Kui mind siin, sellisena, nagu ma olen, ei oleks, ei kukuks see maailm kokku

„Küünik“ ebaõnnestus mitte režii ja näitlejamängu, vaid impulsse pärssiva alusmaterjali tõttu.

MADIS KOLK

Teatri Kelm „Küünik“, autor ja lavastaja Karl Koppelmaa, kunstnik Johannes Valdma, valguskunstnik Martin Koldits, videokunstnik Mihkel Matkevicius. Mängivad Lauri Saatpalu, Karin Rask, Triinu Meriste ja Markus Habakukk. Esietendus 25. I Kanuti gildi saalis.

„Küünik“ tuli Karl Koppelmaal välja pärast mõningast pausi, tema eelmine lavastus „Katk.Est.Used“ esietendus Rakvere teatris 2021. aasta sügisel. Tollase lavastuse kohta ütles Koppelmaa, et see võtab kokku, paneb tema ühele loomeperioodile punkti. Juba „Katk.Est.Used“ erines natuke tema varasematest lavastustest. Mitte et need kõik moodustaksid mingi homogeense teatrilaadi, ent neid saab võrrelda atmosfäärilt ja taotlustelt, mis tema lavamaailmu sidusana koos hoiavad.

„Katk.Est.Used“ oli rabedam, kuid selle võis panna Rakvere teatri suure lava süüks: enamik Kelmi lavastusi on loodud intiimsemasse ruumi. Samasugust kõledustunnet tajusin aga ka „Küüniku“ esietendusel. Arvestades näidendi teemasid võiks see olla lausa esteetiline taotlus, küllap kohati oligi, kuid see polnud läbivalt kunstiline kõledus, vaid ka teostuslik hajaliolek. Ma ei taha nostalgiliselt nõuda, et Koppelmaal pole õigust oma kunstnikuteel edasi liikuda, vastupidi. Kuid püüan oma kriitikat võrdluse kaudu põhjendada, otsimaks Kelmi lavakeele tugevamaid ja nõrgemaid külgi ning loodetavasti jõudes seeläbi mingite üldistusteni.

Ühiskondlik killustatus. Koppelmaa teatriotsingute juures on mulle vahest enim huvi pakkunud katsetused nn psühholoogilise teatri vallas. Mõiste, mida on piisavalt nii lörtsitud kui ka hägustatud ja lahjendatud. Pean siin silmas seda Stanislavski „inimvaimu elu“, sõltumata lavastuse temaatikast või isegi esteetikast. Küllap on see üldises teatripildis devalveerunud seetõttu, et terminit kasutatakse mis tahes lineaarsete lugude puust ja punaselt puänteerimise tehnika tähenduses. Et kui sõnastame sündmuse, tegelaste motiivid selle keskmesse sattununa ning võimaliku varasema teekonna, siis see justkui ongi psühholoogiline teatrikunst.

Olen seda Artaud’ tsitaati palju kordi kasutanud, kuid pean seda veel tegema, kuna see võtab nähtuse olemuse kokku: „tundmatu taandamine tuntule“. Et tuua publik lähemale tundmatule, ei pea tingimata taotlema Artaud’ lavalist julmust, vaid huvitumagi „inimvaimu elust“, kogu selle tundmatuses, sh „ühiskondlikus killustatuses“, mis on ka lavastaja sõnutsi üks „Küüniku“ põhiteemasid.

Koppelmaa tegelaste inimvaim ei avane kaugeltki olmerealistlikes suletud suhteruumides. Isegi kui tema lavastuste füüsilised ruumid on argised (hiljutisemast ajast näiteks „AV Maria“ ja „Sest meid on õpetatud madusid kartma“), ei määratle see tegelaste mentaalset ruumi. Need ruumid annavad tajule esmase toetuspunkti, et siis milli­meeterhaaval seda nihestama hakata, jõudmaks lõpuks – ka elus nii sagedase, kuid alati siiski erilise – imestuseni, et kuidas ma sain tuttaval rajal sellisesse punkti jõuda. Kõik helid, lõhnad ja definitsioonid olid justkui tuntud, kuid igaühes neist oli mingi pisike komponendi viga, nii et tuntu juhatas tundmatusse. Elus võib sellega kaasneda meeleheide, teatris võib parimal juhul kogeda kas või hetkelist taju avardumist. Teema abstraktsusastmes pole küsimus, inimvaim navigeerib igasugustes keskkondades.

