SUVEFESTIVAL: „Klaaspärlimäng” tõi Tartusse mängu- ja kuulamisrõõmu

Alo Põldmäe

Kõikidel aegadel seisis klaaspärlimäng tihedais sidemeis muusikaga ja kulges enamasti muusika või matemaatika reeglite järgi. (Hermann Hesse „Klaaspärlimäng”)        Pärnu-kesksena sündinud muusikafestival „Klaaspärlimäng” paelus seekord 16. – 23. juulini publikut hoopis Tartus. Festivali kunstiline juht Peeter Vähi selgitab, millest selline geograafiline muudatus: „Tõime festivali Tartusse, sest selles sisalduv vaimsus seostub hästi Tartu kui ülikoolilinna vaimsusega. Tartul on seos ka Hermann Hessega, romaani „Klaaspärlimäng” autoriga, kelle „klaaspärlimängu teooria” on festivali sisuliseks võtmeks: nimelt on Hesse vanaisa Carl Hermann Hesse lõpetanud Tartu ülikooli.” Festivali nimi „Klaaspärlimäng” lausa eeldab välja tooma ebatavalisi ansambleid, arranžeeringuid,  tavatuid kooslusi, ka puhtast musitseerimise rõõmust tingitud kulgemisi. Sellest lähtuvalt pakkus lõppenud festival Tartule avastuslikku küllaga. Toimus üheksa kontserti, mille põhikohaks oli valitud Jaani kirik – kahtlemata hea paik, sest siinne erakordne akustika võimaldab saada kuulamisnaudingut nii orkestrilt, koorilt, kammeransamblilt kui ka solistilt-üksikesinejalt. Esinejad olid aga festivalil eranditult kõrget klassi.  

 Beethoveni viiulikontsert … klaveriga

Üllatuse pakkus juba festivali avakontsert ja Balti Noorte Filharmoonia sümfooniaorkester Kristjan Järvi käe all – nad esitasid  Ludwig van Beethoveni Viiulikontserdi op. 61 klaverivariandi koos leedu heliloojalt Anatolijus Šenderovaselt tellitud viie kadentsiga. Kavaleht märkis koguni, et tegemist on Beethoveni–Šenderovase teose esiettekandega. Klaverisolistina hiilgas kunagine muusik-imelaps, rootsi-poola päritolu Peter Jablonski Rootsist. Šenderovas lahendas raske ülesande hästi, tuues kadentsides klaverile „appi” sooloviiuli, sest teost tuntakse ikka eelkõige viiulikontserdina.  Nii loodi ootamatu sild kahe solisti ja teose kahe variandi vahele. Arendades Beethoveni modernse muusika algetega motiive, suunas Šenderovas muusika nagu märkamatult avangardismi piirimaile ja … nagu mängeldes viis muusika tagasi reaalse Beethoveni juurde. Tartuga on Šenderovas olnud seotud varemgi: Ülo Vilimaa lavastas 1997. aastal Vanemuises tema õhtut täitva balleti „Mary Stuart”. Orkestri Baltic Youth Philharmonic asutas  2008. aastal Kristjan Järvi, dirigentide Järvide dünastia noorim esindaja.

Tunnustus on tulnud väga lühikese ajaga. Orkestrisse valitakse õppurmuusikute paremik Balti mere äärsetest riikidest. Eestist pärit kuus noort mängivad kõik viiulit. Orkestri mäng oli täis värskust ja musitseerimislusti sõna kõige otsesemas tähenduses. Tartu kontserdi kordused toimusid järgmistel päevadel Helsingis, Vilniuses ja Kopenhaagenis,  septembris ollakse sama kavaga Usedomi muusikafestivalil Saksamaal, oktoobris Stockholmis. 

