabrite nimekirjas on esimene just Läti. Mul on selline tunne, et Läti ja läti keel peavad justkui kogu aeg Eestis tõestama, et on ka olemas. Võrreldes 30 aasta taguse ajaga on kogu maailm käe-jala juures, tahetakse minna kaugele, võõrale maale, kogeda midagi uut ja tundmatut. Arusaadav. Mõnikord aga ei peagi kuskile minema, võib ka naabri juurest midagi head leida. Kust võiks alustada? Ikka keelest.

Läbi veidruse tähtede poole. Väike musta kaanega taskukohane raamat „Kuram, vedas! Kuram vedas?“ on ideaalne kink. Mustad kaaned sümboliseerivad ehk musta leiba, musta mulda või musta huumorit ja läti kunstniku Lote Vilma illustratsioonid vahendavad Contrale eesti ja läti keele kõrvutamisel silma hakanud huvitavaid, veidraid ja humoorikaid seiku.

Contra on öelnud, et sõnaraamatu sõnad avastas ta ja kirjutas üles läti keele õppimise käigus. Raamatut saab lugeda nii läti kui ka eesti keeles, üht- ja teistpidi. Enne lugema asumist on soovitav tutvuda lühikese saatesõnaga, kus antakse sellekohased juhised. Contra tunnistab, et mõned sõnapaarid või ka -kolmikud-nelikud võivad tunduda veidrad ning lugejad võivad ehk hakata kahtlema tema mõistuses, kuid kinnitab, et kõik on grammatiliselt õige (lk 6).

Sõnaraamatu põhiosas on esitatud 79 sõnanäidet. Kõigepealt on sõnad kirjas läti keeles, näiteks oda mokas, millele on antud eestikeelne tõlge – sääse piinad. Järgmises reas on esitatud eestikeelne sõnapaar ja selle lätikeelne tõlge.

Need, kes oskavad läti ja eesti keelt, loevad seda sõnaraamatut kindlasti teistmoodi kui need, kes naaberrahva keelt ei oska. Kirjapildis võib kõik välja näha tore ja ilus, aga sõnaraamatul on üks tõsine puudus: pole audiolisa. Kui lugeja teist keelt ei oska, siis pole tal õrna aimugi, kuidas neid sõnu hääldada. Detsembris said huvilised Tallinnas ja Tartus sõnaraamatu esitlusel kuulda, kuidas Contra sõnaleiud mõlemas keeles kõlavad. Mitmed inimesed tõdesid, et hoopis teistmoodi, kui kirjapildi järgi paistavad.

Nalja saab ja äratundmine tuleb. Mõned sõnanäited näivad siiski olevat justkui poolikud. Näiteks no pirts plika mõjub eesti keeles enam-vähem normaalselt. Läti keeles tähendab sõna­kolmik aga saunast paljalt – midagi oleks nagu vaja juurde lisada. Sõna plika on läti keeles sõna paljas naissoost vorm. Tean paljusid lätlasi, kes teevad Valga-Tartu maanteel kohanime Plika juures pilti, sest see tundub neile mõistagi naljakas.

Raamatus ei puudu ka ropuvõitu naljad. Eks ole ju nii, et kui mõni võõrkeelne sõna kõlab oma keeles naljakalt ja ropult, siis jääb see tõenäoliselt kõige kergemini meelde. Lätikeelne sõna sist ’lööma, peksma’ ilmutab end üsna tihti, sest meenutab teatud vormides üht kanget eesti sõna. Üks absurdsemaid sõnapaare nii läti kui ka eesti keeles on situ kivi, mis eesti keeles tähendab teadagi mida, aga läti keeles hoopis löön kiivit, kusjuures see on just üks neid sõnapaare, mida hääldatakse mõlemas keeles täpselt samamoodi.

Sõnaraamatust leiab veel lisad sõnadega, mis on eestlaste meelest naljakad läti keeles ja vastupidi. Näiteks eesti sõna kutse hääldatakse samamoodi nagu läti sõna kuce ’lita’. Ka Eesti ja Läti isikunimed ei jää mainimata, näiteks eesti nimi Elle on läti keeles põrgu. Eestlane muigab aga Läti naisenimede Sigita, Vita ja Lita peale.

Sõnaraamatu viimane lisa on eriline maiuspala, sest sisaldab sõnu, mis tähendavad läti ja eesti keeles sama, kuigi kirjapilt ja hääldus võib erineda. Olgugi et need on tulnud läti ja eesti keelde samadest võõrkeeltest või on teineteise käest laenatud, näitavad need, et meie keeles on ka midagi sarnast, nt cukurs ’suhkur’, māja ’maja’, plīts ’pliit’, lampa ’lamp’, sēne ’seen’, šalle ’sall’, zupa ’supp’ jne.

Sellest sõnaraamatust selgub, et eesti ja läti keeles on palju samasuguseid sõnu, mis sest, et need tähendavad suuremas osas eri asju. Kui mõni lätlane peaks kunagi paluma öelda midagi eesti keeles, siis saab eestlane teda üllatada nii mõnegi sellest Contra raamatust pärit sõnaga. Mõistagi toimib see vastupidi täpselt samamoodi. See sõnaraamat on muidugi ka ideaalne õppematerjal läti ja eesti keele kursustel – keeleõppes peab ju vahepeal ka nalja saama.

Ma ei väsi kordamast, et iga väiksemgi raamat, üritus, sündmus, mis toob lätlasi ja eestlasi teineteisele lähemale, on lihtsalt imeline ja kiiduväärt. Contra läti-eesti-läti sõnaraamat on järjekordne tõestus, et koos midagi ette võttes saame teineteist rohkem tundma õppida, kas või nalja ja veidruste toel.

* https://jupiter.err.ee/1608831151/keelesaade-keeleaasta-2023