Kaldmaa lavaversioon Kruusvallist

Jüri Kaldmaa on jätkanud juba varem oma lavastustes käsitletud teemat: inimese kergemeelne alistumine kurjale, vaimupimedus.

JAAN MALIN

„Igatsused. Teadagi kelle järele“, autorid Jaan Kruusvall ja Jüri Kaldmaa, lavastaja ja muusikaline kujundaja Jüri Kaldmaa, video-, valgus- ja helikujundaja Indrek Tobre. Mängivad Rein Annuk, Helle Laanes, Indrek Tobre ja Alla Ird, laulavad Rutt Poolakese ja Raahel Poolakese. Esietendus 29. I Tartu Kirjanduse Majas.

Vaatasin Tartu Kirjanduse Maja saalis Jaan Kruusvalli ja Jüri Kaldmaa tükki „Igatsused. Teadagi kelle järele“. Teadlikult ei nimeta ma seda ei lavastuseks ega näidendiks, sest minu meelest ta seda pole. Ideedest tungil õhtu aga küll. Siiralt loodan, et selle tükiga (loomulikult lisaks eelnenutele) ei pane Jüri Kaldmaa oma teatraalsele tegevusele punkti. Selliseid „hulle“ lihtsalt on vaja, igas valdkonnas. Kui kõik loksuksid üksnes oma turvalises tiigis, ei sünniks midagi uut.

Üks esimesi meeldivaid üllatusi tulenes suures osas tegijatel kasutada olnud raha nappusest. Sellises olu­korras hakkab tööle nutikus, mis pani ka seekord mõttes vaimustuma. Pean silmas, kuidas prožektori tavavalguses oleva Rein Annuki nahk muutus järsku surnuhalliks – valguskujundaja Indrek Tobre lülitas tavavalguse välja ja kollase sisse. Vaimukas ja lihtne lahendus (tähele­panu)piiri markeerimisel. Muuseas, iseenesest minimaalsete vahenditega opereerima pidanud ettevõtmist saadab rõhutatult sisukas kavaleht.

Vist 1980. aastate keskel rääkis Madis Kõiv Tartu Kirjanduse Majas (toona asus see veel Õpetaja tänaval): „Soovitan jälgida Mati Undi tegemisi ja sõnavõtte. Võite temaga üldse mitte nõus olla, kuid tal on erakordne anne rääkida üksnes kõige olulisemast. Selline äratundmine on väga harv.“ Midagi selletaolist võiks ütelda ka Jüri Kaldmaa kohta. Sageli pole ma temaga lõpuni nõus, ent möönan, et käsitleb ta alati õiget asja.

„Igatsused. Teadagi kelle järele“ on ideedest tungil teatriõhtu. Mattias – Indrek Tobre, André – Rein Annuk, Naima – Helle Laanes.

  Kalev Toom

Rein Annuki eriilmelistele osatäitmistele ei oska midagi ette heita. (Vana kala, küllap ka seepärast.) Võib-olla oli muutumine liiga järsk, kui armastusest kõnelevate piiblitsitaatide juures muutus naeruvääristav suhtumine pisarateni hingeliseks. Ning – lavastajale – Aarne Üksküla lugemist poleks ma kasutada söandanud (vähemalt mitte nii, et keegi teine Üksküla öeldut kordab), sest paremini ja mõtte­kamalt pole lihtsalt võimalik.

Helle Laanese ja Indrek Tobre puhul oli küll näha nende kogenematust, kuid (eriti Laanese puhul) mitte lavakrampi. Pigem vastupidi: vahel võinuks miimikaga tagasihoidlikumgi olla, aga küllap see on taas lavastaja teema ning torkas silma ekraani võimendava mõju tõttu.

Arvatavasti võib tulemust seletada järgmiselt. Kaldmaa on läbi lugenud kogu saada oleva Kruusvalli loomingu, tundnud temas ära hingesugulase ning otsustas nüüd selle pisut unarule jäänud väärtkirjaniku loodu elule äratada. Mispärast ei leppinud ta Kruusvalli selle või teise näidendi lavastamisega, ma muidugi ei tea. Kujutlen, et selline lahendus olnuks esteetiliselt mõjusam.

Võib-olla on asi selles, et Kaldmaale meeldivad nii väga Kruusvalli tekstides leiduvad ideed ja ta tahtis neid võimendada – ühest tekstist üks, teisest teine ja kolmandast kolmas mõte või mõttekäik? Sellepärast on ta siis kasutanud katkendeid Kruusvalli näidenditest ja kuuldemängust, filmilõiku Arvo Pärdist, plaadisalvestisi, 18 muusikapala, sh nii klassikat kui ka poppi, ja (ennekõike?) piiblit. Nn Kaldmaa punki – teatud üle võlli grotesksust, mis vaatajad nina- ja nägupidi maailma pahedesse surub – võimendas veelgi see, et suur osa nähtud etüüdidest jooksis seinal kahel ekraanil ning näitlejad olid väikeses saalis justkui üleelusuurused.

Liiga lihtsustav oleks tema see­kordset ettevõtmist nimetada usupropagandaks. Pigem võib rääkida õhtumaise kultuuri kontekstis hoiatavast ette­võtmisest. Kuna aga õhtumaise vaimuilma taustal on paljuski piibel, siis eks ta sinnapoole kisu. Jüri Kaldmaa jätkab sama teemaga (sellele oli pühendatud ka tema „Patukahetseja“, nobelist Isaac Bashevis Singeri samanimelise romaani ainetel loodud lavastus, mida mängis Vilde harrastusteater), milleks on inimese kergemeelne alistumine kurjale, vaimu­pimedus.