Eesti soliste Saksamaalt ja Soomest 

Elamuseks oli õhtu väheesineva koosseisuga, Berliini filharmoonikute keelpillikvintetiga, mis kõlas Jaani kirikus nagu väike orkester. Kvartetile vaid ühe pilli – kontrabassi – lisamine muudab ansambli kõla kardinaalselt kandvamaks. Eriti oli see tunda lisaloos, Tšaikovski keelpilliorkestri serenaadi I osas. Kvinteti kava koosnes põhiliselt kvintetile seatud populaarsemast muusikast, suurvormide osadena oma elu elama hakanud paladest. Just sellised olid A.  Dvořáki, P. Tšaikovski ja J. Straussi lood. 12aastase G. Rossini loodud „Sonata a quattro nr. 3” kahele viiulile, tšellole ja kontrabassile haaras kaasa nooruslikkuse ja elurõõmuga. Kaalukaimaks teoseks kujunes Dvořáki 1893. aastal USA s loodud „Ameerika kvintett”, omapärase harmoonia ja meloodiatega helitöö nagu samal aastal samas loodud IX sümfooniagi, mida tuntakse nime all „Uuest maailmast”.

Olulised kontserdid olid festivalil kanda eesti päritolu noortel pianistidel – Kristjan Randalul Saksamaalt ja Irina Zahharenkoval Soomest. Tartu ülikooli aulas musitseeris Tallinna Kammerorkestri saatel Kristjan Randalu. Jazzpianistina tuntud K. Randalu oli kontserdil nii pianisti kui vajadusel dirigendi rollis. Kavas tema enda helitööd: filosoofiliste pidepunktidega neljaosaline „Peale lõpu algust” ja päris värske tööna äratundmisrõõmu pakkuvad vaimukad improvisatsioonid viiele eesti lastelaulule  (heliloojad Eino Tamberg, Kustas Kikerpuu, Uno Naissoo, Ülo Vinter ja Pilvi Üllaste) üldnimetuse all „Enter Denter” – vihje kunagisele populaarsele telesaatele „Entel-tentel”. Teose „Peale lõpu algust” esitusel tegutses Randalu džässist tulenevate reeglite järgi, tema noodis olid kirjas temaatiline materjal ja üksikud pidepunktid. Helitöö pikkus võis varieeruda, see sõltus pianisti otsustest ning dirigendiga suhtlemise aktiivsusest. Lausa võluvaks kujunes  lisapalana esitatud heakõlalist džässi esindav rondovormiline kompositsioon lastelaulu „Igaühel oma pill” teemal. Irina Zahharenkova sooloõhtu tegi erakordsuseks see, et ta suutis õhtu jooksul pakkuda kõrgtasemel esinemist kolmel erineval klahvpillil – klavessiinil, haamerklaveril ja tänapäevasel kontsertklaveril. Klavessiiniga kõlasid Pachelbeli Süit E-duur, haamerklaveriga Mozarti Sonaat nr 11 ja variatsioonid „Lison dormait”,  kaasaegselt klaverilt Mozarti Sonaat nr 13 ja Beethoveni Sonaat op. 14 nr 2. Joseph Haydni võluvalt lühike Sonaat G-duur kõlas koguni kolm korda – kõikidel laval olnud klahvpillidel. Tore mõte, demonstreerimaks kujukalt üleminekut klavessiiniajastult klaveriajastule! Ikka imetletakse Zahharenkova erilisust süüvimisel vanemasse muusikasse. Beethoveni sonaadi esitus kinnitas, et noore pianisti tugeva dramaturgilise vaistu taga kumab mõndagi avastuslikku.   