Arvestades Koppelmaa varasemate uuslavastuste etendumistihedust oli seekordne paus tema puhul üsna pikk. On ainult hea, kui kunstnikul on võimalik võtta laadimis- ja küpsemisaega. Vestluses Heneliis Nottoniga andis Koppelmaa ka ise mõista, et vahepealses koroonasegaduses ta nii väga ei kibelenudki lavastama.¹ „Küüniku“ puhul on aimatav, et see pikk loomeperiood polnud niivõrd laboratoorne kui inkubeeriv, materjal küpses hermeetilises keskkonnas üle. See oleks siis seletuseks versioonile, et lavastus ebaõnnestus mitte režii ja näitlejamängu, vaid impulsse pärssiva alusmaterjali tõttu.

Targutavad tegelased. Metateatraalset žanrimängu ja enesepeegeldust on olnud ka Koppelmaa varasemates lavatekstides, näiteks „AV Maria“ arutlused loolisusest. „Küüniku“ kohta ütles lavastaja sellessamas juba mainitud vestluses, et sealt võib leida nii komöödiat, draamat, tragöödiat kui ka satiiri. Žanrisegadikus pole midagi halba, pigem luuakse eeldused reaalsuse adekvaatseks psühholoogiliseks kujutamiseks.

Nüüd aga on näidendifail olnud autorile päevaraamatu eest: ta on kirjutanud sinna üles kõik mõtted, mis loomeperioodil muud väljundit pole leidnud, ning nii räägitakse kõigest. Kohati ka eimillestki, kuna fookust ei ole. Teemadena on lavastaja nimetanud ühiskonna killustumist, tõejärgsust ja sõnavabadust ning nagu sellest oleks veel vähe, on ta sisse toonud ka Ukraina sõja: „Lavastuse tegevustik toimub Ukraina sõja järgsetel aastatel, lähitulevikus. Konkreetselt Eestis, kus suurem osa loo tegevusest ka aset leiab, on ühiskondlik lõhenemine või lausa killustumine süvenenud enneolematu tasemeni.“²

Näidendis on juba nii palju materjali, et Ukraina kaasamine mõjub kergekaalulise flirdina teemaga, mis meid niigi ümbritseb, reklaamlausena. Jah, osa tegelasi, eriti Theo (Markus Habakukk), on sõjaga seotud, kuid see jääb muude teemade keskel vaid aksessuaariks. Kuid nii nagu Ukraina sõda, ei ole ka ülejäänud teemad tegelastele lahtimängimiseks, vaid pigem keskkonnaks. Kõik need märksõnad on praeguses maailmas ühel või teisel moel kehtivad, neid nimetades ei saa aja ja kohaga väga mööda panna, kuid need ei ole tegelastele mängumaterjaliks, vaid lavastaja on näitlejad lavale rivistanud, selleks et omaenda mõtteid paremini kuulda.

Tegelased on pandud targutama. Esseena on „Küünik“ mitmekihiline ja teravmeelne, näidendina aga literatuurne. Kui varasemates lavatekstides on autori kui tahes abstraktne mõttearendus justkui eelnevalt ruumis läbi proovitud, selle kõla ja mõju on kõneteona käinud sammukese ees lause lõplikust sõnastusest, siis „Küüniku“ repliigid kõlavad elavas esituses eputav-deklaratiivse ilukõnena. Enim selliseid suletud monolooge on antud vanale haritlasele Janekile (Lauri Saatpalu), millest võib aimata taotlustki, kuid elulise pidepunkti leidmiseks on lavakeel liiga hajali ja groteskse hüperbooli jaoks liiga olmeline. Koppelmaa on tekstiga lustinud ja ambitsioonika temaatika kõrval ka vahvaid kalambuure leiutanud, kuid välja kärpimata on ununenud mõningad labasused, mis Koppelmaa maitsemeelega üldjuhul ei haaku (ANNELI (Triinu Meriste): „Miks ikka mehed töökohast lahti saavad? Sest nad tahavad lahti saada. Töökohal.“) Küsimus pole huumori peenuses või madaluses, vaid lavalises funktsioonis, ja see kehtib ka mitmete muude lavastuses kasutatud mõtteterade kohta.

Lavale pandud sõna. Kelmi lavastuste truppides on ikka võidud tajuda seda lavastajaga koos katsetamise vaimu, seda inimvaimu elu uurimise innukust. Võtmeroll on selles kindlasti olnud Lauli Koppelmaal, kuid täpselt samamoodi määras „AV Maria“ läbiva lavavõtme Andres Puustumaa, tänu tema toetuspunktile sai Markus Truup ka üle võlli hullata, või „Madudes“ Kristjan Sarve vaatlejapositsioon. Vaataja ei taju neid lavastusi mitte lavale pandud sõnana, vaid loodud maailmana, kus dramaturgiline tekst tuleneb juba ise selle maailma vajadustest.

„Küünikus“ neid vajadusi sellisel kujul ei adu. Tegelased ei ole lavamaailmas selleks, et nad teisiti ei saa, et muidu kukuks see maailm kokku, vaid nad annavad teksti. Kolmandiku etendusest lootsin, et see on teadlik kujundiloome võti, et sellest koorubki lõpuks tõejärgsuse ning jälgimis- ja manipulatsiooniühiskonna äratundmine. Paraku ei koorunud, jäi hoopis aimdus, et lavastaja töötas võrdlemisi juhuslikult kokku pandud trupiga, kellel ei olnud „Küünikuga“ kuigi palju kaalul.

Lavastaja taotlusi näis aimavat ja laval toetavat Koppelmaa kursusevend Habakukk, samuti video vahendusel paariks põgusaks hetkeks tegevusse sekkunud Lauli Koppelmaa Jennifer. Nagu juba öeldud, on Ukraina teema vajalikkus selles loos küsitav, nõnda on mõnevõrra kunstlik ka Habakuke mängitud Theo posttraumaatiline veteranislepp, ometi suutis ta võib-olla just tänu sellele tuua lavareaalsusse mingi ühendustee lavastaja lennuka kontseptuaalsuse ning meeltega tajutava lavakohalolu vahel.

Ka Lauli Koppelmaa Jennifer jääb Heleni (Karin Rask) elukaaslasena dramaturgiliselt nii seletamatuks, et see mõjub lavakujundi kontseptuaalse suuna­näitajana: Theo ja Jennifer ei ole laval mitte niivõrd sündmustiku kandjatena kui osutusena sellele, millest lavastaja meile küll kõnelda tahtis, kuid sel korral ei suutnud. Ülejäänud trupiga ei saanud aga lavastaja sellist kontakti, et nende lausutud sõnad oleksid lava­ruumist välja­poole jõudnud.

Kuid tegemist ei ole ka enesega rahul oleva lõpp-produktiga, vaid aiman siin taotlust otsida edasi kunstilisi tajuvasteid künismile ja tõejärgsusele. Näidendis on verbaalset materjali rohkem, kui konkreetne lavastus seda vajab, osa lavakeele otsimiseks vajalikku energiat kulus seekord liigsete sõnade põhjendamistaotlusele. Aga nagu teame, ainult vead saavadki meile meie muutumispüüdlustes midagi uut ja olulist öelda ning kuna „Küüniku“ vead on nii selged, tuleb see ettevõtmine lugeda õnnestumiseks.

1 Vt https://saal.ee/performance/knik-1765/

2 Samas.