Chopin ja armeenia rahvapill

„Klaaspärlimängul” on ikka olnud klassikalise muusika ebatraditsioonilisi esitusi. Kammerõhtu „Pardon, Fryderyk!” idee oli omapärane. Kontserdi esimeses pooles mängis eesti pianist Ralf Taal originaalkujul Chopini 24 klaveriprelüüdi  op. 28. Edasi kuulsime, kuidas XIX sajandi muusika võib inspireerida tänapäeva muusikut: Pariisis tegutsev armeenlanna Meri Vardanjan esitas Chopini muusikat armeenia rahvapillil qanon. Vahelduvalt kõlasid Chopini 10 masurkat ja valssi, klaveril saatis R. Taal. Seaded pärinesid armeenia heliloojailt ja M. Vardanjanilt. Solisti mäng oli veenev, muusikaliselt väljapeetud ja esitatud tehnilise üleolekuga. Nii väliselt kui kõlavärvilt eesti kannelt meenutav  pill on tehniliselt ja dünaamika poolest küllaltki mitmekülgne. On tänuväärne ja põnevgi tutvustada klassikalise muusika abil maailmale oma maa rahvapilli. Tahtmatult tekkis mõte: kuidas kõlaks klassikaparemik meie kandlel? Või näiteks eesti kammermuusika (eelkõige klaveriloomingu) esinduspalad?

Kontserdi lõpulooks oli Ralf Taalilt Lepo Sumera klassikaliselt selge suunitlusega klaveripala „Pardon, Fryderyk!”, mille aluseks on Chopini masurka a-moll. Suure sisemise jõu ja kaasaelamisega esitus oli väärikas lõpp põnevale kontserdile. Rida festivalikontserte salvestati DVD-le. Seda tegi Jaan Tallinna firma Soft Spark Investment OÜ (produtsent, operaator ja režissöör Jüri Tallinn). Kasutuses oli vahel koguni neli kaamerat. Tänuväärne ja vajalik ettevõtmine, samas kontserdikülastajat häiriv tegevus. Siiski toimus kõik delikaatselt ja hääletult.       

„Ülim vaikus” – festivali lõppakord

Festivali lõpetas Peeter Vähi autorikontsert „Ülim vaikus”. See kontsert kajastas hästi „klaaspärlimängu” ideed olla avatud erinevatele nähtustele, erinevatele kultuuridele, tunnetustele ja usunditele. Selgelt tulid esile ka Vähi kui loovisiksuse põhitõed – lääne ja ida kultuuride seoste esiletoomine, kultuuride erisuste kaudu nende ühtsuse nägemine. Osalesid Rahvusmeeskoor, kellade ansambel Arsis, vokaalsolistina metsosopran Helen Lokuta, klahvpillidel autor Vähi, dirigeeris Risto Joost. Avateos „Also sprach Nietzsche” („Nõnda kõneles Nietzsche”) veenis oma ürgjõulisusega.  Märkimist väärib RAMi hea saksa keele hääldus. 1997. aastal kirjutatud helitöö „Ülim vaikus” mõjutas kuulajaid oma sugestiivsuse ja kõlakontrastidega. Imetlusväärne oli kellade ansambli täpne töö, sellise ansambli olemasolu aitas kindlasti autoril oma helilisi ja dramaturgilisi eesmärke täpsemalt täita. Kellade koori omapärane kõlamaailm haarab kuulajat ja aitab süüvida sisulistesse taotlustesse.

Ülim vaikus saabus teoses tõepoolest – kolmandas  osas. Dirigent pani tavapärase käteliigutusega vaikuse „käima” ning publik ja esinejad suutsid ideaalilähedast vaikust säilitada umbes viis minutit. Kulminatsiooniks kujunes teose IV osa „Puhta Maa palve”, mille tekst pärineb XII sajandil Tiibetis elanud Jigten Sumgönilt. Siin segunesid palved loodushäältega, kellade ja kellukeste kanonaadid ning üksikhelid kõiksuse tunnetusega. Festivalil ei unustatud ka selle aasta suuri  tähtpäevalisi: avakontserdil kõlas Felix Mendelssohni (200 aastat sünnist) võluv avamäng „Imeilus Melusine”, kammerorkester Kremerata Baltica esitas Joseph Haydni (200 aastat surmast) passiooni „Seitse viimast sõna ristil”. Neljal festivalipäeval tegutses Eduard Vilde lokaalis ja kohvikus „Klaaspärlimängu” klubi, kus kesksemad üritused olid Juri Lotmani elutööd tutvustav film „Lotmani maailm” (režissöör Agne Nelk) ja Nietzsche õhtu, kus külaliseks oli  Jaan Kaplinski.